Töööö

Esmest päeva - või õieti ööd - tööpostil, kell tiksub päeva viiendat tundi ja tundub, et tänaseks on kiiremad ajad möödas. Poolteist tundi tagasi saabusid siia hetkeseisuga viimased kliendid miskiselt rokiürituselt, nii piisavalt ärasätitud, et ei suutnud regamiskaardile oma nimegi kirjutada, rääkimata sünnikuupäevast jms. Ühte tegelast poldud üldse ette nähtud, aga kuivõrd selle pundi broneeringus oli veel inimesi, keda plnd tulnd ja hostelis vabu kohti ka, siis otsustasin ta ikkagi ühte tuppa lükata. Seejärel läks kõige kepsakam neist toitu otsima ja ehkki ma andsin talle üsna põhjaliku kirjelduse, kuidas Statoilini jõuda, pole ta miskipärast ikka veel tagasi. A kuivõrd tegemist ongi selle tüübiga, keda ette nähtud ei olnud, siis ma väga ei muretse ka. Või noh, mis ma sinna ikka teha saan.

Ülejäänud bändiliikmed ilmselt joovad kuskil, sest kolme tegelast ple ikka veel tulnud ja praegusel kellaajal vist poleks neil ka väga suurt mõtet enam tulla. Mite et nood siiajõundud seda teinud pleks st joonud, aga ülejäänud on siis ilmselt põhjalikumalt ette võtnud.

Mingi prohmakaga ma veel hakkama saanud ei ole - st ei ole veel avastanud, et oleks, see rõõm jääb ilmselt päevasele adminnile - tuletõrjesignalisatisoon, mis pidavat lakkamatult üürgama, pole kah veel seda teinud ja sissetulnud inimesed on üldiselt toredad olnud. Miskit kaks iirlast arutasid minu kuuldeulatuses seda, kui "cute" ma olen, aga mingeid häirivaid tagajärgi sellel arutelul õnneks ei olnud. Niiet siiani olen ma ennast küll suutnud tunda ilusa, targa ja heana, küllap see illusioon peagi puruneb, aga esimese öö kohta polegi nii paha.

Viimase paari nädala taustal tegelikult ei tundugi midagi loomulikumat kui miski 3-4-5 hommikul üleval olla ja siis 6-7 paiku vaadata imestunult, kui kirjeldamatult unised näod ringiliikuvatel inimestel on. Ja siis tunde hiljem kooma kukkuda. No minu une/unetusgraafika dünaamika ilmselt hullemaks sellest küll ei lähe kui ta juba niigi on.

A nüüd ma pean prügiauto sisselaskma.