Puuritants

2. jaanuar polnud jõudnud veel - minu jaoks - alatagi, kui juba Pets helistas ja pärast tavapäraseid formaalsusi uue parema aasta ja tervise ja minu asukoha teemadel teatavaks tegi, et lähipäevil linnupüük alata võib ja selleks oleks vaja puurid ja kogu majutus korda seada. Õnneks tuleb neid sel aastal vähem, nii et ettevalmistused sujusid üsna kiiresti. No ja täna v homme v millalgi nad juba saabuvadki ja vaat siis läheb lahti!

Katse-eelsed telefkõned on mõnel aastal tegelikult päris huvitavad olnud. Vist ühel esimestest aastatest oli see, kui Pets mulle helistas ja murelikult küsis, ega mul õmblusmasinat pole. Sest kohapealt ei saavat linde kuidagi kätte ja ilmselt peab Indrek Saaremaale minema.
Õmblusmasinat oli vaja transpordikotikeste õmblemiseks, olgu selgituseks öelnud. Minu õnneks oli Saksal õmblusmasin - tema selle üle vist nii õnnelik ei olnud, aga kotikesed õmbles ta ikkagi kenasti valmis. Siiani kasutame neid.

Kui ma vähegi ebausklikum oleks ja uue aasta seniste päevade põhjal järeldusi eelolevaks aastaks teeks, siis ma võiks ennast vist kohe maha lasta. Igasuguseid ootamatusi ja häirivaid märke on piisavalt palju olnud. Aga nagu ka Pauksonid ja need muud nõiad ütsid, et iga aastaga läheb tglt hullemaks ja sel aastal kukub rohkem lennukeid ja laevu alla kui mööndund aastatel ja mõned surevad niisama ära. Ja et jaanilauba ei saja - seda ma tahaks küll oma silmaga näha - ja oktoobris tuleb lumi maha.

Ma imestan in üle, kes blogisid lugeda jõuavad, ja veel enam nende üle, kes neid kirjutada jõuavad. Mul endal on viimasel ajal küll selline mõttetegevuse defitsiit olnud, et masendav kohe.
Mis tuletab meele, et enam kui aasta tagasi asetleidnud VROK-i viimase mooduli kirjutis marineerib mul ikka veel. Ja kardetavasti veel mõnda aega.

Möödund aasta oli tore igati, aga hetkel sellest kirjutada ei jaksa. Ootaks kolmekuningapäeva ja ennustused ära ja siis tuletaks meele, et mida mineva aasta kolmkuningas lubas ja mis sellest sai ning siis omad järeldused teha.