Mitmesiganes öö

Pärast nädvahetuse hullerit ma täiesti mõistsin, et pikaajalistest klienditeenindajatest võivad saada pot massimõrvarid ja et minu niigi närusevõitu arvamus homo sapiensist kui sellisest siin põrmugi ei parane, aga täna tundsin ma ennast nii hästi, et isegi mingi ekspromt saabunud hollandlaste punt, kes kolmest tuba tahtis, ei suutnud mu tuju rikkuda. Ja niimoodi saabus neid täna siia veel igasuguseid ja kõik olid väga lahked ja meeldivad.

Vahepeal vajus sisse ka üks silmaganähtavalt ebakaines olekus meesterahvas, kes urgitses tükk aega oma taskute kallal, viimaks leidis sealt veidi litsutud kohukese ja palus mul see nr 307 tuppa toimetada, kuna 37 aastat tagasi elanud seal väga toredad tütarlapsed. Avaldasin kahtlust, et ilmselt needsamad tütarlapsed seal enam küll ei ela, aga see fakt toda kalkarit ei häirinud. A no viigu ma siis see nendele tütarlastele, kes hetkel 307-s elavad. Lubasin endast parima anda ja ohtrate tänusõnade saatel ta õnneks lahkus. Ei hakanud kontrollima, kas seal 307-s ka mingid tütarlpased elavad, sest mulle tundus, et üldise rahuolu ja arusaamatuse vältimise huvides oleks kõige mõistlikum seda kohukest mitte kuhugile viia. Kõik osapooled oleks rahul ja õnnelikud, 307 pot. tütarlapsed seda veel enda teadmata.

Hiljem selgus, et seesama tegelane on siin nö püsiklinet, kes armastab "tütarlastele selles ja selles nr" igatsugu asju tuua. Siiani olid selle privileegi ära teeninud üksnes hosteli külastajad ehk neljas korrus, kellele on toodud poolmädananenud pirne, lössivajunud kiivisid, sulanud komme jms kahtlast kraami. Tegelane on ilmunud kohale, asetanud tikutopsilauale ja teatanud adminnile konspiratiivse sosinaga, et viigu ta need tütarlastele tuppa nr see ja see. Tollane admin olnud üsna üllatunud, kui selgus, et nimetet toas ei olnud mitte ühtegi tütarlast, küll aga mingi saksa vanamees, kes pealegi saabus päev hiljem kui ta broneerinud oli. Igaks juhuks vaatas ta enne ka tikutopsi ja leidis sealt mitte just väga apetiitse välimusega kuivanud rosinad, mis ei näinud küll sedamoodi välja, et keegi võiks tahta neid süüa. No igatahes on sellel kalkaril stiili, seda peab ütlema.

Kujutasin vaimusilmas ette, mis näo võiks teha taolise kingituse saajad. Mingi valgustkartva mineviku v ehk ka oleviku-tulevikuga tegelinski, kes satub täielikku meeleheitesse, sest ta ei suuda kuidagi vihjest aru saada, ent tajub selles selget ähvardust ja üks mis kindel, tal ollakse jälil ja hoitakse silma peal.

Siis tuli mingi itaallane, kes siin vahelduva eduga juba 5 aasta elutsenud on ja kurtis, et täna on väga jahe ilm. Olin temaga varmalt nõus, mispeale ta üllatus, et mina kui eestlane olen sellise asjaga nõus, et tema on arvanud, et eestlased peavad normaalseks sellist nõmedat ilma. Pidin tunnistama, et tegelikult see ongi üsna tüüpiline Eesti suvi, aga et minu jaoks tundub see, mis väljas on, hetkel ikkagi liiga jahe. Sellega olin ma oma sõrme andnud ja edasi läks loomulikult jutt eestlaste jaheda loomuse teemale. Paratamatult pidin ka sellega nõustuma, jättes mainimata, et mul võib tõenäoliselt olla tibake ka tulisemat karakterit esindavate rahvuste verd. Leedukad olla ikka palju soojemad ja itaallastest ta parem ei räägigi. Ja ilmad, muide, on isegi Ungaris soojemad kui siin. Aga Itaalias pole ilusaid naisi ja seepärast ta sealt endale naist ei võtnudki. Jäi segaseks, mis rahvusest tema naine on, aga selgeks sai see, et tal pole naisega eirit vedanud, sest kuidas saab nii olla, et sinu naine ei mäleta sinu sünnipäeva ega õnnitle sind sellel päeval?!? Nõustusin, et see on ülimalt kahetsusväärne ja edsi läks jutt Senecale ja Kolumbusele, kel kah väidetavalt naistega ei vedanud - Kolumbus just tänu sellele Ameerika avastaski, sest täiesti ilmselt tal ei olnud põhjust kodus passida, kui ta pidevalt merd sõitis. Ja juba vanad roomalased - maisaand aru, kasse oli Seneca v keegi teine - ütlesid selle vääramatu tõsiasja, et heale mehele satub ikka halb naine. Aga miks, oh miks on see nii, oskan ma öelda?? Ja juba - maimäletakes - ütles, et igal inimesel on vaja kedagi, kes teda armastaks, kas ma olen sellega nõus??!

Olin sellega absoluutselt nõus, aga siis saabusid vastuvõttu äärmiselt armastusväärne paarike, kel silmnähtavalt armastusest puudust ei olnud, ja tahtsid teada, kas nende broneering ikka sai tehtud. Leidsin nad üles - see oli see prantslane, kes telef teel bronnis ja kelle nimest kuidagi polnud võimalik aru saada, aga Liina oli andnud endast parima ja see kirjapilt, mis tema kuulmise järgi kirja pani, oli üsna sarnane sellele, mis ma hiljem registreerimiskaardilt lugesin. Tütarlaps oli slovakk ja sama sümpaatne ja armas kui meeski. Kõik see aeg, mil ma nendega suhtlesin, vaatasid nad mind nagu äsja taevast laskunud jõuluinglit (mite et praegu jõulud oleks, a see ple enam minu süü) ja kui ma neile internetikaabli andisin, näisid nad hingepõhjani liigutatud olevat. Kui neile hiljem tuppa arvet viisin, oli prantslane seda nägu, et ta meelsasti embaks mind, ja kui ma neile veel hiljem kaardi abil seletasin, kuidas linna pääseda, siis ei suutnud tütarlaps enam ennast talitseda ja silitas õrnalt mu õlavart. No tõesti, miks ei võiks minu kaasmaalased niimoodi käituda - nad kas ei reageeri üldse v hammustavad. Millest tuleneb, et ma tglt peaks juba selle viimase üle õnnelik olema.

Ajasin ca tund aega ennastsalgavalt ühte öölast taga, sain ta suure vaevaga kätte ja viskasin välja. Niipea, kui olin ta vabaks lasknud, lendas ta otsemaid sisse tagasi. Mul sai ka hing täis ja otsustasin, et lõputult ei saa ma ka looduslikule valikule vahele segada.

Mõne aja pärast tegin mingi teise putukaga sama liigutuse. Ka tema tegi sama liigutuse st tuli sisse tagasi. Kolmanda eluka sain ma nii põhjalikult välja visatud, et ta enam sisse tulla ei söandanud.

Helistas Jane ja uuris, kas ma tean, kust Tartu lähedalt võiks kadakaid saada. Mis eesmärgil, jäi mulle natukene segaseks, suitsutada v suitsetada, ei saanudki aru, igatahes mitte vihelda, mida mina vaikimisi eeldasin.

Homme algab NKK spordilaager ja see kava kõlab veidi hirmutavalt - teatejooks, orienteerumine, pimevõrkpall, viktoriin, võimlemiskava... Ja ma mõtsin, et seal saab rahulikult oleleda ehk siis omasoodu sporti teha. Aga nagu mainit, NKK ei ole üksnes veri-higi-pisarad ehk siis igal medalil on ka teine külg. Ja ilmsesti tuleneb minu vastumeelsus sellest, et mul on siiski tekkinud üldine ja süvenev vastumeelsus inimeste ja iseäranis suure hulga inimeste vastu ehk ma siis talun neid üks- v vähehaaval ja võimalikult sundimatus õhkkonnas, kus ma ei tunne ennast millekski kohustatud olevat ja kus minult kah midagi ei oodata.