Wednesday, March 10, 2010

Saunakultuuri(tuse)st ja muust

Lähima kuu jooksul koduseid nädvahetusi jälle pole, a möödund 2 kuu jooksul mul neid tervelt 2 tk juba oli ka - eniveis, kodused nädvahed on nõrkadele. Sedavõrd nõrk ma juba olin, et jätsin talvelaagrisse minemata, a mõni nädvahe peab siiski tööd ka ju tegema - iga nädvahe on vaja mingi ettekanne kuskil pidada ja ehkki mul ettekandmise kui sellise vastu ple midagi, siis mulle meeldiks nende ettevalmistamistega veidi rohkem mediteerida, aga praegu seda võimalust ei ole.

Vahepeal käisin molbio talvekoolis ja sain kinnitust sellele, et need päälinlased on ikka puhta hullud - saunas olid nad riietega ja mite ainult tibid, vaid ka mehed. Ma mõistan küll, et kui vahepeal üks leiliruum välja lülitet oli, polnud seal tõesti liiga soe, aga muarust soojendab käterätt paremini kui päevitusriided. Mul jõudis alguses kohe täitsa masendus tekkida, aga õnneks hakkas mingi hetk tartlasi rohkem sauna voolama ja tekkis veidi inimlikum tunne. Üks nõrgema närviga tartlane läks küll selle massipsühhoosiga kaasa ja ajas ka endale süüdlaslikult riided selga, aga õnneks suhtub enamus tartlasi sauna siiski sügava respektiga st neil ei tule pähegi sellisele üritusele mingeid riideid kaasa võtta. Olgugi, et elektrisaun, aga leiliruumis sai ikka sellise kuuma üles, et polnud probleemi lumme jahutama joosta ehk siis ma ei taha teada, mida sünteetika sellises kuumuses tegema hakkab.
Ja enne, kui keegi hakkab kurtma selle üle - nagu seal kohapeal - et aga nad ju niikuinii vaatavad, kuima paljalt olen, tehke mulle selgeks, kuidas nt ülerahvastatud leiliruumis, kussa praktiliselt oma varvaste peal krõnksus istuma pead, midagi võimalik näha on (ja sellistel üritustel esineb mitteülerahvastatud leiliruumi harva). Aurusaunast ma ei räägigi, seal pidi uksepeal küsima, et andeks, kas siin on veel ruumi - kuisa ei taht kellelegi kogemata sülle istuda.
Igatahes - ma teistes talvekoolides/konverentsidel/jne pole sellist asja näinud (Eesti omadel muidugi, seal läänes neil saunakultuuri suurt ple ju). Maidea, kasse on see päälinna sündroom v kasvab uus põlvkond peale või mõlemat korraga, aga masendav igatahes.
Aga saunal endal polnud vigagi, ehkki ruum ise ei soosinud kuidagi teaduslike arutelude veeretamist ja seltsielu. Ent mõlemal õhtul oli võimalik pärast sauna suuremasse puhkenurka minna, kus sai keskustelu jätkata. Natukene aega ma seal ka jõlkusin ja kuivasin ning teel oma tuppa leidsin hotelli pealt veel mõned saunalised, kes ei saanud hästi aru, kus nad täpselt on ja miks nende tuba ühtäkki ära kadunud on. Juhatasin nad kenasti õigetesse tubadesse ja läksin ise ka magama ja tegin seda kuni jrgmise päeva esimese sessiooni lõpuni - lõppeks läksin ma sinna ikkagi riläksima, mitte hommikuti vara üles ärkama.

Ahjaa, ja jätkuks üleeilsele õhtule küsimus suurele ringile - mis liik see alumine on (ülemine määrati hostaks vms)?
Taimede taga on Björk muidu, kui kedagi see pisiasi huvitama peaks

Tuesday, January 26, 2010

Tänaomuk helistas mulle üks müügimees, kes soovis mulle head nimepäeva - mite et ma sellisest päevast kunagi suuremat numbrit teind oleks, aga igal juhul palju originaalsem sissejuhatus kui võltsmurelik küsimus, et kas ka mina olen tüdinenud igakuistest suurtest veearvetest või et kas mul on kunagi loteriiga vedanud. Igal juhul olin ma palju varmamalt valmis ära kuulama tema pakkumise, mis tglt polnudki läbi aegade kõige mõttetum - mingi ökofirma dušiotsik-vidin, mis pidi aitama ca poolevõrra veekulu vähendada ilma survet vähendamata. Ja seda on testinud ja heaks kiitnud ka Tartu ülikooli teadlased - on see õige või mitte, aga igal juhul töötab vähemalt minu osas paremini kui briti teadlased või pr sõltumatute teadusuuringute labor. Igal juhul me lahkusime sõpradena ja kui ma selle paberilipaka, kuhu ma nende koduka adre üleskirjutasin, üles leian, siis ma isegi täitsa vaatan seda. Selliste ökopakkumiste vasta on mul ka oluliselt vähem kui õhtulehe tellimuse või kodunduskokandusraamatute vasta.
Ja teil on veel veidi aega jäänud mind mu nimepäeva puhul õnnitleda, midagi mahamüüaüritada mulle selle käigus ka tingimata eipea. Bliuone mulle!
Muidu on homme varahommikune isaste verevõtt ja eile valiti mind esmaabi erialagrupi juhiks ka selleks aastaks. Neil teemadel õnnitlusi vastu eivõta.

Saturday, January 16, 2010

Puhata ja mängida

Nägin mõned päevad tagasi unes, kuidas mulle taheti mingit vana suurt kobakat mobiiltelefoni maha müüa - aga telefoni tegi väärtuslikuks see, et sellel oli ka trenažöör käelihastele pluss veel mingid vähemtähtsad lisavidinad - võimalik, et kohvikeetvad ja munapraadivad, a trenažööri kõrval need kahvatasid ja seepst täpselt meele eijäänd. Kusjuures müüja ise arvas, etal õnnestus mind hinnaga tõmmata ja mina olin täpselt vastupidises veendunud.
Seep see on, kui on võimalik iga päev jõusaalis käia. Aga nüüdseks olen tsiviilis tagasi ja katse on juba täistuuridel käima lükatud, esmasp varaomik on esimene veristamine. Aklimatiperiood võinuks pikem olla, hämmastavalt kiiresti harjub ikka mugavustega ära. Eks nüüd tuleb kiiresti ebamugavuste st katseperioodiga jälle harjuma hakata.
Selleaastasel kolmekuningaennustamisel ma osaleda ei saand, seega pole mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Seda enam, et eelmiste aastate ennustused on ikka väga täppi läind alati. 1. jaanuari tegevusi ma parem meenutama ei hakka, ühel aastal läks see ka väga pahasti täppi, nii et edaspidi olen ma sel päeval kõige ohutuma variandina pigem logeleda katsunud.

Sunday, October 04, 2009

Bliu one

Üks minu alateadlikke suuremaid hirme on vist see, et inimesed tulevad mu sünnipäevale ja jäävad nälga. Seepst planeerisin algselt oma sünnipäeva sel aastal vahele jätta, kuna ma tõesti ei viitsinud läbida sellele eelnevat toidulogistika kadalippu - lõppeks lahendasin olukorra nii, et ikkagi pidasin, a pasundasin kõvasti teemal oma-toit-kaasa. Südamerahustuseks valmistasin siiski ise ka minimaalselt ühtteist, katsudes sihilikult mitte üle pingutada, a tulem oli nigut enamasti st jääke jagus järgmiseks ja ülejärgmisekski päevaks. Uah!
Sünnipäevaliste osas toimib ikkagi Pareto ehk 20/80 printsiip - sada in kutsud ja 20 tuleb kohale. V umbes nii. Kurb on see, et mõnda inimest kohtadki aint kord aastas oma sünnipäeval ja see oli vist ka üks motiividest ikkagi pidu teha. Sest 10 sellisest in 2 ikka kohale tuleb.
Tglt suurel hulgal rahuolevate inimeste nägemine mõjub kah positiivselt - rääkimata veel intelligentsetest diskussioonidest jms.
Ja napilt-napilt jäigi mul see nädalavahe militaarvabaks, ehkki kuni viimase hetkeni oli kahtlane, kas metsalaager vajab lisaesmaabijõude või mitte. Tulevaks nädvaheks pean langetama raske valiku - kas olla aint 1 päev metsas ja minna laubaõhtul glämmipeole või jäädagi laubaõhtaks metsa ja istuda ööläbi toitlustustiimil abiks telefonivalves. Ei mõista kuidagi üht teisele eelistada, aga võimalik, et olukord laheneb minust mittesõltuvalt.
No ja - kinke mulle tglt kah meeldib saada. Mhulgas on mul nüüd väikese My´ga käterätt, käsitsitehtud draakoniga tass (ma tean kedagisi, kes selle nägemise peale kadedusest rohilaseks lähvad), raamatuid ja mõned kinkekaardid.

Friday, March 20, 2009

Kuisul on vähemalt 10 eri tähtaega, siis tasuks need tähtsuse järjekorras endale kuhki väljakirjutada, et ei juhtuks nii, nagu minul - oled täitsa kindel, et tolle info edastamise surmaliin oli 30. märts, siis aga avastad, et tglt hoopis 11. märts.

Õnneks pld tegu millegi fataalsemaga kui faktiga, et ma pean ilmselt veel aasta otsa püksade asemel seelikut kandma. Vaevalt, et kellelgi peale minu sellest faktist kahju on, aga tuleb tunnistada, et seelikud söövad sukkpükse ja minu keskkonnateadliku mõtteviisiga ei lähe sukkpükste ühekordne kasutamine üldse mitte kokku. Vbla see on minu individuaalne probleem, aga sukkpüksid on riideesemed, mis hakkavad jooksma juba paljalt sellest, kui nende peale veidi ebasõbralikuma pilguga vaadata.

Professor saatis meile emaili teemaga "kirjanduslik nädalalõpp":

Elektriku proua kutsus tuttavad klemmid külla.
Elektrik näitas ennast heas valguses.
Joonestaja tõmbas öösel ringi.
Ilukirurg tegi suured silmad.
Psühhiaater peksis segast.
Kaevuri töömälestused olid kirkad.
Tuukril olid näpud põhjas.
Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
Majakavaht tõmbas uttu.
Saekaatrimees hoidis pöialt.
Timukal sai poodutest kõrini.
Elektrikud pandi pingeritta.
Juuksuril oli karvane tunne.
Aiategija hakkas lipitsema.
Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
Kalamees luges võrguväljaannet.
Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
Matemaatik jagas matsu.
Purjus müürsepp pani autoga seina.
Fotograaf ilmutas huvi.
Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
Paks naine pidas peenikest naeru.
Ja öövalvur on meil ka päevinäinud....

Tuesday, February 03, 2009

meem

Külli saatis mulle mingi blogimeemi, mille vastamise ja edasisaatmise tulemina ei ähvardata küll needuse jms, aga mine sa tea, eksole, äki saab veel teada, kui vana oli kojamehe vanaema - seega siis(kopipaste):

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Klge ma olen seda blogi oma mitu aastat ikkagi pidand, tõesti eijaksa kõike seda läbi kammida ja veel vähem lingitada, ausalt.
Sõnad oleksid: pere
(kui ma just Durrelli tsiteerinud ple, vist mitte); sõprus (eee...ööö...ääää, minuteada ple); armastus (vt minu viimane postitus ja minevaaastane esimene); mina ise (vt minu peagut kõiki postitusi); mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua - maidea, mul on liiga palju erutavaid teemasid - a lugege Meegomäe memuaare nt). Ah maidea, saatke mulle natukene erutavamate teemadega meeme.

2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Mhmh, Helen ja Madli ja Kaja, kui viitsite; kes siia lehele satub ja mind hästi ei tunne, võib ka teatepulga võtta.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid tehtud! ja lingitab talle meemiulatanud blogi ka tehtud!

ps. Mina sain 85. Aga teie?

Thursday, January 22, 2009

Astauus

Aegapole aegapole aegapole - üldse mite rohkem hakanud olema kui enne kaitsmist. Aga närvipinget on vähem (vähemalt hetkel veel) ja selle üle tuleb küll ainult rõõmu tunda.

Tagasivaat eelmise aasta lõppu - sain diplooma pidulikult kätte. Kostüümeprobleemi lahendasin lihtsalt - NKK pidulik vorm; kutsel oli kirjas "aumärkidega", mujal ma neid niikuinii ju kanda eisaa - ja mulle üllatuseks tekitas see kaheksakümnendate stiilis mittevägahästiistuv moeröögatus omajagu furoori. Vaevalt et just see moeröögatus kui selline, pigem embleemid ja aumärgid. NKK sai promo igatahes niiet vähepold. Lähemad ja kaugemad prominendid tulid ennast mulle tutvustama, et minuga tutvuda - v mite just minuga, aga minu kostüümega pigem siis. Huvitaval kombel üks inimene pidas isegi vajalikuks uurida, mis erialal ma doktori sain. Ülejäänute jaoks oli see täiesti ilmselt ebaoluline info. Niipalju siis sisemisest ilust - kui doktorikraad seda sisu ilusamaks muutma peaks. Paar lugupidamatumat tegelast leidsid mind (=mo kostüümet) sarnanevat "Allo, Allo!" Helgale ja uurisid, miks mul vastavat soengut pole. Vaatamata kõigele (igas seltskonnas, kuhu mind rajalt maha võeti, pakuti kompensatsiooniks ka veini v konjakki) õnnestus mul siiski väärikus säilitada ja mõistlikul ajal ennast kodo vedada.

Pärast netiülekande vaatajad kinnitasivad, et Karis olevat silmnähtavalt muhelenud mulle diploomi üleandes. Ilus oleks ju mõelda, et selle emotsiooni minu väline ilu esile kutsus, aga mine tea, äkitse meenus talle ikkagist minu sisemise ilu (viha)purse ca pooleteiseaastatagusest ühisest olengust, mis sai alguse botaanikaaiast ja õhtu polnud enam ammu väga poisike, kuime sealt ühisrindena linna peale laiama läksime ja mingisse raeplatsikõrtsu maandusime. Sai söödud ja joodud, naaberlaua sommidega võistlulaulmist tehtud, mis päädis hümni laulmisega, ning - tsiteerides Petsi - lihtsalt töralörajuttu aetud, sekka ka veidi asjalikku. Ma ei mäleta täpselt, mida Karis ütles, aga juttu oli Petsist v millestki temaga seotust igatahes ja rektor ei teinud seda minu arvates mitte just kõige lugupidavamal moel - kõnealune oli täiesti kaitsetult kuuldeulatusest väljas laua peagut teises otsas ja kõigi märkide järgi kahtlustas, et ta võib varsti hakata veidi vinti jääma - igatahes mina kuulsin seal selgelt tögamise noote. Ma ei mäleta ka seda, mida mina täpselt ütlesin, kuima peagut kõhuli lauale viskusin, et kindlalt Karise kuuldeulatusse jõuda, aga ma andsin üsna üheseltmõistetavalt märku sellest, et tema taoline avaldus mulle mitte ei meeldinud ja me võiks selle üle lähemalt diskuteerida nelja silma all. Olgugi, et ma üritasin siiski säilitada teatava viisakuse (mida minu tulisus küll veidi varjutas) ja minu nägemist mööda oli tegu üsna lugupidava duellilekutsega, muutusid kõrgemad (Karisest madalamad küll) ülemused üsna murelikuks ja hakkasid oma töökoha pärast kartma. Aga tuleb tõdeda, et Karis on aumees, sest sellest intsidendist ei tulnud mingeid tagajärgi ei meie instale ega ka minule.

Analoogne, a vastupidine juht leidis aset Laitse workshopil saunas - jällegi ma konteksti ei mäleta, aga ilmselt mingi lõõpimine käis, mille käigus Männa heatahtlikult torkas minu aadressil midagi stiilis "kes-oleks-võinud-arvata-et-sellest-rumalavõitu-tüdrukust-jne-jne-eksole". Mina olin täitsa nõus selle soovimatu tituleeringuga, aga Pets läks väga põlema ja kuna - õnneks - midagi käepärasemat kui vesi polnd, siis lainetas mullivanniümbrus päris soliidselt, enne kuime Marega teda maha jahutada suutsime. Eksme mõlemad hiilga oma veidi ebaadekvaatsete tõlgenduste ja ülekeevate reaktsioonidega vahetevahel.

Kolmekuningal sain täpselt sama paketi mis mineva aasta ehk siis 2xpalju päikest ja armastust. Mite etma väga kurdaks, aga nii võib viimaks veel päikesepiste saada aastate lõikes. Mõõdukalt päikse vastu pole mul ju midagi, a siiski olen ma see ineme, kes ennast üle 25 kraadi juures enam liiga mugavalt ei tunne. Uues elamises õnneks talveajal vähemalt seda ohtu pole - aknad on ikka väga sitad. Aga kus on kirjas, et toas tingimata üle 18 kraadi olema peab (viimasel nädalal
ple nii kõrgekski tempi veel saanud). Ükskord, kui palju inimesi käis, tõusis 20-ni, tükk aega oli imelik magama jääda. Ega me üliinnukalt kütta kah pole üritanud, aga naabrid juba lohutasid, et nemad ei saa oma palju väiksematki korterit kuidagi soojaks. Täpsustamata jäi küll, mis temp nende jaoks soe on.
Igatahes vahetasin ühe palju päikese Krahvi väikse läpaka vastu. Mite et ma sellisest asjast hirmsasti puudust tunneks, aga teised pakkumised olid veel närusemad ja paremaid asju lihtsalt ei pakutud.

Ehkki kui ülekantud tähenduses tõlgendada - ehk siis meelevaldselt endale meeldival moel - siis mineva aasta säras mulle ikka päris palju - aumärke ja kraade ja au ja kuulsust ja. Aga siiski, mõni aasta võiks rahulikum kah olla.

Saturday, November 29, 2008

Kanalumepimedus

Hämarpimedas üle valge välja minnes on rajal võimalik püsida aint kompimismeele järgi, sest näha eiole mittekuimidagi, jõudsin ma mõni päev tagasi veendumusele, kui kondimootoriga tangotrenni põrutasin ja Annelinna hoovides ekslesin. Aga kõikse lumi sulas kahetsusväärselt ruttu ära. Saapad ja bahillid tuleb üsna pea ilmselt säärikute vastu vahetada.

Doktori sain kah kätte, tänan küsimast (mitte et keegi siinkäija seda veel teadma eipeaks, a nii igaks juhuks). Oponendi peetimine oli üllatavalt lühike, ehkki seda mitte lapse pärast - Anne oli igatahes viimaste seast, kes šampalauast lahkus ehk siis täiesti ilmselt lastevabadust nautis.
Kuna kõik nö võtmeisikud jäid minu etteastega väga rahule ja mujaltki ple nurinat kuulnd, siis üldjoontes võin ilmselt ise kah rahule jääda. Pooled kaotatud kilod olen tagasi juba kah söönud.

Maleva aastapäeval sain ma oma parajaks üllatuseks Tartu maleva teenetemärgi - üllatus seepst, et viimase aasta jooksul ma neile süüa teind ple ja tookord oli kah toitlustamise näol tegemist mittehästimaskeeritud Carl Gustavi laskmisega. No ja laskmistel meditsiini tagamas käinud olen ma kah paljuski seepst, et ise lasta saada (sanitaarlaskur, eksole :P). Niiet tee aga seda, mis sulle meeldib (toitlustamise jätame välja, mul lihtsalt oli vaja CG laskma saada) ja sind tunnustatakse. Normaalne.

Ahjaa, ja enne seda st ka enne kaitsmistralli sain ma NKK-lt veel liiliaristi V klassi. Selle taga oli mudugi palju verd, higi ja pisaraid ja paraku enamuse ajast pidin ma juhatuses tegelema asjadega, mis mulle kohe üldse ei meeldinud - käskkirjad, taotlused, aruanded, orgunnid, meestega kaklemised jms. A no liiliarist on mudugi vingem kah. Niiet nüüd on täiskomplekt valmis - lonkavast ja mölisevast oligi veel see kilisev-kolisev puudu.


Ja millega ma veel siis oma eksistentsi õigustanud olen - pidasin lastele kaks väga seksikat loengut ja sain esmaabiinstruktori papri (eipole omavahel seotud). Kolitud sai kah, kuise õigustuse alla käima peaks, hetkel valmistan Eesti-Rootsi-Soome-Läti ökoloogide workshopi jaoks ettekannet. Tangotrennis olen kenasti käind, seeeest vanatantsu ja jõusaali pole üldse jõund. Jõusaal on liht kättevõtmise asi ja sel muud õigustust plegi, vanatants on paraku laubati ja kolm korda võib pakkuda, mis päevadel sõda mängida armastatakse ehk siis õppused on.

Huvitav fakt on see, et ühes tangokohvikus ma nikastasin oma pöidla ära ja siiamaani annab tunda. Ehkki tookord midagi kaelamurdvat tehtud ei saanud - isegi mitte seda elegantset lõpuasendit, mille käigus me Aivariga mõlemad mingi osa oma seljast ära nikastasime ja elegantsile sammugi lähemale ei jõund. Pigem meenutas see väga kohmakat vabamaadlust. Krt, peab ikka jõusaalis käima hakkama.

Maiakka parem seletama, mis suured plaanid mul vpeal selle blogiga olid, sest nagu aeg on näidand, siis... seda ei kipu eriti üle jääma. Aega, ma mõtlen.

A igatahes tuleb ennast rohkem kokku võtta.

Thursday, September 25, 2008

Peehaadee

Eksam läks üllatavalt hästi - muidugi Kokassaar oli lahkus ruutkuubis ja paistis sügavat rõõmu tundvast igast silbist, mis mu suust tuli ja õige vastuse suunas minna tõotas. St tglt oli neid õigesuunasilpe ikka omajagu ja nii ma lõpetasingi B-ga. Prof-le seletasin kah veenvalt ära, miksta pärast töist nädvahe maal ennast nädalialguses väga sandilt tunneb ja mida ta sööma peaks. Vahelduseks on väga ergutav ennast ka natukene targana tunda.
Hetkel ma eisaa kuidagi üle sellest, et mul on pooleteise ööpäeva pärast kaitsmine ja ma olen nii rahulik kui ültse ollasaab. Loen vahelduva eduga oma opi artikleid ja saan aru, et kuita selles suunas miskit küsima peaks, siis minult pikka juttu küll ei tule. Ilmselt ta väga pikalt jutustada ei taha ka, sest kahekuune titt on ikkagi selline nähtus, mis suhteliselt tihti süüa saada tahab.
Ja pealegi olen ma viimasel ajal kõhedusttekitavalt palju kuulnd seda, kui hästi mul eelkaitsmine läks, mis paneb mind tõsiselt mõtlema dokkraadi kolinal devalveerumise peale. A kuskil ple öeld, et dokkraadiga kohe tarkus tulema peaks. Eeldatakse seda küll, aga süüdistagu siis iseennast.
Dokjärgne läbu toimub meil staabis, sisse saab telef. kaudu.

Ps. Krissu blogist leidsin laheda värvipimeduse testi. Ma igaks juhuks eiütle, mis minu skoor tuli. Kunagi selgema peaga proovin uuesti. Hetkel tuleb positiivseks lugeda seda, etma punasel ja siniselgi vahet teen.

Tuesday, September 23, 2008

If you can´t be a good example then you´ll just have to be a horrible warning

Komisjoon ärkas siis sel nädalil ja avastas, et mul on ikka veel dokeksam tegemata - tõe huvides olgu mainit, et ma avastasin selle hulka varem ja mingi kuu aega tagasi näitasin abs valmisolekut see ärateha, aga siis nad ei võtt toru. Vahva on see, et paar päeva enne kaitsmist pean ma veel ca 800-lk biokeemilise tellisega maadlema. Aga loodetavasti nad ei eelda, et ma sellises konditsis tsitraadi- v calvinitsüklit peast tean. See-eest tean ma seda, et pitsast saab rohkem karotenoide kui toorest tomatist ja liigne kohvejoomine tõstab vesinikperoksiiditaset jaet vaskpanniga eitasu juurvilju praadida ja veel nii umbes mitusada olulist ja igapäevast pisiasja, mis mulle kohe meele eitule. Tglt raamat on vägahea, a mul lihtsalt eiole aega.

Ja tglt maiviitsi kah enam, lihtsalt eiviitsi.
Närvid tulevad ehk hiljemalt reedeks tagasi.

Kui midagi väga diipi öelda pole, siis on kombeks oma blokki kas teste v mussi panna, mis peaks siis löögi enda peale võtma v lugejatele suunama. A mulle hetkel see lugu täitsa meeldib, ehkki egat mul varem pole kah selle vastu midagi old.



Thursday, September 18, 2008

Gruusia eijatkuu

Ennemini jõuab vast mitu sõda vms jama ära olla, kuima selle analüüsi edastamisega lõppeks ühelepoole saan, põhilise olen ka vist juba äraöeld - venema on muidugi pähhpähh, aga ikkagi astus Gruusia pange/basseini ja eks seda venema ootaski ja edasi oli Gruusial paanika ja põhjusega ja tglt keegi sealt kõrgematest sõjaväetegelinskitest tuleks maatasa teha ja üllatav on see, et Saakašvili ikka veel kohapeal on, aga selle kammiga läheb ikkagi vist veel aega. Sest praegases kontekstis tuleb enne tagajärgedega tegelda ja siis põhjusega. Pmõtselt mul on see materjal olemas ja kui keegi üksikasjalikumalt huvi tunneb, siis kontaktigu. Analüüs on mudugi esialgne ja seega mite eriti täielik. Ja vbla ma ise olen kontaktivõimeline isegi ehk enne 26. kuupäeva, ehkki ma pead ei julge anda. Sest eelkaitsmine tekitas mingi kindlustunde, ehkki arenguruumi muidugi on omajagu. Iseasi, kui intensiivselt ma areneda veel viitsin. Viisakas muidugi oleks.

Friday, August 29, 2008

Gruusiast

Päris hea killuke on avaldatud ka SLÕhtulehes.
Igatahes - kaugemasse ajalukku põhjalikumalt tagasiminemata olgu mainit, et Gruusia impeerium pld oma alamate suhtes kunagi kuigi armuline. Tõsi küll, venelane käis sealt kah aegajalt hajusalt üle makse kogumas, aga "alamate" Gruusia-viha oli nii suur, et venelases nähti pigem liitlast - pealegi käis venelane harvem ja Moskva on kah kaugemal kui Tbilisi. Peale Vene impeeriumi kokkuvarisemist kukkusid osseedid eriti vingelt mässama ja paari aastaga (1918-1920) saadeti teise ilma hinnanguliselt kuni 15 000 hinge - metsikute mägede poegade karakterit arvestades polnud need kõik küll kindlasti mitte osseedid.
Hilisajalikku tagasivaade - alates 1989 aastast, mil L-Osseetia iseseisvuse deklareeris, on peagut iga aasta mingi madin toimunud, tapetud sadu ja põgenikeks muutnud kümneid tuhandeid inimesi. 1989 viis Vene sisse oma rahuvalvajad. Vpeal mässas Gruusia ka Abhaasiaga, suhteliselt edutult küll ja igaks juhuks sõlmiti vaherahu ja hiljem ka lepe mitte kasutada üksteise vastu relvi. L-Osseetia ajas oma rida, viidi läbi referendum, võeti vastu oma konstitutsioon ja valiti oma president - Gruusia keeldus kõiki neid lii
gutusi tunnistamast. 2002 palub L-Osseetia ennast liita Venemaaga. 2004 liidetakse relva ähvardusel Gruusiaga Adžaaria. 2005 annab Gruusia L-Osseetiale piiratud autonoomia vastuseks iseseisvumistaotlusest loobumisele.
2008 algupoolel tahab L-Osseetia Kosovo eeskujul iseseisvaks saada. Ja siis hakkas ja hakkas konflikt kerima kuude ja viimaks päevadega kuni jõuti välja selle saatusliku 8. augustini.

Igatahes - kui hakata agressorit otsima, siis selge see, et Vene väed ootasid kindlasti juba aastaid teispool Roki tunnelit ja tegid omalt poolt kõik, et Gruusiat provotseerida. Saakašvilil oli L-Osseetia "vabastamisplaan" kah juba tükk aega enne valmis - väidetavalt olla selle väljatöötajad Iisraelist hoopistükki
old, a tglt pole sel enam tähtsust - tähtis oli see, et Saakašvili astus oi kui ämbrisse v kaevu, kuita arvas, et läheme ja võtame L-Osseetia ära ja ehk Venemaa ei tee midagi. Kivad lähvad ka nonde planeerijate kapsaaeda, kes ei suutnud Saakašvilile veenvalt selgeks teha, et plaan ise on hea, kui välja arvata selle ainus ja paraku peamine nõrk punkt - mida teha siis, kui Venemaa sekkub? Sest kogu Gruusia rünnak oli kavandatud piiratud operatsioonina - üle 1 brigaadi taktikalise grupi neil väljas polnud - mitte kestva ja ulatusliku sõjalise tegevusena. Mõeldamatu oli selliste jõududega seista vastu Vene vägedele. Ehk siis - mõistetamatuks jääb, mille põhjal Gruusia eeldas, et ehk Vene ei sekku - millegi mõistusliku põhjal vaevalt, ilmselt viskasid kulli ja kirja.
Ehk siis paratamatu vastus küsimusele "kes alustas?!", on Gruusia, täpsemalt Saakašvili, vaada kustotsast tahes.

Jatkuu, ma täna enam eijõua.

Saturday, August 23, 2008

Fotoreportaaž Pärnu tantsulaagrist

Vahelduseks pilta Pärnu tantsulaagrist - kirjutada ple eriti aega, vbla jõuan Gruusia teemani kah kunagi, seni olen aint kägubloginud sellest st vaadake kpealt Kaja ja siis sealt edasi Krissu blogi. Sest oli ilus plaan siia miskit pikemat kirjutada ja seepst ma ple veel alustanudki.




Tõe huvides olgu mainit, etma jõin aint 1 õlle ära, aga kõik seeaeg pidi Aivar mudugi pildistama.


Mudabunk

Reiu rand


Selline nägi Aivari auto tagaiste enamasti välja.


Ma vihkan hommikuid.

Tglt me ikka tantsisime ikka ka...

... kui me pihta saime, kumma käega me alustama peame.

Ja käisime kolmetärnimaximas kohvet joomas.

Thursday, August 21, 2008

Märkamisaeg

Öölaulupeole kahjuks eijõund, aga juba ülekande vaatamisest sai piisavalt võimsa tunde - et sellest rahvast võib täitsa asja saada, kui aint tihemini selliseid küünarnukitundeürtusi korraldataks. Sest nagu igihaljas Mäx ekstaatiliselt kinnitas:"Ainult niimoodi oleme me tugevad!" Tõsi iga kui viimane sõna, eriti need kaks esimest. Aga hea, et vähemalt niimoodigi, no need öö- ja üldse laulupeod on ikka tugev Eesti Nokia.

Gruusiateemalises loengus käisin ka ja silmad läksid ikka oluliselt rohkem lahti ja ma ei ütleks, et mu vaade just 180 kraadi, aga mõni kraad kindlasti muutus. Vbla kui mul kunagi aega on, siis seletan pikemalt , aga olgut niipalju öeldud, et Gruusia on juba aastakümneid käitnud Põhja-Osseetiaga samamoodi nigut
Serbia Kosovoga. Ja võib lõpmatuseni nämmutada, et kes alustas ja millal juba jne, aga fakt on see, et Saakašvili ei astund mite ämbrisse, vaid pigem juba väiksematsorti basseini. Mis muidugi kõik ei õigusta Venema käitumist, aga no kuisa sihilikult astud mingi agressiivse kapist naabripoisi varbale, siis mis reaktsiooni sa sealt õigupoolest ootad..? Ja millaski tuleb aeg, kus kaaskannatajad hakkavad uurima, et kes see õigupoolest selle kurja naabripoisi nii vihaseks ajas.

Igatahes lohutuseks olgu öeld, rohkem paralleele kui et vahetu naabrus me sellest juhtumist tõmmata ei saa. Isegi tulistel mägede poegadel läks provokatsioonidele vastamiseks ca 20 aastat (kui mite enam), mis siin flegmast ugrimugrilasest siis veel rääkida. Kiitus flegmadest kaasmaalastele, sest ei saaks öelda, et ka meid provotseeritud poleks - aljoša jõudis enne mahavõtmist mitu head korda näovärvi vahetada, aga siis madinaks ikka ei läinud. Ja kolm korda võite arvata, mis rahvusest tegelased tema grimeerimisega tegelesid.

Aga tõe huvides olgu mainit ka fakt, et seetsinane Mistral hoiab Eesti taeva sama suure tõenäoga puhta kui tavaline ragulka ja idanaabri hävituslennukite vastu töötab ta kah umbes sama efektiivselt. Aga no selge see, et kui mingi osa rahvast on meediakajastuste tulemina juba soola ja seepi kogumas, siis peab vahepeal ikka mingit moosi kah sekka virutama, mis sest, et süüa ei kõlba, peaasi, et kaugelt hea vaadata.

Ja krt - me saime lisaks hõbedale ka veel olümpiakulla!!!
/seost eelmise lõiguga ple mõtet otsida, lihtsalt tuli praegast jälle meelde/

Maitaha üleliia pateetiliseks minna, a see lugu tuli kah meele. Pealegi käib Ruja muusikal peagut otse mu akna taga ja nii tulevad paljud head lood meelde.


Monday, August 18, 2008

Poliitkaja

Krt see kommentaariumites hädaldamine ajab vaikselt närvi. Astusin oma põhimõtetest üle ja olen siiski viimase nädala jooksul osade gruusia-vene konfliktiteemaliste postituste komme lugend. Sest mõned üksikud pärlid on ikkagi silma jäänd. A mõtlen konkreetselt komme, kus hädaldatakse, et olge vait ja ärge venema vastu midagi öelge ja oidke madalat profiili jne, muidu tullakse meile kallale. No halllooo, venemal ei ole vaja otsida ettekäänet, kuita meist üle sõita tahab, mittemingit vahet ei ole, kasme ütleme midagi kellegi poolt v vastu v üldse vait oleme. Pronkssõdur on juba täiesti piisav ja toidab pikalt, kõik muu on lihtsalt boonus, mitte enam põhjus. Boonusi, mis seal salata, muidugi koguneb - need va vabatahtlikud, kes põhjustasid segaseid ja kaheldavaid uudistenupukesi ja kelle konkreetsest tegevuskavast seal kohapeal pole ma veel ikka selgelt aru saanud, aga kaudsed märgid lasevad aimata, et see on üks kuradi kahtlane bisnis seal. Igatahes kogu selle iseenesest kiiduväärt ettevõtmise logistiline ja meediapool oli üks totaalne krahh olnud.

Aga paanikaks ple ikkagi põhjust, sest tundub, et suurel naabril on hetkel veidi valusamaid konnasilmi - Ukraina on ennast tagajalgadele ajand ja Poolasse rajatavast raketikilbist ei saa kohe kuidagi mööda vaadata.

Ilmselt lähen homme st kellaajaliselt täna juba vastavateemalist loengut kuulama, eks siis saab täpsema pildi, kes-kas-kus-kuidas-miks-jne.

Tuesday, August 12, 2008

Näljane kass jatkuu

Saturday, August 09, 2008

Kultuurikaja

tARTuFF algab tuleva nädal.

Friday, August 08, 2008

Kaelakee hääl

Kui see lugu oleks meie kaelakeehäälega samal aastal eurovisioonil old, siis pleks meil mingit lootust olnd. Ehkki see lugu ple kunagi vist eurole pürginudki. Aga armas on.
Ja kardetavasti sisukamaid postitusi niipea tulema ei hakkagi.

Tuesday, August 05, 2008

Elu on ikka tsill v midagi

Jesjessjesssjessss.

Ehk siis ma tegin relvaeksami praktilise osa ära. Nüüd võin endale PM osta. Kui muud ei saa, siis vähemalt visata sellega saab. USP-i ma lihtsalt ei taha.

Pärnus oli ka väga tšill, kohe lausa liiga tšill. 4h päevas trenni ja ülejäänd aeg suvitamisele. Ja meres sai ikka kohe põhjalikult käidud. Aivar õnneks viitsis kah kärutada sellistesse kohtadesse, kus masse suhteliselt vähe oli, nii et ei pidanud riideid märjaks tegema. St mul riideid tglt polnud kaasaski. Loodetavasti ma ei tõmmanud Aivari reputatsiooni liiga alla, ta küll väitis, et enam hullemaks see vaevalt minna saab, aga üldiselt praktika on näidanud, et alati saab veel hullemaks minna. Ave-klubi omad ehk on juba mingi immuunsuse meie suhtes saavutanud.

Igatahes kõik oli nigu peris. Vältisin hoolega rannapromenaadile ja tervisekeskuse kanti minekut, et säilitada mingigi lapsepõlvemälestus neist kohtadest. Nii võisin ette kujutada meie solgi-neevat, džunglipuud ja salaaeda. Siiani on mul õnnestunud Pärnus nii käia, et hea tunne jääb sisse, kohe tõsiselt hea.


Monday, July 28, 2008

Kohalik gekanoonilis-jne kontekst ehk vahelduseks üks täitsa vahva pangareklaam



Muidu olid hansapäevad ja põgusalt folki, nädvahel läen ja tantsulaagerdan veidi Pärnus.
Tulemas on tartuff ja tangokursus, partneri koht vakatne - viimasele ma mõtlen - kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustage...

Thursday, July 10, 2008

Elu on ikka lill v midagi*

Vähemalt marust on need asjad siin maailmas ja iseäranis Eestis küll igati ja kenasti korras.* Väljavõte tänasest Postimehest:

Eva
Turbapress
Bemm
Piloot

Mitte et mingil suvalisel päeval ei võiks sama v veel pikematki rivi saada, aga.
Krt, Eva oli ikka väga lahe matkasell.

Ma veidi nostalgitsen ja panen siia ühe Ulla tehtud pilda meie Elbrusematkast.



*jep, see on iroonia. nope, ma ple emo. täna on lihtsalt üks erakordselt sitt päev

Saturday, May 24, 2008

Päevakaja

Eelmise teema jätkuks niipalju, et prmaa sõnum meeldib mulle kah enam kui teised. Ainus nõrgapoolne konkurent on ipsaania, kes on inspiratisooni ammutand ilmselt Durelli ühest surematust teosest (mina tantsisin ja larry tantsis ja spiro tantsis ja larry tantsis ja me tantsisime ja larry tantsis etc). Muide, teise eelvooru ajal ka mina tantsisin ehk siis otsustasin Wilde salsaõhtu kasuks. Mina tantsisin ja ... tantsis ja ... tantsis ja me tantsisime etc (andmekaitsehuvides nimesid ei avalda). Igatahes lõpetasime Zavoodis.

Täna aga käisin laskmas ja sain 200m pealt 2 lasku otse kümnesse. Kogutabamusest jms ma parem ei räägi, aga vahva oli. Mudu õnnestub lasta valdavalt kas eksami v võistluste raames, tõde on siis karm ja halastamatu, aga kõik võimalused tuleb ära kasutada. Pealegi mõjub see doktöö vahele väga värskendavalt.

Ma tean, et ma olen seda juba varem siia paisand, a ikkagi - kui keegi täna plaanib eurot vaadata, siis nii on lõbusam.

Sunday, May 18, 2008

juurolainel

Jälle tuleb ära ehk siis nagut Ehte paratamatu saatusega leppides teatas - järgmine nädal tuleb peagut üle päeva juua... Ehk siis - eurovisiooni kaine peaga vaatamine võib osutuda suhteliselt valulikuks et mite öelda mõttetuks. Muidugi alati on päästev variant mitte vaadata. Aga no kes siis veel Kivirähale-Juurele konkurentsi pakkuma peaks. Ükskord me vist isegi üritasime neid kuulata samaaegselt eurot vaadates, aga lõppeks pidime me telekal hääle peagut maha keerama, et omapoolsetele kommidele heliruumi leida. Sest ega ju loo kommimiseks ei ole vajalik lugu kuulata.

Juhuslikult sattusin ühe selleaasta euroloo peale ja see on minu lemmik /ehkki võinuks origkeeles ikkagi olla/- mite etma peale letosveti miskit muud üldse kuulnd oleks, aga ma arvan, et ei ole vajalikki. Mudugi sellesse mudelisse tuleks parandina sisse arvestada minu prantsusarmastus. A ikkagi.
Kuulnd olen ma, muide, niipalju, et Iirit esindab kalkun ja leedut (v lätit, sry) mereröövlid, seega kontekstuaalselt, ma usun, meie letosvet võib pigem liiga kammerlik tunduda, tolategemise osas läheb konkurentsi pakkumine keeruliseks.

Viimase minuti pakkumised

... on miskipärast need kõige ahvatlevamad.
Ehk siis - kuid tagasi oleks ma kõiki oma sõrgu kindlalt vastu ajanud, kui mulle oleks ettepanek eel-Ernale minna tehtud. Paar nädalat enne selgus, et ühel meie grupil on hädasti asendusliiget vaja. Mõtlesin isegi natuke, aga teatasin ikka eitavalt. Nädal enne tuli järgmine pakkumine. Nüüd kõhklesin juba mõnda aega, ent parem ja vastutustundlikum osa minust teatas ikkagi, ehkki veidi valutava südamega, et füüsist ja kohustusi tsiviilis arvesse võttes ei ole kahjuks kuidagi võimalik. Nii. Siis tuli 2 päeva enne eel-Ernat pakkumine, et Võrul langes ootamatult töökohustuste tõttu üks liige ära ja kas äkki oleks ma nõus minema. Kiusatus oli suurem kui kunagi varem. Suurivaevu suutsin kaapida kokku parima osa minust ja teatada südame juba verd tilkudes, et lood on nii ja naa ja et... oeh, ikkagi ei vea kuidagi välja. Pärast veel piinlesin mõnda aega ja siunasin ennast, et peaks elukutseliseks asendusliikmeks hakkama ja et üldse on võimalik kõik pakilised toimetused lükata ju üleüle-jne-homse varna. Tõe huvides olgu mainit, et Võru sai endale siiski asendusliikme, kordades kompetentsema kui mina, rännaku läbi nad ka tegid, niiet sellepärast ma südant valutama ei pea. Aga üldiselt olen ma seda varem ka täheldanud, et nendel viimase hetkel pakkumistel on mingi täiesti vastupandamatu võlu - mida vähem aega sul ettevalmistuseks jääb, seda ahvatlevam pakkumine tundub. Vbla siis tekitab see tõesti tunde stiilis, et kuima nüüd seda ei proovi, siis enam mul võimalust ei tule. Mingi osa oma elu eredamatest hetkedest olen ma kusjuures siiski just sellise äkkotsustamise tulemina saand. Aga ma tahaks tagasihoidlikult oletada, et ehk ma eel-Erna suhtes ikkagi otsustasin õigesti.

Aga tänase päeva - paar päeva vana küll juba, a mis sest - parim pakkumine tuleb briti teadlastest - nimelt kõigis maailma hädades on süüdi ülekaalulised. Niiet sööge vähem ja tehke sporti, kui tahate seetsinast maailma päästa.

Friday, April 04, 2008

Prügist

Juba enne selleaastast prügisortimiskorraldust oli minul suhteliselt lihtne keskkonnasäästlikult prügiga majandada, kuna meie maja juures olid kenasti nii vanapaberi- kui ka klaastaarakonteinerid. Igane põlev substants läheb minul loomulikult ahju, kõduneva olen poetanud kuuri taha, ehkki seda ametlikult vist ei soosita, märgistusega taara viinud kenasti taarapunkti v jätnud kilekotiga prügikasti kõrvale, kust see enamasti väga kiiresti kaob, seega aktiivselt kasutasin ma küll ainult seda klaastaarakontenerit. Konteinerite tühjendamine tollal oli... noh, ütleksin julgelt, et rahuldav. Mõnikord küll tekkisid nende kõrvale väikesed hunnikud, kui konteinerisse enam ei mahtunud, aga üldselt tühjendati neid üsna rahuldavalt.

Uue prügimajandusega muutus see ahtake klaaskonteiner kõigi pakendite konteineriks ja kuniks see seal seisis, oli ta ühtlaselt ja permanentselt ümbritsetud prahihunnikutest ehk siis kõik see, mis konteinerisse ei mahtunud - ja seda juhtus kahetsusväärselt harva, kui sinna midagi mahtus - visati konteineri kõrvale, sest kui keskkonnateadlik kodanik oma pakendihunnikuga kuskilt kõrvalkvartalist konteinerite juure jalutab, siis oleks ju palju nõutud, et ta selle sama hunnikuga tagasi jalutab või siis Karlova pealt muid konteinereid otsima hakkaks - ja vähetõenäoline, et ka need juba täis ei ole. Loomulikult paneb ta oma pahna konteineri kõrvale teiste juure ja heal juhul on ta selle koodanud kuhki kotikesse, mis on kenasti kinni seotud, kehvemal ja enamikel juhtudel on aga kotike lahti ja selle sisu katab peagi ebaühtlaselt konteineri mitte paraku enam just lähima ümbruse. Paraku asub kohe sealsamas ka lasteaed ja sealne personal tundus olevalt tugevalt häiritud sellest, et lasteaia õu ka peagi suhteliselt prügiseks muutus ning ilmsesti teavitas sellest ka vastavaid instantse. Lahendus oli ülimalt elegante - mida ikka teha, kui konteinerid ei mahuta piisavalt ning nende ümbrus seepst prügimäestuma hakkab ja seetsinane nähtus linnaelanikes rahulolematust tekitab - konteinerid tuleb siis üldse minema viia, elementaarne, watson! Pole konteinerit, pole ka prügi ega seega probleemi. Ehkki vanast harjumusest tassiti sinna mingi aeg ikka veel vanapaberit ja pakendeid ja konteineri puudumisel see rämps lihtsalt maha pandi, vbla naiivses lootuses, et konteinerid sinna ikka tagasi tulevad ja prügi siis ka minema toimetatakse. Aga ei tuld kontenereid tagasi ja pikapeale kadusid sealt ka prügihunnikud, ilmselt vääramatute loodusjõudude tegevuse tulemina.

Pröögata mingitesse prügimajandusega tegelevatesse instantsidesse ilmselt mõtet ei ole, sest niigi kurdetakse juba leheveergudel, et tegeleda jõutakse pelgalt 20% taaskasutatavatest jäätmetest ning et seetõttu ei ole mõtet ega ka võimalik rohkem konteinereid panna või neid siis tihemini tühjendada. Longab see säästlik prügimajandus kõigi oma olemasolevate jalgadega. Aga sellele vaatamata kogun ma lolli järjekindlusega ikkagi pakendeid eraldi ja passin peale, kui naabernaaberkvartali vastavad konteinerid mahutamisvõimelised on ning kuniks neid sealt ära korjatud pole ümbritseva keskkonna prügistumisevältimiseks.

Friday, February 29, 2008

Mulle meeldib, et tööl minu unetsükliga kursis ollakse - kui ühel päeval kahest sisse sadasin, siis Pets küsis üllatunult, et mis mind nii vara kohale tõi. Tegelikult ma tulingi hambaarsti juurest ja pidin seepst nigunii varem ärkama.

Läksin kööki kohvi tegema ja võtsin külmkapist hajameelselt mingi piima ja valasin kohvi peale. Alles pärast tuli mul pähe selle realiseerimisaega vaadata. 25. jaanuar, õnneks ikka praegune aasta. Mõtsin kahetsusega, et kohve on nüüd nigunii hukas mis hukas, aga otsustasin enne selle lõhnameelega tuvastada. Kohv nigu kohv ikka, maitses ka samamoodi. Nuusutasin ettevaatlikult ka piima ja ehhki ta teps mitte värskepiima moodi ei lõhnanud, võis sealt selgelt välja lugeda signaali, et maha kanda on teda veel vara ja kui just mõned nõudlikumad inimesed teda enam juua ei tihkakski, siis kohvi peale panemise osas on ta veel täiesti konkurentsivõimeline. Uijaaa, kui mina veel noor olin - oeh... - siis ei seisnud piim külmakapis naljalt üle mõne päeva. Aga praegusel ajal enamus poesmüüdavaid toitaineid enam halvaks ei lähegi, ennemini hakkavad venima v muid imelikke asju tegema.

Ja ma kohe ei saa, ma pean siin veel ühte testi liputama - kui mehelik/naiselik sa oled
Mina olin 59% mees ja 41% naine, seni on meie pundis mulle ära teinud ainult Ehte, kes oli vist mingi 62%mees. Kõik bioloogilised meesiiskud on seni pigem naised olnud. Aga kes selles varem ikka kahelnud on, et me Ehtega ikkagi tegelikult mehed oleme.

Aga ma hoiatan ette, et selles testis on märgatavalt rohkem kui 4 küsimust.

Wednesday, February 20, 2008

Natuke rase

Vaadan, et viimasel ajal on teemaks igaste diipide testide tegemine - sattusin ka nendesse surfama ja avastasin, et mhulgas saab seal ka rasedustesti teha.


You Are Probably Not Pregnant
It seems like you're in the clear, but you should really take a test to be sure.


You Are 16% Emo
You're the furthest thing from emo. Sensitivity is not something you exactly cultivate... and you can't imagine weeping over song lyrics.



Your Life is 22% Off Track

In general, your life is going very well.
You're quite happy with where you are and what you're doing.
And even if you get a bit off course, you're usually able to get back on track easily.




You Are An ENFP


The Inspirer

You love being around people, and you are deeply committed to your friends.
You are also unconventional, irreverent, and unimpressed by authority and rules.
Incredibly perceptive, you can usually sense if someone has hidden motives.
You use lots of colorful language and expressions. You're quite the storyteller!

In love, you are quite the charmer. And you are definitely willing to risk your heart.
You often don't follow through with your flirting or professed feelings. And you do break a lot of hearts.

At work, you are driven but not a workaholic. You just always seem to enjoy what you do.
You would make an excellent entrepreneur, politician, or journalist.

How you see yourself: compassionate, unselfish, and understanding

When other people don't get you, they see you as: gushy, emotional, and unfocused

Kolmekuningast on nüüd hulka aega möödas ja ega või kindel ollagi, kas ma enne jrgmist kolmekuningat siia enam kribada jõuangi. Igatahes mineva aasta sain ma ennustamisega suure forelli, närvikõdi ja hea une - ekstaole, uni oli tõesti nii hea, et ma nii mõnesssegi loengusse ei jõund ja nendes, kuhu jõudsin, oli tihtipeale ka päris hea. Tegelikult on mul uni alati hea olnud - hommikutundidel, just siis, kui ärkama peab. Kui neid teisi ennustusi vabalt v kitsamalt tõlgendada, siis läks kah täppi. Selleks aastaks sain armastust ja armastust ja palju päikest. No bliuone, eksole. Mitte etma kurdaks. Täna, muide, oli väga ilus päike väljas.

Vpeal jõudis veel üks rahvuslik kirgiküttev suursündmus - eurolaul - ära toimuda. Muarust lähevad laulud iga aastaga üha masendavamaks ja ilmselt peaks edaspidi selle püha ürituse saatel samuti üritama midagi meelierutavamat teha, nagu nt Külli, kes selle saatel õhinal tõlkis mingit suhteliselt nüri mikrobioloogilist teksti. Pmõtselt oleks piisanud ju ainult esikolmiku laulude ettelaskmisest, ülejäänutel ei old mingit nägu ja tegu. Lõpptulem ka meeli ei erutanud, ehkki muarust on väga sümpaatne liigutus saata pärast kõike seda, mida me oleme palehigis üritanud edasipääsemiseks teha - saata häid/mitteniihäid lugusid, mida esitavad noored kenad tibid, kes oskavad/ei oska laulda, noori meha, kes oskavad laulda - saata siis veel see läbiproovimata variant ehk siis kamp mitteniiapetiitseid vanu mehi, kes suurt laulda ei oska, mingi suhtkoht mõttetu looga. Selline demonstratiivne mütsiga löömine, ehkki iial ei või kindel olla, kuhu see müts lööb. Aga visaku esimene kivi -jms-sõnad ehk kesse ikka eurovisiooni mingiks lauluvõistluseks enam peab v kes seda üldse tõsiselt võtab. St kindlasti keegid kuskil võtavadki ja mitte vähe ja tahvad nüüd sellepeale rahvust muuta. Minul tekkis tõsine rahvusidentiteedikriis siis, kui me eruovisiooni võitsime. No võitnud me juba oleme, kaotanud samuti, seega Kreisiraadio asja hullemaks niikuinii enam muuta eisaa.

Jrgmine suursündmus on siis presidendi vastuvõtt ja õnneks pole selles seebiooperis pidanud pettuma. Imekombel pole mul sel aastal isegi ühtegi konkureerivat üritust sel ajal, malev on oma ellujäämiskursused ilmselt kuhugi vähemjumalavallatule perioodile lükanud. Alati jääb see võluv võimalus, et katseplaanis midagi tekib, ehkki kiiremad ajad on juba möödas. Mis ei välista poolepäevase etteteatamisega mingite ekspromtanalüüside võtmist.

Rääkimata sellest, et tglt tuleks palehigis tööd kokku kirjutada.

Friday, January 04, 2008

Puuritants

2. jaanuar polnud jõudnud veel - minu jaoks - alatagi, kui juba Pets helistas ja pärast tavapäraseid formaalsusi uue parema aasta ja tervise ja minu asukoha teemadel teatavaks tegi, et lähipäevil linnupüük alata võib ja selleks oleks vaja puurid ja kogu majutus korda seada. Õnneks tuleb neid sel aastal vähem, nii et ettevalmistused sujusid üsna kiiresti. No ja täna v homme v millalgi nad juba saabuvadki ja vaat siis läheb lahti!

Katse-eelsed telefkõned on mõnel aastal tegelikult päris huvitavad olnud. Vist ühel esimestest aastatest oli see, kui Pets mulle helistas ja murelikult küsis, ega mul õmblusmasinat pole. Sest kohapealt ei saavat linde kuidagi kätte ja ilmselt peab Indrek Saaremaale minema.
Õmblusmasinat oli vaja transpordikotikeste õmblemiseks, olgu selgituseks öelnud. Minu õnneks oli Saksal õmblusmasin - tema selle üle vist nii õnnelik ei olnud, aga kotikesed õmbles ta ikkagi kenasti valmis. Siiani kasutame neid.

Kui ma vähegi ebausklikum oleks ja uue aasta seniste päevade põhjal järeldusi eelolevaks aastaks teeks, siis ma võiks ennast vist kohe maha lasta. Igasuguseid ootamatusi ja häirivaid märke on piisavalt palju olnud. Aga nagu ka Pauksonid ja need muud nõiad ütsid, et iga aastaga läheb tglt hullemaks ja sel aastal kukub rohkem lennukeid ja laevu alla kui mööndund aastatel ja mõned surevad niisama ära. Ja et jaanilauba ei saja - seda ma tahaks küll oma silmaga näha - ja oktoobris tuleb lumi maha.

Ma imestan in üle, kes blogisid lugeda jõuavad, ja veel enam nende üle, kes neid kirjutada jõuavad. Mul endal on viimasel ajal küll selline mõttetegevuse defitsiit olnud, et masendav kohe.
Mis tuletab meele, et enam kui aasta tagasi asetleidnud VROK-i viimase mooduli kirjutis marineerib mul ikka veel. Ja kardetavasti veel mõnda aega.

Möödund aasta oli tore igati, aga hetkel sellest kirjutada ei jaksa. Ootaks kolmekuningapäeva ja ennustused ära ja siis tuletaks meele, et mida mineva aasta kolmkuningas lubas ja mis sellest sai ning siis omad järeldused teha.

Wednesday, January 02, 2008

Takkajärgi pühi

Tegelikult tahtsin ma siia jõulu puhul ühe temaatilise nunnu video kah ülespanna, aga kiire oli ja ära unus. Siin ta nüüd on.

Kõike ja rohkem

Monday, December 17, 2007

Irresponsible hate anthem

Hetkeks siis pommivöö lõdvemale lastud ja leppinud paratamatus(t)ega. Et need, kes minu elu raskeks on teinud, nende elu tehakse samuti kuskilt ülevamaltpoolt raskeks. Mis muidugi siiski ei seleta ära konkreetseid kärukeeramisi. Aga no kui on nii, et lihtsalt on pohhui, siis on pohhui. Inimesed vist ikkagi on pigem lollid ja pohhuistid kui sihilikult pahatahtlikud. Määne fakt ei mõju tegelikult üldse mitte eriti lohutavalt.

Igatahes see viimatikõneksolnud transpordiprobleemidega õppus läks kenasti ja õnneks ei olnud väljaspoolt aru saada, et mingi osa orgunnijatest - ja mitte ainult nendest - oli peagut infarkti äärel.

Aga kui nüüd optimistlikumad noodid võtta, siis kohekohevarsti on Mansoni kontsert. Meenuvad paar dialoogi piletite müügiletulekuajast, mis langes aega, mil mu ressursid olid masendavalt kokku kuivanud ja sellist luksust endale kuidagi lubada ei saanud. Istusime siis kurvalt Jürgeniga - ootasime puid, mida mulle tookord paraku ei tulnud, aga millal varem mulle puud kahe esimese korraga tulnud on, eksole - ja kurtsime üksteisele oma finantsiliselt kurba saatust seose eelmainit üritusega.

"Oh, a äkki on siis kah veel piletisi, kui nad mulle lõpuks stipi üle kannavad..? Äkki..."
"No ole nüüd, siis veel pileteid - kuule, see on ju MANSON!!!! MANSON, nohhh!!!"

Hulk aega hiljem sai sama teemat arutatud Kajaga. Avaldasin siis sedapuhku kahtlust, et ega siis jah enam pileteid vast saada pole, kui ma stipi lõpuks kätte saan, aga Kaja oli masside ehk siis antud juhul Baltikumi muusikamaitsest märksa kainemal arvamusel:
"Ei usu, et siis piletid otsas on. Noh, vaata, see on ju Manson" Minu hämmastunud reaktsiooni peale puust ja punaselt:"Kle, kõigile ei meeldi ju Manson. Mõned jätavad sellepärast lausa minemata, et see on Manson, eksole"

Mõtlesin veidi järgi ja tundus suhteliselt loogiline. Et äkki tõesti olime Jürgeniga masside maitset ülehinnanud. Ja eks ta nii oligi. Müstika oli see, et nt Enrique Iglesiase piletised müüdi 15 min ära ja lisakontserdi omad läksid kah vist nuusates. Aru ma ei või. Ise ei läheks midagi sellist pekstes ka kuulama-vaatama. Ehkki tegelikult mulle masside selline maitse väga hästi sobib, et kurta pole tglt midagi.

Ja mingid 2 tibi läksid täiesti peksmata Iglesiase hotellituppa temaga amelema - mispeale rahva seast kostis küsimus, et hmmm, huvitav, kas ja kus Manson peatub...

Eila veendusin, et ilma alkota eesti inimene ikka naljalt tantsima ei hakka ehk tantsulisse meeleollu ei satu, seega tuli oma tantsulisi vajadusi mujal rahuldada. Lõppes see kõik suhtkoht ekspromt Zavoodis rockyhorrorlastega ja tantsida sai seal rohkem kui rubla eest. Üle teab-mis-aja sai kodulauluni oldud ja üldse mulle tundub, et viimasel ajal mida harvem Zavoodi sattuda, seda parem mulje sellest jääb.

Aga muidu mul sujub ka suhteliselt hästi, täna päev otsa üritasin meelde tuletada, et mis tähtis sündmus mul homme veel ees on lisaks prkeelele ja üsna päeva lõpuks meenus, et ahhaaa, ingkeel oli ju ka tglt. Mälul on ikka nii lühikesed jalad.

Friday, November 23, 2007

Sans contrefaçon

Täna omik (heaküll, enam eiolnd päris hommik, aga no minu ööpäevarütmi arvestades ikkagi ehk ma seeaeg magasin) äratas mind telef.helin. Mõtsin läbi une, kas võtta vastu v mitte, ent mu parem mina meenutas mulle, et selle kõne taga võivad olla inimesed, keda mul hädasti vaja oli ja nii oligi.

"Tere, kas ma räägin Ulviga?"
"Mmmöh-jah, heh, kuulen!"
"Urmas siinpool - ma tahtsin öelda, et me tegelikult ei saa selle homse õppega ikkagi hakkama, et meie poolest jääb see ära"
Vaikus. Hingasin sügavalt sisse ja avastasin, et ma polnud üldse eriti šokeeritud. Sekundi murdosa jooksul jõudsin arvutada, et mul on veel terve päeva - ja öö - jagu aega omandada õpetamise tasemel sidepidamisteadmised, kaitseväe ja -liidu relvastus jms pudipadi.
"Hee, nali loomulikult, muidugi teeme ära - kle, kas me projektori saame?"
Hingasin välja ja avastasin, et ei olnud ei kergendust ega ka viha. Mingi taluvusstaadiumi olen ma ikkagi saavutanud. Veidi hiljem tuli ka teatav kergendus, et ikkagi hea, et nad teha saavad.

Lahingukoolist tuli teade, et veeblikandidaate on võimalus sedapuhku lausa rünnata ehk siis jrgmine nädal on neil kaitselahinguõpe ja meil on võimalus oma juhioskusi ründe planeerimisel näidata. Paraku on mul hetkel teatav üleannus igasugusest planeerimisest ja kamandamisest ja ohjamisest ning arvestades seda segadust siin meie suledataga, siis mu töögrupp peaks mind küll ilmselt desertööriks, kui ma sellisel hapral ajal kuhugile põlla peale hullama läheks.

Aga avatud on konkurss 2008. aasta vabatahtlike reservohvitseride kursusele. Nii et kiirustage, seltsimehed vabatahtlikud, kiirustage.

Thursday, November 22, 2007

Fuck them All

Uijah.

Tglt on elu ilus v midagi ja jrgmine lugu on pühendatud kõikidele antiemodele



Aint ma ei saa aru et miks oli lammas vaja külmakappi toppida, vbla on see sellel põhimõttel nagut see lugu mehest, kes arvas, etal vähe ruumi on ja tal lambad v kitsed v midagi oli, noh teate isegi - ühesõnaga et kui ta sealt välja saab, siis on kõik veel palju ilusam ja kõigile, lambale eelkõige. Umbes nagu meil siin, et kui asjad on nii hulluks aetud, et enam väga palju hullemaks minna eisaa, et kui siis vähehaaval selguma hakkab, et olukorda on võimalik parandada v pehmendada, siis on see puhas boonus ja kõik on paugupealt ilus ja tore ja. Suledataga, ma mõten, nädalavahetuse õppuse osas olen ma veel lahkelt kõikvõimalikele ebaõnnestumistele avatud. Aga ma arvan, et mind oleks ikkagi suhteliselt raske üllatada.

Selle video järgi võiks lastele prkeelt õpetada, no eks ma ise ka neid videoid sel eesmärgil kuulan- et keegi ei arvaks etmu muusikamaitse selline on, ehkki sellisel öötunnil pärast suledataga järjekordse võimlemise lõpetamist ta paraku selline ongi, lendavad täispuhutud lambad lihtsalt mõjuvad lohutavalt ja arusaadavalt, saage aru - ehkki seda oleks võinud mudu ka puhtalt lammaste pärast vaadata.

Sunday, November 18, 2007

never gonna say I´m sorry

Jrgmisest poolaastast lõpetan ma ilmselt selle ekstreemspordi nimega nkk juhatuses olemine ära, sest mu elu on ilma selletagi piisavalt põnev töö- ja muualaselt ja tuleva aasta tõotab veelgi põnevam tulla. Tööalaselt, nagu ma juba mainind olen, on meid saatnud pidev ebaedu ja progreseeruvalt. Ma ei taha teada, mitu korda ma ühtesid ja samasid sulgi lugema pean, saamaks teada, kus ja mis mäda on. LPO-värk kah ei tööta ja üldse tundub, et miski, mis varem töötas, enam seda mitte ei tee. NKK-s on asjalood ikka samad, kui maleva mehed ja asjakorraldus mind jrjkordselt hüstrasse on ajanud, siis ma helistan Nelele ja saan lohutava tõdemuse, et noh, mis seal ikka, nagu enamasti. Mispeale ma ka enamasti pikapeale rahunen maha. Ja siis jrgmine päev tuleb uus ja hullem mats ja siis ma enam ei üllatugi, vaid tõden samuti rahulikult, et nojah, nagu enamasti, eksole, et no VÄGA palju hullemaks enam minna ikka ei saa - hullemaks saab alati minna, aga siis vaataks juba tõesti hasardiga pealt, et no kaugele võib. Üks mis kindel, juhtugu mis tahes, mehed ei ole kunagi süüdi. Ja siis, kui nad seda ka silmaganähtavalt ja lausa röökivalt on, siis vt eelmine lause.

Igatahes viimased poolteist nädalat oleks ma nagu vahelduvvooluga elektrivõrku ühendatud, aga mida ma siiski öelda tahtsin, et vaatamata kõigele läks tänane relvaõpe väga kenasti ja nii instruktorid kui ka õppurid oli väga rahul ja kogu seda rahulolevat massi vaadates tekkis peagut mul kah tunne, et see isamaa v midagi on mulle natukenegi tänulik. Katsusin siis meie verivärsketele kandidaatidele pakkuda pizzat ja präänikut ja lohutasin, et hiljemalt jõuluks saavad nad kodo, aga katsugu paar nädvahet veel välja kannatada. Aga ega nad väga õnnetud ei paistnudki.

Väga ilus päike oli täna muide. Ja jätkuvalt lasen ma 25m pealt lamades kehvemini kui põlvelt v püsti. Ja õnneks on minu tase üsna stabiilne.

Friday, November 09, 2007

Elu on lill v midagi

Lauba olla soos päev otsa sadand ja kõik olla lõppeks olnd nii läbimärjad ja külmund et kaasasolnud meditsiinitagaja teatas, et ööseks jäädakse üle tema laiba. Mina mudugi istusin seeaeg Elva Kuldrannakeses ja nautisin tsiiviilhüvesid. Neid oli kohe nii hulgi, et pidin endale ühe pooliku torditüki kaasa pakkima, kuna Epp seda lõpuni süüa enam lihtsalt ei jaksand a tort oli niiii hea, et mul hakkas süda verd tilkuma mõeldes, et see sinna niisama jääb ja siis ma mässisingi selle salvrättidesse ja toppisin kotti õilsa ideega see õhtul hiljem ära tarvitada. Paraku avastasin ma selle kotipõhjast tugevasti muljutuna alles eile ja mul oli tükk aega tegemist, et teha selgeks, millega tegu. Alles seda vormitut massi maitstes tuli meelde. Tõe huvides olgu mainit, et maitses see siiski suhteliselt hästi - torditüki lahutamatuks osaks muutunud salvrätt välja arvatud.

Sain veel hakkama sellega, et valasin endale keevat vett käepeale ja veetsin järgnevad ca 12h kätt suhtkoht statsionaarselt kas külmas vees v jääkuubikute ja märja kaltsu all hoides, ööseks oli ta veidi maha rahunend ja siis piisas lihtsalt külmakotist. Suhteliselt ebameeldiv oli, peaks mainima.

ETV on mingitele öistele aegadele nii head dokid pannud, et ei ole võimalustki üritada normaalsel ajal magama minna. Starsky ja Hutch on kah lahe. Ehkki see on vist TV3 pealt. Samas muidugi on hea, et need on sellisel ajal, kui normaalsed, hmm..., st öised inimesed kah vaadata saavad, mitte mingisugusel võimatul päevasel ajal.

Mul on viimasel ajal trend mingitesse lugudesse totaalselt ära armuda ja siis kedrata neid nii, et nad mul juba vaikimisi kummitavad ja oma võlu kaotavad. Hetkel on aktuaalne see lugu. Video on kah hea, eriti see koht, kus ta koeraga vaidleb. Mis tuletab mulle meelde seda surematut korda Ehtega järjekordselt Filosoofi reedeõhtult läbi Kaubahalli pargi tulles - kuima veel Narva ühikates resideerusin - kui ta seal hakiga vaidlema hakkas. Hakk igatahes pani noka kinni.

Manson on tglt muidu ka lahe.

Wednesday, October 31, 2007

Ever dream

Käisin täna esimest korda sel hooajal latiinotrennis ja ega ma olnudki väga üllatunud. Et nad selle ajaga on uut tantsu edasi võtnud ja mitte vähe ja et selle koreograafia on tüüpiline Ingrid ehk siis ülehelikiirusel enda kaheksasse- ja sealtväljakeeramine, mis näeb hea välja ainult Ingridi esituses. Uijah. Üldiselt hakkab mul selles valdkonnas mot.kriis tekkima ja mite seepst, et ma eriti palju aru ei saanud, mis toimus, ja mis oli ka loogiline, ehkki ma sain isegi üllatavalt hästi reale. Mot.kriis ses mõttes, et kas mul on enam selles valdkonnas endale vaja midagi tõestada.

Ja see lugu, mille järgi tantsu tehakse, mind kah eriti ei inspireeri. See ainumas lugu, mille peale ma ennast kõhklematult vähemalt üritaks kaheksasse keerata, seda kava enam ei tehta. Olevat rasked üleminekud. Pühamüristus, ütleks ma selle peale.

Hambaarsti juures käisin ka täna ja see ei olnud liiga hea liigutus, sest järgmise aja, mis pidi üsna kindlalt olema nädalapärast, kuna mu juurekanalid harutati lahti ja topiti sinna mingit ajutist soga, mis liiga kaua sees olla eisaa, sain ma täpselt selleks ajaks, kui ma plaanisin metsavahele veeblihakatisi laskma minna ehk siis lahingukooli veeblikursusele vastutegevust tegema. Ja sellest on mul kohe sügavalt kahju. Tegu oleks olnud muidugi sellise üsna mugava lösutamisega omal positsioonil ja öösiti kuivas ja telgis ja puha. Oh, ja teine asi ka veel - laubal toimub köieõppus ja mina olen selleks ajaks ennast juba oma tädi juubelile lubanud. Noh, selline tüüpiline nädalavahe jälle, kus mitu konkureerivat üritust - NKK matk ja õhtune laskmine kah samal ajal.

Hambaarstist veel niipalju, et vaatamata sellele, et iga kord mind seal ka pisut retsitakse, mulle jätkuvalt meeldib seal käia. Maimäleta kasma olen juba siin filosofeerinud selle üle, et hambaarsti juures meeldib mulle ikka kordades rohkem käia kui nt juuksuri juures. Mis tuleneb ilmselt sellest, et juuksuri juurest olen ma enamasti lahkunud teatavas hämmingus ja varjatud nördimuses, hambaarsti juurest aga mitte.

Nightwishi uus solist on ikka Tarjaga võrreldes üsna mannetu. Lood nagu oleks oma vanas headuses, aga vokaal... Mite et see halb oleks. V noh, see pole enam Nightwish lihtsalt.
Aga ikkagi ma arvan, et kui nad Eestisse tuleks, siis ma muretseks endale esmajärjekorras piletise. Ehkki ma vist ei tahaks teada, kuidas see uus tsikk neid vanu lugusid teeb.
Miks nad Tarja üldse välja vahetasid, m-ah?

Mitte et mul millegi olulisema üle pead murda poleks, aga hetkel ma kuulan ja kuulan ja mudkui kuulan ja neetud moodi nostalgia tuleb peale.

Sest ma üldse ei taha mõelda sellepeale, et kui meile uus valge klots tuleb, et siis ma pean kogu selle sulemõõtmise uuesti tegema... Ja üldse on meil see aasta katserindel kuidagi nukker olnud. Kui pehmelt väljenduda.

Как коты будят своих хозяев

Thursday, October 25, 2007

Tõe huvides olgu mainit...

... et töö jäi ära. Õ-jõud tahtis kõigest meie motivatsiooni tõsta. Mis on väga õige liigutus, sest ajaga on jah nii, et ega siis ikka ei õpi küll, kui just keegi takka ei sorgi. Sellised väiksed valehäired tulevad ainult ja ainult kasuks. Pets küsis täna juba viimase paari nädala jooksul maideamitmendat korda, et kaugel mu suledata tabel on, võtsin nõuks siis kaudsetest vihjetest aru saada ja tegin selle tänaõhtu lõplikult valmis. Tõsiselt nüri tegemine, peab mainima.

Praktikum läks ka kenasti, enamus tudengeid vahtis tavapärase tühja näoga seina, paar tükki vaatasid ikka mind ka, eriti umbusaldavalt siis, kui ma neilt midagi küsisin. Eih, aga tglt olid täitsa toreda lapsed, paar tükki rääkisid hea meelega vabatahtlikult ja teised pärast mõningast pitsitamist. Lohutuseks jootsin neile oma sünnipäeval ülejäänd morssi sisse ja uurisin, et kumb neile rohkem maitseb. Sellepeale muutusid nad veidi elavamaks. Olgugi, et seda, mida ma tõestada tahtsin, mul paraku tõestada ei õnnestunud.

Meile toodi siia mingi üüratult peen sügavkülmkapp, mis võtab enda alla tohutult ruumi ja teeb parajalt lärmi ka - tänased pool õhtut olen ma iga pooletunnitagant alarmeeritud olnd, sest sellel hirmpeenkülmakapil on uksepeal igased koodid ja ka alarmid, mis hakkavad siis tööle, kui külmkapile tundub, et midagi nihu on. No täna ta siis pidas vajalikuks iga poole tunni tagant väga lärmakalt teada anda, et ta pole veel jõudnud saavutada -88 kraadi, nagu talle ülesandeks anti. Mitte et hetkel sellest midagi väga hullu oleks, sest proove meil seal veel ei ole, aga seda talle selgeks teha ei õnnestunud. Ja lärmas ta järjekindlalt senikaua kui läksid ja ta vait sundisid ehk siis neid uksepeal olevaid nuppe näppisid. Küll ei õnnestund nuppe näppida nii, et ta püsivalt vait jääks, aga tundub, et ta tasapisi vist on otsustanud oma siseprobleemid enda teada jätta, sest ta pole juba oma paar tundi lärmand ja viimati, kui ma teda vaatasin, siis oli ta alles -79 juures. Küll aga andsid natukene tagasihoidlikumad heliefektid selgelt märku, et ta pingeliselt tegeleb oma sisekliimaga.

Ülehomme on _jälle_ üks dokeelkaitse ja ma pean _jälle_ mingit artiklit retsenseerima ja ma ei leia _jälle_ eriti midagi, millest kinni hakata. Eks siis tule jälle lolli mängida.

A professor saatis meile täna sellise toreda lingi.

Uni on, uni on...

Tuesday, October 23, 2007

Ora(va)d p..s

Ehk siis täitsa-kohutav-kui-palju-teha-ja-vähe-aega-jne-jne-jne-jne.
Juhe on nii koos et ei jõua enam õppida. Homseks kontrolltööks, mille toimumisest sain ma tänaõhta teada. Ja seda ka, et tglt ikkagi oleks vaja loengutes käia. ja ülehomme pean ma mingit teoreetilise statistika praksi andma, aga eks ma räägi neile siis sama juttu mis mineva aasta.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Liht nii refrääni korras eksole.
Snnpäevad on selleks aastaks peetud ja võib rahulikumalt hingata. Söödi peagut kõik ära ja joodi ka täiesti müstilistes kogustes alkot, kui ma pärast tühje pudeleid kokkukorjates täheldasin. Õnneks keegi kraanikaussi ega ka kuhugi mujale ei oksendanud ehk said enne seda minema, seega võib kõik õnnestunuks lugeda. Kurptusega täheldasin aga seda, et lillede kinkimise traditsioon hakkab iga aastaga üha enam kaduma. Millest mul kui totaalsel lillemaniakil on kohutavalt kahju. Kunagi oli ikka nii, et elamises ei leidnud piisavalt anumaid nende mahutamiseks, nüüd aga jääb anumaid üle.
Täna käisin prkeele koduluget vastamas ja jälle läks mingi peagut 2h, no nagu Tiina Zobeliga alati - mäletatavasti olen ma talle ka 4h järjest arvestust andnud. Täna oli kõigest koduluge. Millest ma suure osa pidin eestikeeles seletama, sest tekst oli miskine prkeelne dissertatsioon haha immunokompetentsist. Igatahes oli diskussioon viljakas ja Tiina Zobel oli kaasa võtt ka musta pähklatega šokolaadi, mida ta siis aegajalt mulle lohutavalt ulatas ja pärast veel kaasagi andis. Kui me juba lõpetanud olime, vaatas uksevahelt sisse ka minu eelmise semestri prkeele õpetaja, kes naeratas tuttavlikult ja lahkemalt, kui ma oodanud oleks, ja mainis, eta olla mind telekas näind, et täitsa lõpp kohe, kui paljude asjadega ma tegelen. Vbla seepärast siis selline lahke pilk, kuna ta sai aru, miks mul tema ajal prkeele jaoks nii vähe aega jäi. Või oli ta lihtsalt rahul, et ta minuga enam jantima ei pidanud.
Igatahes sain ma sellest Tiina Zobeliga koosveedetud paarist tunnist sellise positiivse laengu, et täiesti hämmastavalt hea oli olla kohe tükk aega. Kuniks ma aru sain, et ma kogu vajalikku materjali vist homseks korralikult läbi kammida ei jõua. Aga ikkagi pole mul nii paha olla, kui olukord seda nõuaks.
Ja ma kohe mitte ei saa seda siia panemata jätta, see on niivõrd hea. Janis Joplin is not dead!

Thursday, October 18, 2007

...koerast rääkimata

Mineva nädalavahetus ehk siis õigupoolest pool nädalat olin kanuumatkal ja tänu sellele jäin ilma Jane´i barokktantsukursusest, millest mul on kohutavalt kahju, sest nad õppisid seal Foliat - seda lugu olen ma juba teabkuiammust saadik armastanud, no mingi Tartussetulekust saadik. Külli täna keksis mulle sellest mingeid fragmente ette, kui ma tema juures õunte ja kurkide järel käisin - mulle ikka meeldib see naturaalmajandus ehk siis õigupoolest see, kuda ma oma ligimesi talvevarudest tühjaks teen - ja veendusin üha kindlamat, et seda tantsu ma tahan kunagi selgeks saada.

Kanuumatkast siis lühidalt. Kunagi varem üritas Kaja mind sinna ära rääkida sellega, et seltskond on normaalne, koosneb korralikest kristlastest, kes ei joo ega läbusta - mind haaras sellepeale tõsine õud, sest on vähem sandimaid iseloomustusi seltskonnale, kelle seltsis sa pead ca pool nädalat veetma. Mingite segaste pässidega saaks kenasti hakkama, vaat see oleks normaalne, aga varemmainit seltskonnas hakkab mul varem v hiljem imelik - v sõltuvalt sellest, kui kiuslik ma olen, võib enne ka nendel imelik hakata. Igatahes ei vasta see situatsioon minu ettekujutusele mõnusast kanuumatkast. Aga õnneks normaalseid inimesi sellele matkale ei tulnudki, kokku oli meid neli hinge kahes kanuus, koerast rääkimata, ja kõik sujus.

Kahe esimese päeva ilm oli sünoptikute unistus ehk siis kõhklematult saaks selle kohta öelda vahelduv pilvisus. Oli nii päikest kui pilvi kui vihma kui rahet. See-eest viimasel päeval ilm pidas - terve päeva ehk siis juba öö enne seda ja kuni õhtani välja - sadas vahelduva intensiivsusega. Õnneks oli tegu ka kõige rohkem tähelepanunõudva lõiguga meie matkast, sest muidu oleks küll üsna nüri lahmida olnud. Aga peale Peterburi mnt-d hakkasid väiksed kärestikud tulema ja vool tugenves ja seega pidid koguaeg valvel olema ja läbi tilkuvate prillide üritama tulevikku vaadata. Ehkki enamik kärestikke läbisime me küll stiilis, et ups..!! ah, lähme siis siit (mite et oleks olnud aega kuskilt mujalt üritada minna), ent maandusime siiski õnnelikult. Olid mõned kriitilised kohad, kus me küll mingil müstilisel moel ümber ei läinud, ehkki pidanuks. Ainus loogiline seletus oli see, et ümberminekuga me oluliselt märjemaks küll enam saanud poleks, seega siis ei tasunud ära. Olgugi, et ümbermineku korral on tglt märjakssaamine väike boonus, põhilõbu seisneb asjade veestväljaõngitsemises. Aga no ei läinud ümber, mis teha.
Kuulsime öösel hunte ja päeval nägime saarmast ja mäkra, haigrutest ja partidest rääkimata. Igatahes võib matka õnnestunuks lugeda.
Kuna blogger hetkel täiega sakib, siis pilte ma ülespanna eisaa, tulevad siis kui blogger jälle normaliseerub.

Wednesday, September 26, 2007

Parem varblane peos kui tuvi matusel

Ilmselt on aeg endale v tõele näkku vaadata ja tunnistada paratamatust, et selline periood nagu "aega on" saabub ilmselt alles pärast surma. Kui siiski. Ega selles või ka kindel olla. Ei tasu endale igaseid illusioone tekitada. A ma olen hetkel lihtsalt nii nördinud et ma kohe _pean_ võtma sõna teemal kui närused lood selle ajaga ikka on. Nimelt sündmustest, mis on eeloleval nädalavahetusel ja millele ma ei jõua, ei või praeguse seisuga mite pelgalt raamatut vaid lausa mitu köidet kirjutada. Nagu Maarja tabavalt väljendus, kui ta listi maleva köieõppust edastas - üritusi on rohkem kui nädalas päevi. Ma jään vähemalt 4 ürkast ilma, mis toimuvad reedel, vähemalt 2 laupäevasest-pühapäevasest ürkast, 3 ainult laupäevasest ja 2 aint pühapäevasest ürkast. Pluss veel paar ühepäevast ürkat, kus ma peaks tglt olema kohustatud viibima, aga kust ma kah osa võtta eisaa. No pluss veel ka see paratamatu tõsiasi, et tegelikult peaks ma nädalavahetustel üritama palehigis kooliasjadega tegeleda ja katsuda ennast järgi tõmmata ja siis veel suledata ka ära korrastada ja mõelda veel kaugema tuleviku ehk kevade peale ja teha jõupingutusi selleks, et kevadel kõik ühelepoole saaks. Aga noh... tglt pole see seis üldse mitte üllatav.

Surmast muide sai räägitud mineva nädalavahe kriisiabikoolitusel ja kohe põhjalikult. Kuivõrd kriisiabi on vaja enamasti olukorras, kui mingi arvestatav hulk inimesi kõrvad pea alla paneb v kui neil need sinna pannakse. Tglt meid juba hoiatati ette, et esimese päeva lõpuks on meil üsna räme masekas ja lohutati, et ega selles kah midagi hullu pole, kui keegi koolitusel endal juba nutma hakkab. Aga ei olnd häda mida - läksime õhtul enne sauna veel Kristeliga linna peale poodi, et sauna paar õllet osta - ja tagasi tulime nagu ehtsad kaubareisijad, tuubil täis kilekotid käeotsas ja mis sinna ei mahtund, see siis nt peas. Ma ei hakka üles lugema, mis me sealt saime, sest eks ole piinlik natuke kah, aga igatahes on kõik need asjad siis kas funktionaalsed v vähemalt kingitusena funktsionaalsed. Kujutate te ette nt lauatelefonikujulist küünalt? Aga see selleks, saunas kah käisime, ehkki kui mina leiliruumi jõudsin, siis oli leil seal juba ära olnud.

Ja siis ma sain ka lahendatud selle mind vaevanud lennukitesolevate päästevestide probleemi - lähiajal lendajad, ärge parem lugege, eriti sina, Kaja. Ma nimelt lähtusin humanistlikust aspektist ja ei suutnud ette kujutada, et kui lennuk on juba sellises seisus, et kokkupuude veega on vältimatu, et siis mis neetud kasu mul sellest päästevestist on?? Mingil x-kõrgusel sealt sellega väljuda liiga nutikas ei ole ja vaevalt, et lennuk viisakalt vee peal ootab, kuni kõik reisijad ennast kenasti varuväljapääsudest välja sulpsatavad ja alles siis vajub põhja v lendab õhku. Novott. A siis avas Elin mu silmad, öeldes, et loomulikult on see selleks, et surnukehade ülesleidmist hõlbustada. Et tulevad kergemini pinnale ja on kergemini nähtavad ka.

No aga tglt on lennukiga lendamine praegast ikkagi turvalisem kui kunagi kauges minevikus - seda räägiti meile kah kriisiabikoolitusel, et see ka tühise 40 min jooksul söökide-jookide pakkumine on jäänuk ajast, kui lennukeid rohkem alla kukkus kui maandus ja siis pakuti reisijatele selle jaoks, et nad ei paanitseks, alternatiivset tegevust ehk söömist. Kõigil lihtsam.

Niipalju siis uudiseid - ülehomme näidatakse mind kui normaalset teadlast telekas, võite kõik vaadata ja mulle siis kah pärast öelda, kas must tehti korralik kaabakas v mida. Sest ise ma seda ilmselt ei näe.

Friday, September 07, 2007

Asta uus

Ei suuda seda sõnadesse pannagi, kui palju on vpeal juhtunud. Aga muidu läheb kah hästi, tänan küsimast.

Üks eredamaid hetki, mis meenub, oli esmakordne lennusõit niimoodi, et mul polnud võimalust lennukist välja astuda siis, kui tahtmine tuleb, ja see asjaolu häiris mind päris tugevasti. Väikesed ilukirjanduslikud liialdused, junõu, sest eks seni ikkagist olid instruktorid need, kes otsustasid selle üle, millal sa lennukist välja minna tahad - a no põhimõtteliselt eksole. Ma kõik see 40 min klammerdusin käetugedele ja lasin ennast häirida mõttest, et minu istumise all on vaid päästevest, mille lennuomadused pole just kiita ja et ega ma ei leiaks ka mõistmist, kui ma siit mingi hetk tõesti väljuda tahaks. Häiriv, väga häiriv.

Ja augustikuine tähesadu oli võrrratu, ma pole sellistes kogustes tähti ja sellisel hulgal langemas veel varem näinud! Mingiusugsed sputnikud lasid ka ringi ja mida edasi, seda imelikumaks nende trajektoorid läksid. Nigut purjus oleks. Aga pähe ei kukkunud ükski.

Nüüd tuleb mul lahendada iga-aastane logistiline probleem sünnipäevatamisega. Sest neid nädvahetusi, mis mul vabad oleks, ülla-ülla, ei ole just palju. Ja nendel üksikutel vabadel aegadel laiutavad juba kellegi teise snnpvad ees. Lolliksmine.

Aga nüüd ma jälle asjalikuks - astauuega saabus kohe ka hulk kohustusi ja sissejuhatuseks pean ma linnusuled ära mõõtma.

Thursday, August 09, 2007

Töölõpunädal

Täna polnd ma küll kaugel massimõrva sooritamisest, mingi kanakari vajus siia sisse eksliku arvamisega, et siin on pesumaja ja seda eksiarvamust ei õnnestunudki kummutada ehk siis nad istusid mul nii umbes 3 kaelas ja suutsid mu üsna viimasele piirile ajada. Aga täna oligi üsna haige päev, sest kuima kohale jõudsin, oli hall rahvast täis - pesumajatibid, baskidest majutust soovivad ratturid, kes olid oma kodinad oskuslikult hallipõrandale laiali laotanud ja konkureerisid kaose tekitamisel tugevasti pesumaja kanakarjaga, ja äsjamajutunud mõnitosin lõõtsmoonikufestivali esinejaid, kes lihtsalt hängisid hallis ringi ja üritasid meeleheitlikult oma panust anda üldise segaduse tekitamisele - ja kõige selle segaduse keskel istus üsna mõttelageda näoga Maria ja majajuhataja siis üritas endast parima anda, et seda kampa kuidagimoodigi ohjata. Minu väga viimasel töönädalal õpetati mulle veel mõned nipid, mille teadmise üle ma varem pööraselt rõõmustanud oleks, aga parem hilja-jne.

Ühe lisavoodi tuppamahutamiseks pidime sealt välja tõstma enamus inventari ehk siis laua ja tooli ja parema koha puudumisel lükkasin need koristajate puhektuppa, kus selle tulemina muutus liiklemine pehmelt öeldes raskeks ja ma usun, et nad hommikul mitte ei rõõmusta, kuinad avastavad, et nad peagut tuppa sisse eimahu, a no midagi pole parata.

Pesumasinad ajavad mind jätkuvalt hulluks ja see kanakari võimendas oluliselt seda vääramatult kulgevat protseduuri. Siis tahtsid kõik mulle järjest maksta ja ma pidin peagut ajud äranikastama, et kõik arve ja toa jms numbrid meeles pidada ja õigete nimede juurde paigutada.

Nood jalgratturitest sarmikad baskid tulid õnneks maksma nii õhtul, et masse enam ei liikunud ning tahtsid teada, et kas Tartus baare kah on ja kas ma juhataks neid mõnda. Saatsin nad raekplatsi ja kinnitasin, et seal on baare lausa hulgi. Varasemad jõudsid neljapaik, hilisemad kuuest tagasi, millest ma järeldasin, et ilmselt ei tekkinud neil baaride leidmisega probleeme.

Kui nüüd veel positiivsel lainel jätkata, siis õhtupoolik oli tõesti meeleolukas, sest mulle tehti siin peagut privaattoplessshow´d - nimesid ma nimetama ei hakka ja nende promillide hulka, mis neil sees olid, võin ma üksnes oletada.

Hommikul tõi Kristi mulle kah süüa ehk siis Favora või misiganes tankla jääke ja ma võin tänase ööga igati rahule jääda.

Monday, August 06, 2007

Selig

Täna läksin st tulin kohe otse töölt tööle ehk siis valvelauast instasse, kus Saks mulle ettenäitas, kuidas Coreliga postrit tehasaab. Mõtsin, et rabelen veidi sellega enne, kui kodo magamalähen, a siis läks miskipärast uni ära ja tekkis selline elektriangerja tunne. Selline mõnus romantilis-melanhoolne tunne, et ma oleks valmis olnud nutma puhkema sellepärast, et mu poster ei tule nii ilus välja kui ta võiks tulla, no nii tükk aega ple nii ülla asja pärast pisaraid poetand - eks omajagu aitasid sellele kaasa ka goodid, keda ma samal ajal kuulasin, aga kuivõrd youtube´is seda minu lemmiklugu pole, siis ma kahjuks seda teiega jagada eisaa. Aga tõe huvides olgu mainit, et ma ei puhkend nutma, olgugi, et Corel iga natu aja tagant kinni jooksis ja mind väljaviskas, aga oma loomupärase intelligentsiga tegi ta pidevalt backup faile, niiet ma ei kaotanud väga palju. Ja poster tuli kah millegi moodi välja, kas ta ka kuhugile kõlbab, seda vaatab Pets homme. St valmis ta ilmselt ei ole, aga no midagi on tehtud ja täna ma rohkem eiviitsi ka.

Täitsa huvitav, kui iga kord ühe öö vahelejätmise tulemina niiii hea tuju tekib, siis polekski vaja ju eriti tihti magada. Ehkki jah. Kahetsusväärselt harva seda on juhtunud.

Vbla mõjub see (magamatus) aga minu muusikamaitsele, sest ma juba pikemat aega kuulan andunult mingeid saksakeelseid newage goote ja mulle täiega meeldib. St see üks laul.

Ja Prantsuse Instituudi kodukalolevas fotoalbumis on on täitsa ametlikult minu aktifoto. St ülesse pandi ta üksnes sellepärast - tahaks ma tagasihoidlikult loota - et pildi põhjal on üsna raske tuvastada, et tegu minuga on. Ehkki mul on kuri kahtlus, et see oligi kõige parem pilt, mis Kristjanil minust välja tuli, sest kõik see aeg, kui ma vette läksin, ujusin, sealt välja tulin ja siis pool tundi jõe kaldal ennast kuivatasin, käisid nonstop välgusähvatused segatuna Kristjani kaebehüüetega selle üle, et ta fotokas ei saa pimedas väga hästi aru, mida ta teravustama peab.
Diskreetne masin, pole midagi öelda. Arvestades seda, et mina olin vaieldamatult kõige valgem objekt sel kellaajal seal kohas.

Aga siia panen ma üles hoopis ühe teise pildi selleltsamalt ürituselt. Allkirjaga Pariisi suvitaja Londoni loomaaias, kopiraisk Kristjan.

Saturday, August 04, 2007

Tööpäev

Vaadan laulupeo kordust ja täitsa valus hakkab kohe, no millas ma viimati laulsin... 1995 vist käisin viimati laulupeol, no masendav täitsa. Auuuh!!!

Aga ma loodan, et need ajad on veel ees st tulevad taas. Ehk siis, kuimu jalad enam ei kanna, hakkan ma süüategema ja laulma. Kesse laulab köögis... St mite nii karmilt, et kohe süüategema heast peast, vaid õppusi toitlustama, eelistatult TT-õppusi.

Igatahes selle töö tulemina siin on meeletult tõusnud minu lugupidamine ja mõistev suhtumine klienditeenindajatesse - et palun teiegi ärge pahandage nende peale ja olge nendega rahulikud ja kannatlikud, sest uskuge, mingi osa neist on kindlasti valmis massimõrvaks ja iial ei või teada, millal see viimane piisk karikasse kukub...

Ühesõnaga et mida ma juba enne teadsin ja olen teadnud, et klienditeenindamine ei ole just minu sünnipärane kutsumus. Aga mis ei tapa(mite pelgalt mind, vaid ka kliente)-ja-need-muud-sõnad ja mul on siin veel napilt nädalake jäänud. Ja ma ikkagi usun, et see oli millekski hea - lisaks finantsseisule.

Sellest pardiperest, keda me Linnahalli juures nägime, mul tulid paar pilta isegi täitsa talutavad välja, enamus tulid küll viltu, aga alguseks plegi niipaha.


Maidea, kas see pilt oli see, millel ei pidada väga viga olema, a ma ise oletasin nii - sest ülejäänud on veel hullemad.
Varsti tuleb Jane ja päästab mu siit ära - mulle öösiti meeldib ikka rohkem töölolla, siis pole inimesi niipalju.

Ma tean kedagi, kes peaks nüüd kibekiiresti oma postri valmis tegema, no ikka peab kõik viimasele minutile jätma... Mitte et mul varem aega oleks olnd, aga no aega nigunii pole juba vaikimisi.

Friday, August 03, 2007

Olen ilus, tark ja hea ning minu kõige parem iseloomuomadus on tagasihoidlikkus!

Ehk siis selle talina fotosessiooni kägus ja selle tulemina sain ma ohjeldamatult kuulda, kui ilus ja fotogeeniline jne ma olen. Kui ka sellest oma loomupärase skepsisega pool maha võtta, siis jääb ikkagi veel piisavalt järgi, et või sees ujuda. Nüüd ma siis tean, kuda pärast doktorantuuri karjääri edasiteha :D
Igatahes Kaja sai nende piltade tulemina tellimuse Playboylt või peagut midagi sinnakanti- ärdagu valesti arusaadagu, mite sellepärast, mis piltidel oli, vaid seepst, kuda need tehtud olid. Paremad pildad jäid tglt üldse tegemata, nt see, kuidas minu tanksaapataldu mingist tekstiilivärvimöksist puhastati, aga ainsana oleks seda pilti saanud ka mina teha, nii et see jääb puhtalt minu hingele. Puhastamine kusjuures polnud ültse osa performance´ist, vaid tulenes praktilisest vajadusest auto interjöör rikkumata jätta.
Nii, või sees on supeldud küll - muud mõtet ärge sellest postitutsest otsigegi - aeg välja kobida ja hakata oma eksistentsi muudel elualadel kah õigustama.
Talin on muide täitsa lahe.

Sunday, July 29, 2007

Sarjast: mkord olen ma inimkonnale ka kasulik - teoreetiliselt

Ja seda tõepoolest pühapäeval ja isegi mitte ettetellimisel, vaid pelgalt pooletunnise etteteatamisega v õigupoolest käis see kiireminigi. Olin mina just oma vahetuse lõpetanud, oma närvid pesumassinate peale totaalselt äraraisanud ja keeranud ennast kodos õndsat und magama, kui helistati ja teatati, et Nõo külje all olla üks ineme sohu ärakadunud ja teda tuleb nüüd otsima minna st teda juba on otsitud, a kuivõrd inimressurss on nigut tema on, siis me peame nüüd need otsijad väljavahetama. Kuivõrd mina inimese otsimise koolituse läbinud olin, siis ei olnud mingit varianti, et ma ei kargaks kohe üles ja kibekiiresti ennast malevasse ei toimetaks. Kohapeale jõudnuna saime teada, et too vanamemm olla reede õhta seenele läinud ja kuivõrd tal mälu aegajalt ära kaob, siis võib juhtuda, et ta on akontaktne ja murettekitavat inffi veel niipalju, et ta olla väga vitaalne mistähh et ta võis kapata suhteliselt kaugele - kogenumad otsijad teavad rääkida lugusid kahe kepiga memmekesest, kes leiti ca 15 km kauguselt suhteliselt kõbusalt, igatahes neil vanainimestel on seda mahvi kadestamisväärselt. Hakkasime läbikammima tema lemmikseenekohta - seda oli juba eelneval päeval põgusalt läbikammitud, aga kuivõrd tegemist oli juba kolmandat päeva kadunud ja vanainimesega, siis tema elusalt leidmise lootust meile eriti ei antud ja see tähedas kogu alusmetsa rägastiku üsna põhjalikku läbituuseldamist.

Täiesti kirjeldamatu vaev on sellisel maastikul mingit ahelikku katsuda hoida. Iga natukese aja tagant tuli peatuda ja ahelik taastada. Et meil lõbusam oleks, hakkas sadama ka. Mis iseenesest asja väga palju hullemaks ei teinud, sest seal lõputus rägastikus võimlemine oli niigi peagut pesuni märjas ajanud. Vahepeal leidsime kommipabereid, igaks juhuks saadeti koer peale, aga jälge ta üles eivõtt ja pärast selgus, et need ei olnud ka õiged kommipaberid ja - etteruttavalt - veelgi hiljem, et ka suund ei ole õige . Aga nagu mainit - kuivõrd ka inimressurss kulub ja tänu sellele pärast neljandat-viiendat tundi intensiivset rägastikukammimist /see ei ole nii lõbus, et lähed sealt, kus läbi saab, vaid lähed sealt, kus sinu trajektoor on, sõltumata sellest, kui läbipääsmatu padrikuga tegu on/ tähelepanuvõime pehmelt väljendududes kaduma hakkab, siis otsustasime veel selle viimase metsatuka ette võtta ja hakata mõtlema, kas ja kui otstarbekas on selle seltskonnaga midagi edasi teha. Aga just siis tuli teade, et vanamemm on leitud elusa ja tervena 8km täiesti vastupidises suunas. No hea, et nii läks. Meie olime lihtsalt veetnud ühe tegusa päeva värskemas õhus kui tavaliselt.

Niiet pühapäeviti siis ja soovitavalt mingigi etteteatamisega võin ma üritada edaspidigi kasulik olla. Jrgmine nädal see-eest aga katsun oma eksistentsi vajalikkust inimkonnale esteetilises kontekstis tõestada.

Saturday, July 28, 2007

Ei ole kandiline pea, ei ole...

Kaela on veidi valus pöörata ja kerge väsimus on, aga tuju on hea.

Ehk siis lahtiseletatult - käisin üheks õhtuks folgil ja veetsin aega igati sisukalt. Lisaks meie Segasele Kolmikule olid veel Tuuli ja Kanni ja mingil öisel ajal leidsid Anni ja Getter meid ka üles. Olemine oli küll märjavõitu, aga mis folk see ilma vihmata on. Pealegi olime me suhteliselt hästi varustatud.

Kuivõrd enamus meie õhtusest tegevusest trükimust ei kannata, siis ma jätkan sealtkohalt, kus ma jõudsin viimaks selgusele, et Prantsuse Instituudi suvekoolis vähemagatud ööd hakkavad rämedalt mõjuma ja seega juba kaheteistpaik oma buduaari suundusin. Ja see oli üks läbi aegade kõige häiritum öö mul folgil üldse, sest hea küll, algus tuli Kristi uurima, et kas ma ikka olen kindel, etma gümnaasiumisse magamatulla eitaha ja ma olin kindel, aga siis tekkis juhuslikel möödujatel vastupandamatu soov juba magava minuga suhelda ja seda kõige paremate plaanidega ehk siis teada saada, ega mul külm ja kõva jms pole.

Vahemärkus - minu buduaar kujutab endast Pauluse kiriku ümbrust ja seekord võtsin ma sealt selle külguksega magamistoa, kuivõrd ei võinud kindel olla, et taevas uuesti läbilaskma ei kuku.

Hommikul pooleüheksapaik hakkas muga väga intensiivselt suhtlema mingi parm, kes kõigepalt hurjutas, et miksma sellises kohas magan, ja siis lubas, et ta võib mind enda juure viia ja süüa anda ja pesta lasta - aga ei mingit seksi. Sellele vaatamata ma keeldusin viisakalt. Kuivõrd Jürgen ja Helen olid juba sõnumeerinud oma ülevalolekust, siis läksime pärast hommikukohvi šoppama.

Jürgenil on täiesti kirjeldamatu taluvusvõime, sest ta kõikides nännipoodides jalutas meiega kohusetundlikult kaasas ja oli nõus isegi arvamust avaldama ühe või teise kulina kohta. Miskis nännipoes leidsime me muuhulgas kaitsevärvi-laigulise pesu ja kuna nii Jürgen kui ka Helen väga häälekalt arvasid, et ma lihtsalt pean need endale ostma, et nad ei kujuta mind nendeta ette, siis ma need ka ostsin. Siis sattusime Jürgeni eestvedamisel mingisse pärapõrgu kaltsukasse, kus pidi olema minu mõõtudes väga lahe gootistiilis must nahkmantel ja ehkki muarust see mantel üldse väga must ei olnud ja natukene suur kah oli, pidin ma taas alla vanduma häälekale avalikule arvamusele ehk siis ma lahkusin sealt koos selle mantliga. Mantel, muide, olevat ajalooga, seda olevat kandnud üks kohalik näitleja, nimi mul hetkel parkau meelde ei tule. Pärast seda me enam kaltsukaesse igaks juhuks ei läinud, kuivõrd oli oht, et võib leida jälle midagi, mis mulle kohutavalt hästi sobib ja ilma milleta ma oma elu üldse ette kujutada ei suudakski.

Muuhulgas toimus ka mälumäng "mis toimus eile õhtul" ja nagu enamasti sellistel puhkudel, olin mina mitte mängija, vaid läbiviija. Mingi hetk läks vaidlemiseks, et kes meist kõige normaalsem v vähemnormaalsem on, aga minumeelest me ei jõudnudki konsensusele. Vpeal helistas Tuuli ja tegi enda sõnutsi ellujäämiskontrolli ehk siis tahtis teada, kas meiega on kõik korras. Veenisime teda, et on, ja tglt oli ka. Mingi hetk igatahes ma maandusin vabalava esiritta ja hakkasin sealistuvale Melitonile vastutulelikult näitama, mis ma kõik kokkuostnud olin. Meliton kui viisakas ja samuti märkimisväärse taluvusvõimega meesterahvas kannatas selle kenasti ja vastuvaidlemata välja, elavam diskussioon tekkis vaid pesu juures. Siis läksime ja käperdasime oma eilase istumiskoha üle, veendusime, et kadunud asjad ei ole vahepeal väljailmunud ja oligi aeg Tardo poole hääletama hakata.

Ehk tsiteerides elavaid ja teravhambulisi klassikuid:"Jah, olen küll normaalne. Pühapäeviti kl kolm ettetellimisel".

Aga mõni pühap ma puhkan ka niiet sellele kah ei tasu eriti loota. Ja kergendavaks asjaoluks paluks lugeda klienditeenindava töö, sellised inimesed ei saa mõistlikuks jääda väga pikaks ajaks.