...koerast rääkimata

Mineva nädalavahetus ehk siis õigupoolest pool nädalat olin kanuumatkal ja tänu sellele jäin ilma Jane´i barokktantsukursusest, millest mul on kohutavalt kahju, sest nad õppisid seal Foliat - seda lugu olen ma juba teabkuiammust saadik armastanud, no mingi Tartussetulekust saadik. Külli täna keksis mulle sellest mingeid fragmente ette, kui ma tema juures õunte ja kurkide järel käisin - mulle ikka meeldib see naturaalmajandus ehk siis õigupoolest see, kuda ma oma ligimesi talvevarudest tühjaks teen - ja veendusin üha kindlamat, et seda tantsu ma tahan kunagi selgeks saada.

Kanuumatkast siis lühidalt. Kunagi varem üritas Kaja mind sinna ära rääkida sellega, et seltskond on normaalne, koosneb korralikest kristlastest, kes ei joo ega läbusta - mind haaras sellepeale tõsine õud, sest on vähem sandimaid iseloomustusi seltskonnale, kelle seltsis sa pead ca pool nädalat veetma. Mingite segaste pässidega saaks kenasti hakkama, vaat see oleks normaalne, aga varemmainit seltskonnas hakkab mul varem v hiljem imelik - v sõltuvalt sellest, kui kiuslik ma olen, võib enne ka nendel imelik hakata. Igatahes ei vasta see situatsioon minu ettekujutusele mõnusast kanuumatkast. Aga õnneks normaalseid inimesi sellele matkale ei tulnudki, kokku oli meid neli hinge kahes kanuus, koerast rääkimata, ja kõik sujus.

Kahe esimese päeva ilm oli sünoptikute unistus ehk siis kõhklematult saaks selle kohta öelda vahelduv pilvisus. Oli nii päikest kui pilvi kui vihma kui rahet. See-eest viimasel päeval ilm pidas - terve päeva ehk siis juba öö enne seda ja kuni õhtani välja - sadas vahelduva intensiivsusega. Õnneks oli tegu ka kõige rohkem tähelepanunõudva lõiguga meie matkast, sest muidu oleks küll üsna nüri lahmida olnud. Aga peale Peterburi mnt-d hakkasid väiksed kärestikud tulema ja vool tugenves ja seega pidid koguaeg valvel olema ja läbi tilkuvate prillide üritama tulevikku vaadata. Ehkki enamik kärestikke läbisime me küll stiilis, et ups..!! ah, lähme siis siit (mite et oleks olnud aega kuskilt mujalt üritada minna), ent maandusime siiski õnnelikult. Olid mõned kriitilised kohad, kus me küll mingil müstilisel moel ümber ei läinud, ehkki pidanuks. Ainus loogiline seletus oli see, et ümberminekuga me oluliselt märjemaks küll enam saanud poleks, seega siis ei tasunud ära. Olgugi, et ümbermineku korral on tglt märjakssaamine väike boonus, põhilõbu seisneb asjade veestväljaõngitsemises. Aga no ei läinud ümber, mis teha.
Kuulsime öösel hunte ja päeval nägime saarmast ja mäkra, haigrutest ja partidest rääkimata. Igatahes võib matka õnnestunuks lugeda.
Kuna blogger hetkel täiega sakib, siis pilte ma ülespanna eisaa, tulevad siis kui blogger jälle normaliseerub.