Tööpäev

Vaadan laulupeo kordust ja täitsa valus hakkab kohe, no millas ma viimati laulsin... 1995 vist käisin viimati laulupeol, no masendav täitsa. Auuuh!!!

Aga ma loodan, et need ajad on veel ees st tulevad taas. Ehk siis, kuimu jalad enam ei kanna, hakkan ma süüategema ja laulma. Kesse laulab köögis... St mite nii karmilt, et kohe süüategema heast peast, vaid õppusi toitlustama, eelistatult TT-õppusi.

Igatahes selle töö tulemina siin on meeletult tõusnud minu lugupidamine ja mõistev suhtumine klienditeenindajatesse - et palun teiegi ärge pahandage nende peale ja olge nendega rahulikud ja kannatlikud, sest uskuge, mingi osa neist on kindlasti valmis massimõrvaks ja iial ei või teada, millal see viimane piisk karikasse kukub...

Ühesõnaga et mida ma juba enne teadsin ja olen teadnud, et klienditeenindamine ei ole just minu sünnipärane kutsumus. Aga mis ei tapa(mite pelgalt mind, vaid ka kliente)-ja-need-muud-sõnad ja mul on siin veel napilt nädalake jäänud. Ja ma ikkagi usun, et see oli millekski hea - lisaks finantsseisule.

Sellest pardiperest, keda me Linnahalli juures nägime, mul tulid paar pilta isegi täitsa talutavad välja, enamus tulid küll viltu, aga alguseks plegi niipaha.

Maidea, kas see pilt oli see, millel ei pidada väga viga olema, a ma ise oletasin nii - sest ülejäänud on veel hullemad.

Varsti tuleb Jane ja päästab mu siit ära - mulle öösiti meeldib ikka rohkem töölolla, siis pole inimesi niipalju.

Ma tean kedagi, kes peaks nüüd kibekiiresti oma postri valmis tegema, no ikka peab kõik viimasele minutile jätma... Mitte et mul varem aega oleks olnd, aga no aega nigunii pole juba vaikimisi.