Sans contrefaçon

Täna omik (heaküll, enam eiolnd päris hommik, aga no minu ööpäevarütmi arvestades ikkagi ehk ma seeaeg magasin) äratas mind telef.helin. Mõtsin läbi une, kas võtta vastu v mitte, ent mu parem mina meenutas mulle, et selle kõne taga võivad olla inimesed, keda mul hädasti vaja oli ja nii oligi.

"Tere, kas ma räägin Ulviga?"
"Mmmöh-jah, heh, kuulen!"
"Urmas siinpool - ma tahtsin öelda, et me tegelikult ei saa selle homse õppega ikkagi hakkama, et meie poolest jääb see ära"
Vaikus. Hingasin sügavalt sisse ja avastasin, et ma polnud üldse eriti šokeeritud. Sekundi murdosa jooksul jõudsin arvutada, et mul on veel terve päeva - ja öö - jagu aega omandada õpetamise tasemel sidepidamisteadmised, kaitseväe ja -liidu relvastus jms pudipadi.
"Hee, nali loomulikult, muidugi teeme ära - kle, kas me projektori saame?"
Hingasin välja ja avastasin, et ei olnud ei kergendust ega ka viha. Mingi taluvusstaadiumi olen ma ikkagi saavutanud. Veidi hiljem tuli ka teatav kergendus, et ikkagi hea, et nad teha saavad.

Lahingukoolist tuli teade, et veeblikandidaate on võimalus sedapuhku lausa rünnata ehk siis jrgmine nädal on neil kaitselahinguõpe ja meil on võimalus oma juhioskusi ründe planeerimisel näidata. Paraku on mul hetkel teatav üleannus igasugusest planeerimisest ja kamandamisest ja ohjamisest ning arvestades seda segadust siin meie suledataga, siis mu töögrupp peaks mind küll ilmselt desertööriks, kui ma sellisel hapral ajal kuhugile põlla peale hullama läheks.

Aga avatud on konkurss 2008. aasta vabatahtlike reservohvitseride kursusele. Nii et kiirustage, seltsimehed vabatahtlikud, kiirustage.