Viimase minuti pakkumised

... on miskipärast need kõige ahvatlevamad.
Ehk siis - kuid tagasi oleks ma kõiki oma sõrgu kindlalt vastu ajanud, kui mulle oleks ettepanek eel-Ernale minna tehtud. Paar nädalat enne selgus, et ühel meie grupil on hädasti asendusliiget vaja. Mõtlesin isegi natuke, aga teatasin ikka eitavalt. Nädal enne tuli järgmine pakkumine. Nüüd kõhklesin juba mõnda aega, ent parem ja vastutustundlikum osa minust teatas ikkagi, ehkki veidi valutava südamega, et füüsist ja kohustusi tsiviilis arvesse võttes ei ole kahjuks kuidagi võimalik. Nii. Siis tuli 2 päeva enne eel-Ernat pakkumine, et Võrul langes ootamatult töökohustuste tõttu üks liige ära ja kas äkki oleks ma nõus minema. Kiusatus oli suurem kui kunagi varem. Suurivaevu suutsin kaapida kokku parima osa minust ja teatada südame juba verd tilkudes, et lood on nii ja naa ja et... oeh, ikkagi ei vea kuidagi välja. Pärast veel piinlesin mõnda aega ja siunasin ennast, et peaks elukutseliseks asendusliikmeks hakkama ja et üldse on võimalik kõik pakilised toimetused lükata ju üleüle-jne-homse varna. Tõe huvides olgu mainit, et Võru sai endale siiski asendusliikme, kordades kompetentsema kui mina, rännaku läbi nad ka tegid, niiet sellepärast ma südant valutama ei pea. Aga üldiselt olen ma seda varem ka täheldanud, et nendel viimase hetkel pakkumistel on mingi täiesti vastupandamatu võlu - mida vähem aega sul ettevalmistuseks jääb, seda ahvatlevam pakkumine tundub. Vbla siis tekitab see tõesti tunde stiilis, et kuima nüüd seda ei proovi, siis enam mul võimalust ei tule. Mingi osa oma elu eredamatest hetkedest olen ma kusjuures siiski just sellise äkkotsustamise tulemina saand. Aga ma tahaks tagasihoidlikult oletada, et ehk ma eel-Erna suhtes ikkagi otsustasin õigesti.

Aga tänase päeva - paar päeva vana küll juba, a mis sest - parim pakkumine tuleb briti teadlastest - nimelt kõigis maailma hädades on süüdi ülekaalulised. Niiet sööge vähem ja tehke sporti, kui tahate seetsinast maailma päästa.