Bliu one

Üks minu alateadlikke suuremaid hirme on vist see, et inimesed tulevad mu sünnipäevale ja jäävad nälga. Seepst planeerisin algselt oma sünnipäeva sel aastal vahele jätta, kuna ma tõesti ei viitsinud läbida sellele eelnevat toidulogistika kadalippu - lõppeks lahendasin olukorra nii, et ikkagi pidasin, a pasundasin kõvasti teemal oma-toit-kaasa. Südamerahustuseks valmistasin siiski ise ka minimaalselt ühtteist, katsudes sihilikult mitte üle pingutada, a tulem oli nigut enamasti st jääke jagus järgmiseks ja ülejärgmisekski päevaks. Uah!
Sünnipäevaliste osas toimib ikkagi Pareto ehk 20/80 printsiip - sada in kutsud ja 20 tuleb kohale. V umbes nii. Kurb on see, et mõnda inimest kohtadki aint kord aastas oma sünnipäeval ja see oli vist ka üks motiividest ikkagi pidu teha. Sest 10 sellisest in 2 ikka kohale tuleb.
Tglt suurel hulgal rahuolevate inimeste nägemine mõjub kah positiivselt - rääkimata veel intelligentsetest diskussioonidest jms.
Ja napilt-napilt jäigi mul see nädalavahe militaarvabaks, ehkki kuni viimase hetkeni oli kahtlane, kas metsalaager vajab lisaesmaabijõude või mitte. Tulevaks nädvaheks pean langetama raske valiku - kas olla aint 1 päev metsas ja minna laubaõhtul glämmipeole või jäädagi laubaõhtaks metsa ja istuda ööläbi toitlustustiimil abiks telefonivalves. Ei mõista kuidagi üht teisele eelistada, aga võimalik, et olukord laheneb minust mittesõltuvalt.
No ja - kinke mulle tglt kah meeldib saada. Mhulgas on mul nüüd väikese My´ga käterätt, käsitsitehtud draakoniga tass (ma tean kedagisi, kes selle nägemise peale kadedusest rohilaseks lähvad), raamatuid ja mõned kinkekaardid.