Ei ole kandiline pea, ei ole...

Kaela on veidi valus pöörata ja kerge väsimus on, aga tuju on hea.

Ehk siis lahtiseletatult - käisin üheks õhtuks folgil ja veetsin aega igati sisukalt. Lisaks meie Segasele Kolmikule olid veel Tuuli ja Kanni ja mingil öisel ajal leidsid Anni ja Getter meid ka üles. Olemine oli küll märjavõitu, aga mis folk see ilma vihmata on. Pealegi olime me suhteliselt hästi varustatud.

Kuivõrd enamus meie õhtusest tegevusest trükimust ei kannata, siis ma jätkan sealtkohalt, kus ma jõudsin viimaks selgusele, et Prantsuse Instituudi suvekoolis vähemagatud ööd hakkavad rämedalt mõjuma ja seega juba kaheteistpaik oma buduaari suundusin. Ja see oli üks läbi aegade kõige häiritum öö mul folgil üldse, sest hea küll, algus tuli Kristi uurima, et kas ma ikka olen kindel, etma gümnaasiumisse magamatulla eitaha ja ma olin kindel, aga siis tekkis juhuslikel möödujatel vastupandamatu soov juba magava minuga suhelda ja seda kõige paremate plaanidega ehk siis teada saada, ega mul külm ja kõva jms pole.

Vahemärkus - minu buduaar kujutab endast Pauluse kiriku ümbrust ja seekord võtsin ma sealt selle külguksega magamistoa, kuivõrd ei võinud kindel olla, et taevas uuesti läbilaskma ei kuku.

Hommikul pooleüheksapaik hakkas muga väga intensiivselt suhtlema mingi parm, kes kõigepalt hurjutas, et miksma sellises kohas magan, ja siis lubas, et ta võib mind enda juure viia ja süüa anda ja pesta lasta - aga ei mingit seksi. Sellele vaatamata ma keeldusin viisakalt. Kuivõrd Jürgen ja Helen olid juba sõnumeerinud oma ülevalolekust, siis läksime pärast hommikukohvi šoppama.

Jürgenil on täiesti kirjeldamatu taluvusvõime, sest ta kõikides nännipoodides jalutas meiega kohusetundlikult kaasas ja oli nõus isegi arvamust avaldama ühe või teise kulina kohta. Miskis nännipoes leidsime me muuhulgas kaitsevärvi-laigulise pesu ja kuna nii Jürgen kui ka Helen väga häälekalt arvasid, et ma lihtsalt pean need endale ostma, et nad ei kujuta mind nendeta ette, siis ma need ka ostsin. Siis sattusime Jürgeni eestvedamisel mingisse pärapõrgu kaltsukasse, kus pidi olema minu mõõtudes väga lahe gootistiilis must nahkmantel ja ehkki muarust see mantel üldse väga must ei olnud ja natukene suur kah oli, pidin ma taas alla vanduma häälekale avalikule arvamusele ehk siis ma lahkusin sealt koos selle mantliga. Mantel, muide, olevat ajalooga, seda olevat kandnud üks kohalik näitleja, nimi mul hetkel parkau meelde ei tule. Pärast seda me enam kaltsukaesse igaks juhuks ei läinud, kuivõrd oli oht, et võib leida jälle midagi, mis mulle kohutavalt hästi sobib ja ilma milleta ma oma elu üldse ette kujutada ei suudakski.

Muuhulgas toimus ka mälumäng "mis toimus eile õhtul" ja nagu enamasti sellistel puhkudel, olin mina mitte mängija, vaid läbiviija. Mingi hetk läks vaidlemiseks, et kes meist kõige normaalsem v vähemnormaalsem on, aga minumeelest me ei jõudnudki konsensusele. Vpeal helistas Tuuli ja tegi enda sõnutsi ellujäämiskontrolli ehk siis tahtis teada, kas meiega on kõik korras. Veenisime teda, et on, ja tglt oli ka. Mingi hetk igatahes ma maandusin vabalava esiritta ja hakkasin sealistuvale Melitonile vastutulelikult näitama, mis ma kõik kokkuostnud olin. Meliton kui viisakas ja samuti märkimisväärse taluvusvõimega meesterahvas kannatas selle kenasti ja vastuvaidlemata välja, elavam diskussioon tekkis vaid pesu juures. Siis läksime ja käperdasime oma eilase istumiskoha üle, veendusime, et kadunud asjad ei ole vahepeal väljailmunud ja oligi aeg Tardo poole hääletama hakata.

Ehk tsiteerides elavaid ja teravhambulisi klassikuid:"Jah, olen küll normaalne. Pühapäeviti kl kolm ettetellimisel".

Aga mõni pühap ma puhkan ka niiet sellele kah ei tasu eriti loota. Ja kergendavaks asjaoluks paluks lugeda klienditeenindava töö, sellised inimesed ei saa mõistlikuks jääda väga pikaks ajaks.