never gonna say I´m sorry

Jrgmisest poolaastast lõpetan ma ilmselt selle ekstreemspordi nimega nkk juhatuses olemine ära, sest mu elu on ilma selletagi piisavalt põnev töö- ja muualaselt ja tuleva aasta tõotab veelgi põnevam tulla. Tööalaselt, nagu ma juba mainind olen, on meid saatnud pidev ebaedu ja progreseeruvalt. Ma ei taha teada, mitu korda ma ühtesid ja samasid sulgi lugema pean, saamaks teada, kus ja mis mäda on. LPO-värk kah ei tööta ja üldse tundub, et miski, mis varem töötas, enam seda mitte ei tee. NKK-s on asjalood ikka samad, kui maleva mehed ja asjakorraldus mind jrjkordselt hüstrasse on ajanud, siis ma helistan Nelele ja saan lohutava tõdemuse, et noh, mis seal ikka, nagu enamasti. Mispeale ma ka enamasti pikapeale rahunen maha. Ja siis jrgmine päev tuleb uus ja hullem mats ja siis ma enam ei üllatugi, vaid tõden samuti rahulikult, et nojah, nagu enamasti, eksole, et no VÄGA palju hullemaks enam minna ikka ei saa - hullemaks saab alati minna, aga siis vaataks juba tõesti hasardiga pealt, et no kaugele võib. Üks mis kindel, juhtugu mis tahes, mehed ei ole kunagi süüdi. Ja siis, kui nad seda ka silmaganähtavalt ja lausa röökivalt on, siis vt eelmine lause.

Igatahes viimased poolteist nädalat oleks ma nagu vahelduvvooluga elektrivõrku ühendatud, aga mida ma siiski öelda tahtsin, et vaatamata kõigele läks tänane relvaõpe väga kenasti ja nii instruktorid kui ka õppurid oli väga rahul ja kogu seda rahulolevat massi vaadates tekkis peagut mul kah tunne, et see isamaa v midagi on mulle natukenegi tänulik. Katsusin siis meie verivärsketele kandidaatidele pakkuda pizzat ja präänikut ja lohutasin, et hiljemalt jõuluks saavad nad kodo, aga katsugu paar nädvahet veel välja kannatada. Aga ega nad väga õnnetud ei paistnudki.

Väga ilus päike oli täna muide. Ja jätkuvalt lasen ma 25m pealt lamades kehvemini kui põlvelt v püsti. Ja õnneks on minu tase üsna stabiilne.