Astauus

Aegapole aegapole aegapole - üldse mite rohkem hakanud olema kui enne kaitsmist. Aga närvipinget on vähem (vähemalt hetkel veel) ja selle üle tuleb küll ainult rõõmu tunda.

Tagasivaat eelmise aasta lõppu - sain diplooma pidulikult kätte. Kostüümeprobleemi lahendasin lihtsalt - NKK pidulik vorm; kutsel oli kirjas "aumärkidega", mujal ma neid niikuinii ju kanda eisaa - ja mulle üllatuseks tekitas see kaheksakümnendate stiilis mittevägahästiistuv moeröögatus omajagu furoori. Vaevalt et just see moeröögatus kui selline, pigem embleemid ja aumärgid. NKK sai promo igatahes niiet vähepold. Lähemad ja kaugemad prominendid tulid ennast mulle tutvustama, et minuga tutvuda - v mite just minuga, aga minu kostüümega pigem siis. Huvitaval kombel üks inimene pidas isegi vajalikuks uurida, mis erialal ma doktori sain. Ülejäänute jaoks oli see täiesti ilmselt ebaoluline info. Niipalju siis sisemisest ilust - kui doktorikraad seda sisu ilusamaks muutma peaks. Paar lugupidamatumat tegelast leidsid mind (=mo kostüümet) sarnanevat "Allo, Allo!" Helgale ja uurisid, miks mul vastavat soengut pole. Vaatamata kõigele (igas seltskonnas, kuhu mind rajalt maha võeti, pakuti kompensatsiooniks ka veini v konjakki) õnnestus mul siiski väärikus säilitada ja mõistlikul ajal ennast kodo vedada.

Pärast netiülekande vaatajad kinnitasivad, et Karis olevat silmnähtavalt muhelenud mulle diploomi üleandes. Ilus oleks ju mõelda, et selle emotsiooni minu väline ilu esile kutsus, aga mine tea, äkitse meenus talle ikkagist minu sisemise ilu (viha)purse ca pooleteiseaastatagusest ühisest olengust, mis sai alguse botaanikaaiast ja õhtu polnud enam ammu väga poisike, kuime sealt ühisrindena linna peale laiama läksime ja mingisse raeplatsikõrtsu maandusime. Sai söödud ja joodud, naaberlaua sommidega võistlulaulmist tehtud, mis päädis hümni laulmisega, ning - tsiteerides Petsi - lihtsalt töralörajuttu aetud, sekka ka veidi asjalikku. Ma ei mäleta täpselt, mida Karis ütles, aga juttu oli Petsist v millestki temaga seotust igatahes ja rektor ei teinud seda minu arvates mitte just kõige lugupidavamal moel - kõnealune oli täiesti kaitsetult kuuldeulatusest väljas laua peagut teises otsas ja kõigi märkide järgi kahtlustas, et ta võib varsti hakata veidi vinti jääma - igatahes mina kuulsin seal selgelt tögamise noote. Ma ei mäleta ka seda, mida mina täpselt ütlesin, kuima peagut kõhuli lauale viskusin, et kindlalt Karise kuuldeulatusse jõuda, aga ma andsin üsna üheseltmõistetavalt märku sellest, et tema taoline avaldus mulle mitte ei meeldinud ja me võiks selle üle lähemalt diskuteerida nelja silma all. Olgugi, et ma üritasin siiski säilitada teatava viisakuse (mida minu tulisus küll veidi varjutas) ja minu nägemist mööda oli tegu üsna lugupidava duellilekutsega, muutusid kõrgemad (Karisest madalamad küll) ülemused üsna murelikuks ja hakkasid oma töökoha pärast kartma. Aga tuleb tõdeda, et Karis on aumees, sest sellest intsidendist ei tulnud mingeid tagajärgi ei meie instale ega ka minule.

Analoogne, a vastupidine juht leidis aset Laitse workshopil saunas - jällegi ma konteksti ei mäleta, aga ilmselt mingi lõõpimine käis, mille käigus Männa heatahtlikult torkas minu aadressil midagi stiilis "kes-oleks-võinud-arvata-et-sellest-rumalavõitu-tüdrukust-jne-jne-eksole". Mina olin täitsa nõus selle soovimatu tituleeringuga, aga Pets läks väga põlema ja kuna - õnneks - midagi käepärasemat kui vesi polnd, siis lainetas mullivanniümbrus päris soliidselt, enne kuime Marega teda maha jahutada suutsime. Eksme mõlemad hiilga oma veidi ebaadekvaatsete tõlgenduste ja ülekeevate reaktsioonidega vahetevahel.

Kolmekuningal sain täpselt sama paketi mis mineva aasta ehk siis 2xpalju päikest ja armastust. Mite etma väga kurdaks, aga nii võib viimaks veel päikesepiste saada aastate lõikes. Mõõdukalt päikse vastu pole mul ju midagi, a siiski olen ma see ineme, kes ennast üle 25 kraadi juures enam liiga mugavalt ei tunne. Uues elamises õnneks talveajal vähemalt seda ohtu pole - aknad on ikka väga sitad. Aga kus on kirjas, et toas tingimata üle 18 kraadi olema peab (viimasel nädalal ple nii kõrgekski tempi veel saanud). Ükskord, kui palju inimesi käis, tõusis 20-ni, tükk aega oli imelik magama jääda. Ega me üliinnukalt kütta kah pole üritanud, aga naabrid juba lohutasid, et nemad ei saa oma palju väiksematki korterit kuidagi soojaks. Täpsustamata jäi küll, mis temp nende jaoks soe on.
Igatahes vahetasin ühe palju päikese Krahvi väikse läpaka vastu. Mite et ma sellisest asjast hirmsasti puudust tunneks, aga teised pakkumised olid veel närusemad ja paremaid asju lihtsalt ei pakutud.
Ehkki kui ülekantud tähenduses tõlgendada - ehk siis meelevaldselt endale meeldival moel - siis mineva aasta säras mulle ikka päris palju - aumärke ja kraade ja au ja kuulsust ja. Aga siiski, mõni aasta võiks rahulikum kah olla.