Meegomäe memuaarid - metsas

Mul ei ole kombeks sõnu süüa ja ega ma seda õigupoolest tegema hakata tahtnudki. Lihtsalt minu väike lugupidamisavaldus VROK-42 II mooduli metsaõppusele. Chilli jagus küll, aga chilli vahepeal ikkagi toimus ka midagi. Midagi, mis kohati meenutas midagi.

Minek masinatega, motoriseeritud rännak , laagri püstitamine jnejne. Ühesõnaga kõik see esimesepäevajura, mil tegeletakse varavalgest – hmm, ärasaamine Lahingukoolist metsa ei toimu miskipärast kunagi selleks ettenähtud kellajal ja nagu aamen kirikus, jääb iga kord enne meie metsaminekut hommikusöök hiljaks ja see saabub alles siis, kui peaks olema meie valmisolek nr 1 teeleminekuks – kuni magamaminekuni. Seekord aga hakkas metsas aktiivne tegevus juba peale lõunat – mis jäi samuti hiljaks.

Pärast sööki jagude kaupa metsa ja planeeritud rünnaku raames tiibamist harjutama. Kõik pidid saama olla nii jao- kui ka pooljaoülemad. Alguses ei saanud midagi aru, siis sai kohati asi veidi selgemaks ja lõpuks tundus asi ikkagi segane. Olles selle viimase tõdemuseni jõudnud, oli aeg sedakaugel, et kuivtreening loeti lõpetanuks ja hakkas tõsine tegevus paukmoonaga. Kuna harjutamise ajal jaoülema kord minuni ei jõund, siis anti mulle seekord võimalus. Kõigepealt pidime olema kaitses ja siis ründama. Üritades meelde tuletada koondtulepunkti, tulesektorite jms paikapanemise printsiipe, õnnestus mul oma jagu kenasti kaevikusse ära paigutada. Meie vastane võttis asja päris tõsiselt – granaadina mõeldud telliskivitükk lendas minust napilt mööda. Siis tuli meie kord rünnata. Kui välja arvata see, et ma oma jao ettemääratud saabumisalast veidi mööda vedasin ja tiibamisel esimese lahingpaari teisega segi ajasin ning meie tulekut juba üsna kaugelt seletamise tõttu kuulda oli, siis polnud päris vigagi. Vastane sai igatahes hävitatud.

Jagus ka ilusaid looduspildikesi. Positsioonile minnes söösthüpetega edasi liikudes maandusin ninuli samblasse ja veidi hinge tõmmanud ning pead kergitanud, nägin endast vaevu meetri kaugusel liikumatult seisvat – just seisvat, sest esimene veerand tema kehast oli vertikaalasendis – korrapärase siksakilise mustriga moodustist. Pilt oli nii ütlemata kaunis, et ma mõnda aega seda imetlesin, enne kui teadvuseni jõudis, et ma rästikuga napilt meetri kauguselt tõtt passin. Selle olevuse tegi eriti võluvaks just tema liikumatus. Ka siis, kui ma ennast tasahilju eemale nihutasin ja püsti tõusin, ei liigutanud ta ennast karva – või õigemini küll- soomusevõrdki. Alles siis, kui ka kogu ülejäänud jagu seda piltpostkaarti imetlema tuli, muutus ta veidi rahutuks ja üritas miskipärast oma pead enda alla peita. Jätsime ta rahule ja jätkasime edasisi harjutusi teadmisega, et enne umbropsu maandumist oleks tervisele mõnevõrra kasulik vaadata, kuhu sa maandud.
Lahingud peetud, õhtusöök söödud, pärast seda veel lahinguid, ja oligi aeg magama minna. Üks väheseid öid, mis oli ette nähtud magamiseks.


Teine päev metsas.

Äratus oli küll ülekohtuselt varajane, aga erinevalt eelmistest kordadest polnud siiski nii suurt vastumeelsust. Ilm oli ka märgatavalt soojem – liiga palju soojem - keskpäevastelt harjutustelt tulime laagrisse läbimärgadena, isegi rakmed olid niisked. Pärast paari korda võtsin kasutusele Kairiti avastatud mooduse – teha T-särk läbimärjaks. Olin 5 minutit külma kraani all poolt kere pidi ja mu särk on nii märg kui üldse üks särk olla saab. Pool tunnikest oli päris mõnus olla, siis oli särk juba kuiv. Ja metsast tulles sama märg kui pärast kraani alt tulekut.

Harjutasime veel planeeritud rünnakuid ja siis juba planeerimata rünnakuid – lähed rühma/jaoga pahaaimamatult nt rännakule ja siis kuskilt mingid kaabakad kukuvad sind tulistama ja siis pead sa välgukiirusel varjuma ja mõtlema, mis edasi saab. Edasi saab loomulikult see, mida me juba poolteist päeva teinud oleme – tiibamine. Tegime selle osa ka nn vaenlasega läbi. Ehkki meie jagu väga suuri kaotusi ei kandud – meie pointman astus nimelt ühele varitsejale sisuliselt otsa – ja vaenlase hävitasime, tekkis sellest siiski paras diskussioon. Kuna pea kõik meie jao mehed on kogemustega ja kompetentsed, siis omavad nad alati ka kindlat seisukohta õige tegutsemise osas mistahes lahingusituatsioonides. Paraku ei kattu nende seisukohad mitte alati ja sellest poleks väga midagi, kui nad kõik ei oleks veendunud, et just neil õigus on. Ja kuskil seal õigluse piirimail purjetab tasahilju õpikuteooria purjekas, mis teatab, et esmajärjekorras tehakse sellises situatsioonis just selliseid asju, mida on korduvalt läbihekseldatud ja õpitud ega hakata improviseerima. Õpikuteooria saadeti viisakalt kukele ja n-veebel Madli Lainemaa lõpetas selle lõputuna näiva diskussiooni meeldetuletusega, et laagris ootab õhtusöök. Tundus olevat päris veenev argument tõe selgitamise edasilükkamiseks ja liikumahakkamiseks.

Pärast õhtusööki anti lahingukäsk kompaniiülemalt, mille me pidime siis rühmaülema käsuks ümber vormistama. Jälle veidi muretut ööd. Aga magama sai minu mäletamist mööda üsna inimlikul ajal.


Kolmas päev.

Metsas hommikuvõimlemine sellisel kujul, nagu ta meil on, ei oma eriti mõtet. Üles ei ärata, üldse ei mõju kuidagimoodi füüsisele. Tüütu. Aga no kes ütles et... ja-kõik-need-muud-sõnad.
Pärast hommikusööki lahingukäskude esitlemine. Valiti välja Eva oma. Neljas jagu tiibas. Minu lahingpaariline – kes õnneks otsustas metsa jõudes siiski terveks saada – määrati kuulipilduriks ja mina automaatselt tema abiks. Kp abi kohvrike ei ole üldse mitte raske, aga teda peab käes hoidma – alles pärast sain teada, et püssirihmaga võinuks see endale selga siduda – ja see teeb temast suhteliselt tüütu lisakoorma, võttes ühe vabadusastme ära ning muutes minu rolli kuulipilduri julgestajana suhteliselt mõttetuks.

Läbimärgadena jõudsime viimaks positsioonidele ja minu lahingpaariline andis vaikselt, ent väga sõnaohtralt teada, mida ta selle kuulipilduja kaasavedamisest ja tiibamisest üldse arvab. Olime ennast kenasti positsioonidele paigutanud, kui jaoülemalt tuli korraldus tasahilju edasi roomata. Mis vallandas minu lahingpaarilise-kuulipilduri veelgi soravama arvamusavalduse kuulipilduriks olemise kohta. Oskuslikult AK-4 ja kohvrikesega zhongleerides õnnestus mul ennast ka õigele positsioonile nihutada ja juba tuligi käsk tuletegevuse alustamiseks. Sedapuhku meil kasutada vaid tatikuulid: „Lask! Lask! Lask! Valang-valang-valang!!!“ – kuni keel sõlme ja suu kuivaks läks. Siis tuli seis ja peatselt ka olukord seis. Selgus, et saime otsa omaenda rühmakaaslaste käe läbi. Aga muidu olla kõik enam-vähem sujunud. No üks jagu ees või taga...

Pärastlõunal uus lahingukäsk, mida rahulikult teha ei saanud, kuna oli ette nähtud lahingudrillide harjutamine. Õnneks läks selleks vaja vaid kolme jagu ja see oli üks neist vähestest hetkedest, kui tundsime sügavat tänutunnet oma jao numbri üle. Asiste nägudega liikusime teiste jagude taga ega olnud kommentaaridega kitsid. Tegime väga olulisi ja vajalikke tähelepanekuid ning polnud kadedad ka soovitusi andma ja tähelepanu juhtima puudustele, mis võinuks jao võitlusvalmidust vähendada või sootuks hukka viia. Miskipärast ei osanud nad meie vastutulelikkust üldse hinnata ja täiesti sihilikult eirasid meie nõuandeid. Ehkki takkajärgi pani mind imestama, et nad meid siiski nii viisakalt kuulasid ega meile omapoolseid soovitusi ei andnud. Kui meie jagu seal roomanuks, siis vabatahtlikke kommentaatoreid ähvardanuks küll reaalne oht tina saada, kui meil seda olnuks. Meie jaol on paratamatult mingi karm imago tekkinud ja mitte põhjendamatult, sest igasugune vähegi jabur – ka ainult meie arust jabur - või meile mitte meele järgi olev ettepanek-käsk, millega meie jao poole pöördutakse, saab meie meestelt vastuseks tsenseerimata kujul sõnaderahe, mille kõige viisakam ja lahkem fraas oleks: „Mine m...., raisk!“ Seepärast saadetakse meie jaoga suhtlema pea alati igast jaost see kõige konstruktiivsem ja asjalikum tegelane, kes eelistatult ka tunneb üsna hästi meid ja meie sõnakasutust ja ei puhke meie armastusväärsuste peale nutma ega näost ära.
Selline suhtumine ei laiene loomulikult instruktoritele.

Siiski tuli ka meil lahingdrillid teiselt positsioonilt kui vaatlejatena läbi teha. Mängisime vastast ja meile oli see roll igati meele järgi. Meid rünnanud jagu kandis igatahes märkimisväärselt suuri kaotusi.

Täna oli plaanis ka öine orienteerumine – osalt Alo sünnipäeva puhul, nagu me järeldasime. Meie lahingpaar oli vastastikku oma sellealaseid võimeid/võimetusi välja selgitades jõudnud nukrale järeldusele, et tagasi laagrisse me küll ei jõua. Õnneks oli Lainemaa ainult talle teadaoleva süsteemi põhjal uued paarid tekitanud. Luureandmed teatasid, et minu uus paariline jagada orienteerumisest üht-teist. Nii läksingi starti veidi optimistlikumalt meelestatuna. Ega me eriti kaugele laagrist jõudnudki (ca 100 m ehk) kui me juba enam aru ei saanud, kus me oleme. Õnneks olid sadakond meetrit eespool Alo ja Kairit, keda paistis sama probleem vaevavat. Otsustasime, et selles situatsioonis õigustab jõudude ühendamine ennast täielikult.


© R. Lunev
Neli pead (loe: lolli) on ikka neli pead (lolli) ja jõudsime üsna pea kompromissile oma asukoha suhtes.Mitte paraku eriti kauaks, sest mõnedsajad meetrid edasi läinud, ei saanud me jälle enam millestki aru. Loobusin sedapuhku oma pead panti andmast ja lasin neil kolmekesi meie asukoht selgeks kakelda. Kui olime selle ala pea kolm korda edasi-tagasi läbi sõelunud, ikka veel arusaamisele jõudmata, kas me oleme õiges kohas või mitte, ilmus õnneks välja järgmine paar Kevo ja Keit, kes olid orienteerumisega hulka rohkem sina peal. Saime neilt väärtuslikku informatsiooni selle kohta, et me ikka oleme seal, kus me arvame endid olevat ja pea kohe leidsime kamba peale ka punkti üles. Järgimisesse punkti saamiseks tuli läbida mingi võpsik. Vaheldumisi okastraati ja puuroigastesse takerdudes jõudsime maanteeni. Paar järgmist punkti võtsime kut lennates. Siis tuli jälle võpsik ette. Kuuldes heliefekti, mida tekitas Kevo ja Keidi võsast läbiminek, otsustasime võssa siseneda veidi inimsõbralikumast kohast. Enne võpsikusse sööstmist panime igaks juhuks ka asimuudi paika; pärast seda, kui olime ühte ja sama kraavi juba kolm korda ületanud ja taas maantee ligi jõudnud, otsustasime seda ka järgima hakata. Võpsik tundus lõputu ja sisaldas ohtralt salakavalaid auke ja puujuurikaid – arusaamatu, kuidas keegi meist seal jalga ära ei nikastanud ega silmi peast välja jooksnud. Aga hoidsime piinliku täpsusega asimuuti ja jõudsime viimaks teeni välja.


© R. Lunev
Edasine kulgemine oli mööda teid ja sihte. Üsna kerge vaevaga võtsime ka ülejäänud punktid ja suundusime tagasi laagrisse. Tagasiteel kohtasime suisa poolrühma mõõtu väljaandvat seltsingut. Laagrisse tagasi jõudsid õnneks kõik – paljud siiski suuresti tänu sellele, et neil oli taipu ja võimalust moodustada lahingpaarist suurem üksus. Möönan tagasihoidlikult, et ehkki koordinaatide panemise sain ma küll selgemast selgeks, poleks meie lahingpaar omal käel vast nii kiiresti küll laagri jõudnud – kui üldse. Aga ekstreemtingimustes on koopereerumine igati õigustatud.

Kõik olid omadega piisavalt läbi, et veidikenegi sünnipäevatada – mõned kombekohased lonksud pipraviina ja siis unele.


Mitmes-iganes päev.

Igahommikune rutiin. Eileantud lahingkäsu esitlus. Sai ka maasikuluurel käidud ja veendutud, et lahingplaanide varieeruvust seekord küll ei tule – selgeltnähtav tee ja veel selgemaltnähtav raiesmik välistasid võimaluse neid mingilgi moel ületada. Sellest ühest hõredast metsatukast tulek oleks ka nagu varjuteater – päikese käes kõik näha. Seega said lahingplaanid varieeruda ainult reservisoleva ja niivõrd-kuivõrd katmist üritavate jagude numbrite osas. Ent siiski – teostamiseks valiti välja nn enesetapumissioon, mis nägi ette tiibava jao teest ja raiesmikust üleminekut suitsukatte varjus. Tiibavaks jaoks oli – pole vaja arvata – loomulikult neljas jagu. Issanda inglid ei suudaks ka sõnades väljendada meie tundeid enne missioonile minekut. Meie jao mehed polnud õnneks siiski veel nii tülpinud, et nad poleks suutnud soravalt ja ohtrasõnaliselt väljendada oma suhtumist nii järjekordsesse tiibamisse kui ka lahingplaani kui sellisesse. Annika mõtiskles, kellele oma korter pärandada – muu kraami oli ta suutnud juba suusõnaliselt laiali jagada. Sest sellisest missioonist elusana väljatulek oli igati välistatud.

Jõudis kätte mineku aeg. Jõudsime kenasti kallaletungijooneni ja kui suitsugranaat oli heidetud, andsime aga jalgadele valu. Kuidagimoodi jõudsimegi lunastavasse metsatukka ja hakkasime söösthüpetega edasi liikuma – kõik olnuks päris ilus, aga kattev jagu otsustas mingis meelesegadushoos vennatapusõja kasuks ja virutas meile granaadi otse tagumikku. Sõda on sõda, mis parata, igaüks läeb lolliks omamoodi.

Järgmine lahingkäsk. Kui see oli antud ja kõik suundusid õhtusööki nautima, lendas angaarist välja v-veebel Aldošin, kes hüüdis jooksu pealt, et lahingukohas on tulekahju ja marssmarss kõik sinna. Peast käis läbi mõte, et kuidagi liiga hästi oli see ajastatud – oodatud, kuni lahingkäsuga ühele poole sai – ent selliste asjadega ilmselt ei tehta nalja ja ka Aldošini spurt oli üsna muljetavaldav. Nii panigi kõik see mees (ja naine) kapakuga lahingukohta. Enamus meist tegi vist vaieldamatult poolekilomeetri jooksurekordi. Meie jao Priit oli nii südi, et krabas ca kümneliitrise veepaagi õlale ja kappas sellega nagu mees muiste.


© M. Leidt
Oligi tulekahi ja päris ulatuslik. Õigupoolest jõudsimegi päris tagumisel ajal, sest jäänuks me minutit-viis hiljaks, siis poleks enam suutnud tule edasiminekut ohjeldada... Juba siis nõudis tule levikule piiri panemine suurt vaeva. Igatahes oli tuletõrje kohaletulekuks tule levik kontrolli all. Mina sattusin tuld kustutama vaablasepessa ja nood elukad ei olnud selle üle teps mitte tänulikud, suisa vastupidi – ühel õnnestus mind kätte susata. Valu oli üllatavalt tugev ja katsusin tulekustutamise vahepeal lisaks hapniku omastamisele ka nõela välja saada. See ei olnud üldse mitte kerge ja isegi pikaküünelised tütarlapsed ei suutnud oma küüsa sellele taha saada. Õnneks olid Meelisel pintsetid kaasas ja viimaks sain nõela välja. Käsi paistes ei olnud, ent valutas ja üsna intensiivselt. Ajapikku muutus ka randme kasutamine sihtotstarbeliselt raskeks – asju polnud selle käega võimalik enam haarata.

© M. Leidt
Kogusime end taas kokku ja hakkasime hunnikust oma püsse otsima – muljetavaldav oli see, et pea kõik olid tulnud kapates kohale koos relvaga, nagu reglement ka ette näeb. Tuvastasime oma püssid ja suundusime tagasi laagrisse õhtusöögile. Pärast seda maastikuluure. Oli alles ring ja oli alles maastik – ma tahaks näha seda jagu, kes noolepeas liikuma peab sellisel alal. Kahju nii rühmajuhist kui ka esimesest jaost. Kribasime poole ööni lahingukäsku. Sel ööl oli ette nähtud 2 patrulli – üks laagrisse ja teine põlengualale.

Eelviimane päev.

Hommikvõimlemist ei toimunud. Selle asemel anti teada uus rühmajuht. Käsi polnud ööga valutamist sugugi mitte järgi jätnud ega isegi mitte tuure maha tõmmanud, pigem vastupidi. Ja vasaku käe ranne oli absoluutselt mittefunktsionaalne.

Jee, Janno sai rühmajuhiks. Lootsime, et ikkagi meie mees Havannas, seekord ometigi meid tiibama ei panda. Kuna tegu oli ettevalmistamata lahinguga st ei halli aimugi, kust rünnak tulla võiks, siis muidugi sellest teadmisest palju lohutust polnud. Ent pisut siiski. Läksime rajale. Püss mu käes oli küll kõike muud kui funktsionaalne – töötanuks ta vaid siis, kui ma ennast kõhuli viskaks ja saaks aega laskepositsiooni parandada, sest nagu mainit, mu vasak ranne ei hoidnud midagi ja nii katsusin püssipära endale küll kaenla alla, küll küünarvarre peale sobitada, samal ajal kui mu ranne täiesti kasutult püssi peal või siis püstolkäepideme juures rippus.

Ootealal toimus maskeeringu täiendamine. Üritasin seda mõnda aega ühe käega teha, ent saades aru selle tegevuse tulemusetusest, loobusin üsna pea. Üritasin keskenduda eelolevale rännakule ja võimalikule rünnakule, ent käsi tuikas järelejätmatu meeldetuletusena, laskmata eriti palju muule mõelda.

Jäi nägemata, kuidas esimene jagu selle võpsiku noolepeas ületas – Kevo kui kõige parem orienteeruja oli pointmaniks pandud - igatahes jõudsime kenasti suurele teele välja. Ja ei tulnudki kaua oodata, kui vaenlane meie pihta tule avas. Supsti teelt ära metsa. Meie kui reserv pidanuks seal kenasti vaikselt kükitama, ent miskipärast tuli käsk ahelikku võtta ja edasi liikuda. Hiljem selgus, et – mõista, mõista, mis üksus seekord tiibamisega tegeles – õige! Pea see siis pole, kui me muutume nii varsti tõesti eriüksuseks, kes saadetakse kõhklematult ka kõige võimatumaid – vt eelmine lahingukäsk – plaane ellu viima.

Võpsikus on väga paha ahelikus liikuda. Kuulipildur ja tema abi, kes pidid kõige suurema kaare tegema, kadusid vahepeal sootuks ära. Korraldused tulid segased ja hilinenult, kohati ei saanud midagi aru. Vaenlane pidi olema „selle suure männi juures“. Kohe päris üks mänd oli seal metsatukas ja lagendiku ääres. Andsime tuld ja sööstsime lagendikule, kohe kiirest varjudes, teadmata, kas me oleme juba vaenlase poolt maha notitud või mitte. Õnneks siiski mitte. Natuke segadust, jälle üle tee minek ja metsa varjumine, edasiste korralduste ootamine ja taas ahelikus edasiliikumine. Peagi toimus reorg ja laagrisse tagasiminek. Tagasisides sai veidikene aru, mis siis õigupoolest toimus ja kus see vaenlane oli. Siis lõunasöök ja kogu pulli kordus. Uue rühmaülemaga.

Käsi jätkas oma rida ja üha intensiivsemalt. Üllatusega pidin tõdema, et nõelamiskoht polnud üldse paistes. Millest võis tuletada masendava järelduse, et kogu see staff, mis mulle sisse lasti, ei jäänud mitte ühte kindlasse kohta, vaid läks kohe ringlusse. Kuna käsi ei liikunud hästi, siis läks sutsakas ka kuhugi närvi. Ja ilmselt levis mööda organismi, sest valusööstudega hakkasid kaasnema ka iiveldushood. Sellisel kujul, et söömine vastukarva tundus, seega piirdusin ainult mahlaga. Tundsin, et ma sellisel kujul olen suhteliselt mittefunktsionaalne, kui valu kuidagi maha ei saa, ja läksin Kadaste jutule. Kelle esimene reaktsioon oli nördimapanev: „Ahaa, ühesõnaga te ei taha pärastlõunasele rünnakule minna?“ Turtsatasin sellepeale pahakspandavalt ja seletasin, et ma võin vabalt minna ja plaaningi minna, aga äkki on neil midagi, mis valu vähemaks võtaks või on neil mingi ettekujutus, mis värk on ja mida tegema peaks, et ma oma kätt jälle kasutada saaks. Kadaste uuris minult omakorda, et mida ma tahan: kas arsti juurde minna, kas rünnakule minna, kas rünnakule mitteminna ja lesida või veel midagi? Leidsin, et pean ilmselt ise konstruktiivne olema ja seletasin uuesti kannatlikult üle, et ma läheks meelsasti rünnakule – palun aga silmas pidada ja mõistvalt suhtuda asjaolusse, et ma püssi niimoodi, et see ka efektiivne oleks, käes hoida ei suuda ja ta on mul küll käes, aga just niimoodi, nagu ma teda hoida saan, mitte nii, nagu peaks. Et kui sellega lepitakse, siis lähen rünnakule küll.

Kadaste otsis medpaunast välja mingi geeli ja andis tugevamat valuvaigistit kui see, mida ma ise enne võtnud olin ja mis polnud vähimatki mõiganud. Mäkerdasin ennast kokku, sõin tabletid ära ja hakkasin maskeeringuga tegelema. Parem küll kuidagi ei hakanud, pigem vastupidi. Hingamine muutus vaevalisemaks ja püsti polnud ka väga hea olla. Aga ma PIDIN sellele rünnakule minema. Analüüsisin oma olukorda veidike ja jõudsin järeldusele, et ma olen selle suuteline läbi tegema küll – see ei saa kerge olema, aga ma ei kuku enne lõppu ära, kindlasti mitte. Ja siis minek. Pointmen oli taas Kevo, kes selle peale alistunult naeratas ja olukorraga leppis.

Medpaun tilbendas seljas ja tegi liikumise veel vaevalisemaks. Ooteala sattus olema lauspäikese käes. Lohutasin ennast, et ega mul see olukorda märgatavalt hullemaks nigunii ei tee. Hea, et sellise tempoga edasi liiguti, sest kõik need pikemad peatused kulusid mulle väga ära – et rahulikult hingeldada ja jõudu edasiliikumiseks koguda. Iga järgmine ülestõusmine oli eelmisest raskem. Andsin medpauna Kairitile, kes mind juba enne teele asumist oli murelikult jälginud ja nüüd seda üha kasvava murelikkusega tegi.

Maastik oli vastik, aga nagu mainit, õnneks liiguti aeglaselt. Vajusin iga peatusega maapinnale üha lähemale, sest nii tundus mugavam. Ometigi täitsin ma ka oma tagantjulgestaja kohust ja jälgisin pidevalt ka seljatagust. Kui sealt keegi rünnanud oleks, siis minust võitlejat küll poleks olnud... Aga õnneks tundus seljatagune rahulik. Jõudsime vaevu suurele teele, kui juba tuli teade vaenlasest. Kraavi varju. Lösutasin seal ja tundsin, et hakkab juba parem. Ümberringi kippus kõik küll kohati uduseks minema ja horisont kõikus, ent parem oli olla. Ja las see horisont kõigub, peaasi, et mina paigal olen.

Liikusime tasahilju vahepeal mööda kraavipõhja edasi. Mul jõudis juba päris lõbus hakata. Süda peksis hulka vähem ja kätt polnud enam üldse tunda. Ja tegelikkus oli mõnusalt udune. Itsitasin ja uimerdasin peatushetkedel ja tundsin ennast üldse väga mõnusalt – vahepeal pidin siiski vaeva nägema ka ümbritsevaga suhtestumiseks, sest mitte ainult Kairit, vaid ka meie jao mehed vaatasid mind murelik-kahtlustavate nägudega ja pakkusid välja, et teeks olukord seis ja kutsuks mulle transpordi järgi, kuna mu ilme on kõike muud kui adekvaatne. Võitlesin kut emalõvi oma kodanikuõiguse eest omal jalal see rünnak lõpuni teha ja kinnitasin, et minuga on kõik kõige paremas korras ja ma jõuan küll. Õnneks köitsid nende tähelepanu vahepeal tulevad käsud ja ma sain veidi rahulikumalt hingata. Mitte midagi ei saanud aru, mis seal eespool toimus. Seekord olime tõesti reserv ja teistest jagudest eemalseisev.

Mingi hetk nägime kedagisi metsa sees tagasi hiilimas. Võtsime laskepositsioonid sisse ja pingutasime silmi – oleks nagu olnud meie omad, aga mine tea... Igaks juhuks ikka ei lase. Peagi tulid nad tagasi – olid jah meie omad. Miks nad parooli polnud öelnud, jäi selgusetuks. Toimus reorg ja laagrisseminek. Midagi polnud teha, aga iga järgmine tegevus tundus üha naljakam ja naljakam. Alo vaatas mind juba pikemat aega üsna murelikult ja küsis, et mis toimub, kas ma kukkusin või ja miks mu trajektoor nii laineline on. Teatasin nördinult, et see, kui ma kiiresti põlvele võtta üritan, ei ole kohe kukkumine ja trajektoor on pinnase tõttu selline nagu ta on. Tundus, et mul ei õnnestunud teda veenda, igatahes hõikas ta taha instruktoritele, et Karu tuleks rajalt maha võtta, ta ei ole enam adekvaatne ja ta ei tohiks üldse liikuda. Sõdisin ägedalt vastu, siiski tahtis Aldošin minult relva ära võtta. Keeldusin seda andmast ja kogu oma adekvaatsust kokku võttes seletasin lahkelt, et ma jaksan küll, ma jõuan kenasti ja probleemideta laagrini välja.

Jõudsingi. Ehkki iga samm oli üha huvitavam. Ringkaitses istusin ma sootuks maha ja tundes oma sügavat rahulolu elu ja ümbritseva osas, naeratasin laialt eikellelegi. Vahepeal oli Kairit jõudnus häirekella lüüa Annikale, kes medkoolis käinuna omas mingeid medalgteadmisi ning kes minu ilmet nähes tõmbus näost sootuks tõsiseks. Kairit otsustas hakata tegema mingit adekvaatsustesti ja küsis järjest küsimusi, millele vastuse teadmine võinuks tema nägemust mööda olla elementaarne – kes on naiskodukaitse esinaine? Kes on Tartu ringkonna esinaine? Teatasin väärikalt, et igasugu bürokraatlikud süsteemid käivad mulle närvidele ja ma pean nende küsimuste peale ka selge peaga mõtlema. Kui vana ma olen? Millal mu sünnipäev on? Teatasin sama väärikalt, et mul on väga kehva numbrimälu. Mis mu nimi on? Vaadaku mütsi tagaküljelt ja üldse – ma ei kavatsegi provokatsioonidele alluda!

Mind käsutati istuma puu najale, kisti kiiver peast ja Annika hakkas mulle teatud intervallide järel vett pähe valama ja silus selle ilusti laiali. Päris mõnus oli. Juua käskis ka, isu mul ei olnud, ent tema meeleheaks võtsin veidi. Siis sain jälle mõnusjahutavad dushi – nii oli kohe päris hea olla. Nii ma ka Kadastele ütlesin, kes tuli murelikult pärima minu enesetunde kohta. Mul on hea, mul on väga hea olla. Ja oli ka. Ah et sattusin laksu alla – kas ma olen äkki allergiline? Võtku ma see tablett ja söögu ära. Vaatasin seda tabletti huviga ja naeratasin Kadastele laialt – misasja nad muretsevad, ma ei ole allergiline ja mul pole väga midagi viga, võtku rahulikult. Aga minu õndsa naeratuse peale vangutas Kadaste vaid pead ja lohutas, et varsti hakkab mul parem. Mis tähendab parem, mul ei ole ju halb? Naljatilgad...

Ilm oli udune, vahepeal klaasistus ja jäi seisma – olin justkui omas mullis, ent sain sealt aru, mis ümbritsevas maailmas toimus ja ma ei näinud vajadust ennast sellega suhtestada. Vahepeal seda siiski igaks juhuks tegin, sest neid silmi, mis mind üha kasvava murelikkusega piidles, tekkis üha juurde. Aegajalt tuli keegi ikka küsima, et kas mul juba on parem. Naeratasin laialt ja teatasin, et on küll – ehkki õigupoolest mul ka enne paha ei olnud, mul oli juba enne igati hea olla. See oli üks jaburamaid küsimusi, mida saab sellises olekus inimeselt küsida.

Õhtusööki ma ei tahtnud, mul oli selletagi hea olla. Igaks juhuks – niipalju minu klaasistunud ja hägune mõistus võttis, et ma sööma midagigi ikka pean – näsisin kohusetundlikult viilude kaupa saia, sest see oli ainus, mis mulle sisse läks. Nõusid mul pesema minna ei lastud – Annika võttis mind rajalt maha, tahtis püssi ka ära võtta ja talutas mind telgi juurde, kamandades seal mind pikali ja toppides mulle veepudeli kätte. Püssi võitlesin endale siiski tagasi. Nii, kui ma vähegi üritasin kuhugile minna, tuli keegi ja tahtis mult püssi ära võtta ja telgi juurde talutada. No ma ei saa aru! Hiilisin siis tasahilju puude varjus peldikuni ja läksin need mõnikümmend meetrit kiire, ent väljapeetud sammuga. Jõudsin enne peldiku, kui nemad jõudsid midagi ette võtta. Peldikust tulles tuli mulle taas Annika vastu, kes teatas leebelt, et ma ju tuigun täielikult. Siis tuli Aldošin ligi ja ehkki ma võitlesin kaua ja ennastsalgavalt, võttis ta minult püssi siiski ära. Sain aru, et nüüd pole mul enam midagi peale hakata, vastupanu on mõttetu ning suundusin telgi juurde ja heitsin pikali. Ilma püssita pole ma ju keegi ja nii on tõesti mõttetu üritada ringi liikuda.

Pindis oli üks väheseid, kes polnud mitte mureliku, vaid lõbustatud näoga – noh, Karu, laksu all jah? Peksad segast, jah? Mida sa tõmbasid, kanepit või? Kas rohelisi mehikesi näed? – Mkmm, ei mingeid rohelisi mehikesi – Aga kas sa metsas neid nägid? Kõlas nagu mingi psühholoogiline test, seega võtsin hetke mõtlemiseks ja teatasin veendunult, et metsas nägin küll, kogu mets oli neid täis. Vastus näis Pindist rahuldavat ja ta jätkas sama rida. No mida ma oskan nii jabura jutu peale öelda või teha – naeratasin talle uduselt. Ma isegi ei mäleta, mis juttu ta mulle ajas – igatahes ma võin veendunult öelda, et selles dialoogis polnud mina ainus, kes segast peksis. Leebemalt väljendudes oli tegu jälle provokatsiooniga. Ma ei saa aru, miks ma koguaeg kõigile jalgu jään!

Igatahes oli info sellest, et ma ebaadekvaatne olen ja segast peksan, jõudnud lootusetult kõigi ülemusteni ja ühiselt otsustati mind ära saata. Minu seletusi keegi enam tõsiselt ei võtnud – Kadaste teatas leebelt, et tulgu ma tagasi siis, kui pea selge on. Minu asjad olid juba kokku pakitud ja mind eskorditi autosse. Kogu tee ma teatasin valjuhäälselt, mida ma arvan nii alatust toimimisviisist ja et mul tegelikult pole väga häda midagi – rõhk sõnal väga, sest midagi mul oli häda küll, sellest ma sain isegi too hetk aru. Aga hüüdja hääl kõrbes – topiti autosse ja viidi Võru kliinikumi erakorralisse meditsiini. See hirmutas mu kupli kärmelt selgemaks ja ma teatasin neile ainult hädavajaliku ja füüsisesse puutuva – mind eskortinud Arusoo jäi diskreetselt ukse taha ja lasi minul seletada. Loomulikult jätsin ma enda teada, et ma väidetavalt segast peksin ja muud sellised kahtlased üksikasjad, milles ma ise väga veendunud polnud. Lasin neil verd võtta, vererõhku mõõta, kraadida – uni tuli ainult peale ja vahepeal mind vist unustati ära. Lõpuks tegid nad mulle igaks juhuks paar allergiavastast süsti ja saatsid paberitehunnikuga minema.

Edasi läks tee mitte Lahingukooli, vaid Kuperjanovi. Järelejäänud ja juba taastumahakkava adekvaatsusega andsin Arusoole peene vihje, et ma saaks suurepäraselt ka üksi ja kasarmus hakkama, sest mul on juba hulka parem. Oli ka. Arusoo mõtiskles veidi ja võttis vedu – õnneks. Kupis ma siis palju seletama ei pidanudki – igaks juhuks anti mulle veel mõned tabletid, et kui peaks väga halb hakkama ja juhised juua palju vett. Siis viidigi mind Lahingukooli ja kui Arusoo oli valvurile teada andnud, et ma tulen ise alla, kui mul halb hakkab ja et siis valvur kutsugu mulle kiirelt kiirabi, oligi kõik ühelpool.

Vana hea kasarmu! Napikas pääsemine Kupi laatsaretist... Olemine oli tõesti juba parem ja ümbritsev hakkas selgemaid piirjooni võtma kui varem. Kerge uimasus siiski oli. Algsest plaanist homseks eksamiks õppida ei tulnud eriti midagi välja, sest mitmepäevane-öine magamatus ja tänane meelelahutus olid oma töö teinud ja ma kukkusin üsna pea sügavasse unne.

Hommikuks olin ma igatahes elus – kui ma nüüd päris aus olla, siis kuppel oli tõesti selge, ent kerge iiveldus siiski olemas. Leidsin, et ilmselt on see nendest rõvedatest ravimitest ja targem oleks sellest mitte juttu teha, sest siis topitakse mulle uuesti midagi kahtlast sisse. Ja jõudsin järeldusele, et laksu saingi sellest valuvaigistist – mürk mängis vaid väikest osa, sest tühja kõhu peale kange valuvaigisti kõlab küll sedamoodi, et see hästi lõppeda ei saa. Nii ma ka neile kõigile seletasin, kes mu kupli pärast muret tundsid.
Pindis jätkas oma rida ja rääkis mulle taas midagi rohelistes mehikestest. Naeratasin talle kaastundlikult ja jätsin ta arvamusele, et ikkagi olin ainult mina see, kes eile segast peksis. Nendest rohelistest mehikestest ta üle ei saanudki – kui koridoris püsse puhastasime ja Pindis mingi kaardiga mööda läks, andis ta kaardi mulle hoida. Mõne aja pärast seda tagasi võtma tulles uuris taas, et kas kaardil ka rohelisi mehikesi oli. Teatasin talle mõistvalt naeratades, et terve trobikond, sest niikunii polnud mul enam midagi kaotada – täna õhtul pidime Tartu minema ja õppused seega meie jaoks selleks korraks ka läbi.

Pilk oli mul selge ja samm kindel. Ja söögiisu ka tagasi tulnud. Kõlab nagu happyend muinasjutt. Aga nii see oli. Tuliselt kahju oli mul sellest, et ma öisest lahingust ilma jäin – see olla vägev olnud. Eva ei saanud tükk aega üle sellest, kuidas ta kuulipildujaga maha lasti – niii ilus tulesõõr olla olnud! Seda kõike oli valus kuulata, ent kuuldes jutukesi minu eilaõhtusest käitumisest, millest ma kardan, et mingi osa oli siiski tugevasti liialdatud, pidin ma endale tunnistama, et võibolla poleks see tõesti hea idee olnud metsa jääda ja lahingust osa võtta sellises olekus. Aga – lasnuks nad mul veidi enne lahingut puhata, ehk ma siis oleks ikkagi vastu pidanud..? Kindlasti oleks!