Kanalumepimedus

Hämarpimedas üle valge välja minnes on rajal võimalik püsida aint kompimismeele järgi, sest näha eiole mittekuimidagi, jõudsin ma mõni päev tagasi veendumusele, kui kondimootoriga tangotrenni põrutasin ja Annelinna hoovides ekslesin. Aga kõikse lumi sulas kahetsusväärselt ruttu ära. Saapad ja bahillid tuleb üsna pea ilmselt säärikute vastu vahetada.

Doktori sain kah kätte, tänan küsimast (mitte et keegi siinkäija seda veel teadma eipeaks, a nii igaks juhuks). Oponendi peetimine oli üllatavalt lühike, ehkki seda mitte lapse pärast - Anne oli igatahes viimaste seast, kes šampalauast lahkus ehk siis täiesti ilmselt lastevabadust nautis.
Kuna kõik nö võtmeisikud jäid minu etteastega väga rahule ja mujaltki ple nurinat kuulnd, siis üldjoontes võin ilmselt ise kah rahule jääda. Pooled kaotatud kilod olen tagasi juba kah söönud.

Maleva aastapäeval sain ma oma parajaks üllatuseks Tartu maleva teenetemärgi - üllatus seepst, et viimase aasta jooksul ma neile süüa teind ple ja tookord oli kah toitlustamise näol tegemist mittehästimaskeeritud Carl Gustavi laskmisega. No ja laskmistel meditsiini tagamas käinud olen ma kah paljuski seepst, et ise lasta saada (sanitaarlaskur, eksole :P). Niiet tee aga seda, mis sulle meeldib (toitlustamise jätame välja, mul lihtsalt oli vaja CG laskma saada) ja sind tunnustatakse. Normaalne.

Ahjaa, ja enne seda st ka enne kaitsmistralli sain ma NKK-lt veel liiliaristi V klassi. Selle taga oli mudugi palju verd, higi ja pisaraid ja paraku enamuse ajast pidin ma juhatuses tegelema asjadega, mis mulle kohe üldse ei meeldinud - käskkirjad, taotlused, aruanded, orgunnid, meestega kaklemised jms. A no liiliarist on mudugi vingem kah. Niiet nüüd on täiskomplekt valmis - lonkavast ja mölisevast oligi veel see kilisev-kolisev puudu.

Ja millega ma veel siis oma eksistentsi õigustanud olen - pidasin lastele kaks väga seksikat loengut ja sain esmaabiinstruktori papri (eipole omavahel seotud). Kolitud sai kah, kuise õigustuse alla käima peaks, hetkel valmistan Eesti-Rootsi-Soome-Läti ökoloogide workshopi jaoks ettekannet. Tangotrennis olen kenasti käind, seeeest vanatantsu ja jõusaali pole üldse jõund. Jõusaal on liht kättevõtmise asi ja sel muud õigustust plegi, vanatants on paraku laubati ja kolm korda võib pakkuda, mis päevadel sõda mängida armastatakse ehk siis õppused on.

Huvitav fakt on see, et ühes tangokohvikus ma nikastasin oma pöidla ära ja siiamaani annab tunda. Ehkki tookord midagi kaelamurdvat tehtud ei saanud - isegi mitte seda elegantset lõpuasendit, mille käigus me Aivariga mõlemad mingi osa oma seljast ära nikastasime ja elegantsile sammugi lähemale ei jõund. Pigem meenutas see väga kohmakat vabamaadlust. Krt, peab ikka jõusaalis käima hakkama.

Maiakka parem seletama, mis suured plaanid mul vpeal selle blogiga olid, sest nagu aeg on näidand, siis... seda ei kipu eriti üle jääma. Aega, ma mõtlen.

A igatahes tuleb ennast rohkem kokku võtta.