Selig

Täna läksin st tulin kohe otse töölt tööle ehk siis valvelauast instasse, kus Saks mulle ettenäitas, kuidas Coreliga postrit tehasaab. Mõtsin, et rabelen veidi sellega enne, kui kodo magamalähen, a siis läks miskipärast uni ära ja tekkis selline elektriangerja tunne. Selline mõnus romantilis-melanhoolne tunne, et ma oleks valmis olnud nutma puhkema sellepärast, et mu poster ei tule nii ilus välja kui ta võiks tulla, no nii tükk aega ple nii ülla asja pärast pisaraid poetand - eks omajagu aitasid sellele kaasa ka goodid, keda ma samal ajal kuulasin, aga kuivõrd youtube´is seda minu lemmiklugu pole, siis ma kahjuks seda teiega jagada eisaa. Aga tõe huvides olgu mainit, et ma ei puhkend nutma, olgugi, et Corel iga natu aja tagant kinni jooksis ja mind väljaviskas, aga oma loomupärase intelligentsiga tegi ta pidevalt backup faile, niiet ma ei kaotanud väga palju. Ja poster tuli kah millegi moodi välja, kas ta ka kuhugile kõlbab, seda vaatab Pets homme. St valmis ta ilmselt ei ole, aga no midagi on tehtud ja täna ma rohkem eiviitsi ka.

Täitsa huvitav, kui iga kord ühe öö vahelejätmise tulemina niiii hea tuju tekib, siis polekski vaja ju eriti tihti magada. Ehkki jah. Kahetsusväärselt harva seda on juhtunud.

Vbla mõjub see (magamatus) aga minu muusikamaitsele, sest ma juba pikemat aega kuulan andunult mingeid saksakeelseid newage goote ja mulle täiega meeldib. St see üks laul.

Ja Prantsuse Instituudi kodukalolevas fotoalbumis on on täitsa ametlikult minu aktifoto. St ülesse pandi ta üksnes sellepärast - tahaks ma tagasihoidlikult loota - et pildi põhjal on üsna raske tuvastada, et tegu minuga on. Ehkki mul on kuri kahtlus, et see oligi kõige parem pilt, mis Kristjanil minust välja tuli, sest kõik see aeg, kui ma vette läksin, ujusin, sealt välja tulin ja siis pool tundi jõe kaldal ennast kuivatasin, käisid nonstop välgusähvatused segatuna Kristjani kaebehüüetega selle üle, et ta fotokas ei saa pimedas väga hästi aru, mida ta teravustama peab.
Diskreetne masin, pole midagi öelda. Arvestades seda, et mina olin vaieldamatult kõige valgem objekt sel kellaajal seal kohas.

Aga siia panen ma üles hoopis ühe teise pildi selleltsamalt ürituselt. Allkirjaga Pariisi suvitaja Londoni loomaaias, kopiraisk Kristjan.