Lõunarindelt

Juba teab-mitmendat päeva VROK-42 lainel ehk siis väljakirjutatult Vabatahtlike Reservohvitseride Kursusel Meegomäe Lahingukoolis. Udubeen, nespaa?

Elu- olu tundub liiga leebe, mitte ei saa aru, miks siis need reservohvitserid peaks sellised olema, keda pilpa peal hoida. Mis muidugi minu jaoks ülearu leebe pole, on varahommikune kellakuuene äratus. Õigemini hakkab see pull pihta juba miski poolekuuest ja kuni kuueni välja viieminutiliste vahedega kasarmu heliseb. Kel vaja make-uppi teha, kel vaja riietuda, kel niiisama - 6.10 on hommikujooks ja selleks ajaks peavad kõik väljas rivis olema. Esimene kord ma ei saanud küll hästi aru, mis toimub, jooksuks olnuks seda kiirkõndi veidi ülekohtune nimetada, ent kergendusega tõdesin, et ma pole siiski üksi. Meie kurususeülem leitnant Kadaste, kes meiega kahel järjestikkusel hommikujooksul kaasas jalutas, teatas pärast teist korda kategooriliselt: "Mina teiega enam jooksma ei tule, sest teie tempo on selline, et valge inimene teiega küll sammu pidada ei suuda." Aga mingi osa valgest inimkonnast tõepoolest ei olegi suuteline ennast hommikul märgatavalt kiiremini liigutama, see tõestati katseliselt ühel hommikul.

Oli minulgi seekord "õnn" olla õpilasvanem. Samal päeval olid ka kuulipilduja MG3 ja granaadiheitja Carl Gustavi relvaeksamid, aga nende pärast ma närveerida eriti ei jõudnudki, sest mõtlesin peamiselt sellele, kuidas ma rühma ohjamise ja juhtimisega toime tulen. Hommikujooksu tempo peadmurdvale küsimusele leidsin lausa kuningas saalomonliku lahenduse - ise tempo tegemise asemel panin tempot tegema selle osa valgest rassist, kes juba eelnevatel päevadel ette kurtsid, et ärgu ma hommikujooksul tempot liiga üles kruvigu - samas kui teine osa valgest rassist katsus mõjutada mind korralikku tempot tegema. Igatahes tuli kõik see mees tempoga, mis oli imekombel tavapärasest tempost veidi kiirem, kenasti toime ja nurinat polnud. Rühma ärasaatmisel ilmnes kohe minu ruumilise määratlemise probleemid. "Hakake sealtpoolt sisse minema, " andsin rühmale enesekindlalt lahkumise korralduse. Mispeale tolle päeva vastutav veebel müristas:"Mis suund on "sealtpoolt"???". Mõtlesin hetkel ja defineerisin selle "paremaks". Hommikusöögile minnes tekkis analoogne probleem. Andsin taas - väga enesekindlalt ikka - käsu: "Parem pool!" - ent söökla ise oli õigupoolest vasakul. Kohe oli näha, kes rühmast sõnakuulelikult käsku täitis ja mis osa eelistas kõhutunnet järgida. Nii või naa - harjutasime veidi pöördeid ja jõudsime siiski sööma. Rivistus läks ka üsna valutult. Siis oli aeg relvaeksamiteks. Mingi hetk viskas küünte närimisest kopa ette, sättisin ennast kärmelt sappa ja tegin kuulipilduja läbi nii, et ise peaaegu et aru ei saanudki. Kaotasin ainult kaks punkti, kuna jätsin kaks korda järjest kestaheiteava kinni panemata - viga, milles suhtes meid õppel korduvalt hoiatati... Tankitõrjekahurit kartsin rohkem, aga see möödus ka üsna valutult.

Lõunasöök. Probleem, kas keerata varrukad alla või jätta üles. Paaril tütarlapsel oli külm. Ülejäänutel palav. Diskussioon käis sellele vaatamata pikalt ja põhjalikult, enne kui surnukskülmumisega väliselt leppinud õrnema sugupoole esindajad maha suruda õnnestus. Hulk loenguid ja õhtusöök. Seekord otsustasin demokraatia kasuks ja küsisin enne käskluse andmist: "Kummale poole te minna sooviksite?" Mõned sattusid sellisest lahkusest lausa segadusse ja hakkasid juba igavikuliselt mõtlema:"´Mis mõttes kummale poole? Mis seal teisel pool siis on? Mida me seal teeksime?" Siiski õnnestus valutult sööklani jõuda. Uhhh, päeva lõpp. Ent siiski mitte veel. Tunniplaanis oli õhtusöögijärne aeg kuni öörahuni kirjeldatud kui "iseseisev õppetöö". Enamasti on selline asi tõlgendatav kui vaba aeg ja mingi osa hakkas juba ettevalmistusi tegema linnaminekuks. Kõik oleks korras olnud, kui keegi poleks tähelepanu juhtinud faktile, et selle iseseisva õppetöö eest vastutavaks oli määratud siiski üks võll. Mis tähendas seda, et tol võllil võivad olla omad plaanid meie õhtuse aja sisustamiseks. Mis tähendas seda, et iseseisev õppetöö ei võrdunud automaatselt vaba ajaga. Mis tähedas omakorda seda, et kui sellest omatahtsi vaba aeg teha, võib sellest pärast potentsiaalne probleem tekkida. Ja mina kui õpilasvanem pidin suutma selle võimalikult diskreetselt selgeks teha, kas me oleme vabad või mitte. Vastupanu olnuks mõttetu, sest kogu kursus oli mul kukil ühe eesmärgiga: mine tee selgeks, et see tähendab vaba aega! Läksin selgeks tegema, aga keda polnud, oli päeva eest vastutav võll. Ja mitte ainult tema, vaid kõik võllid olid nagu märgusõna peale kadunud. Helistasin hädaga siis meie kursusevanemale, kellelt sain soovituse siiski rääkida päeva vastutava veebliga, et ei tekiks jama. Rahvas oli vahepeal üsna keema läinud ja kuna päeva vastutavat ei paistnud kuskilt, siis teatasin, et võtan kõik enda vastutusele ja kui mul sellepärast ka pea maha peaks võetama, ikkagi - mupoolest olete kõik vabad. See polnud teps mitte altruismist, vaid soovist see neetud kamm ometi ära lõpetada ja rahvas oma kukilt ära saada - sõimav veebel ei tundunudki selle rahutu massi kõrval nii hirmutav. Aga nagu tellimise peale ilmus tol hetkel välja ka vastutav veebel Kägo, kes kõigi märkide järgi oli rahulikult õhtusöögijärgse tervisejooksuga tegelenud. Läksin siis seda vaba aega ametlikult vormistama kõigi reeglite kohaselt: koputasin, avasin ukse ja küsisin viisakalt nagu reglement ette näeb:"Härra veebel, kursuslane Karu, lubate siseneda?"
Veebel vaatas mind lõbustatud ilmel ja konstanteeris vallatult:"Te oletegi juba sisenenud ju."
Ei olnud ma seda mitte, ent tõlgendasin seda siis sissekutsena. Jätkasin määrustikule truuks jäädes:"Härra veebel, lubate pöörduda?"
Veebel pugises taas lõbustatult ja küsis omamehelikult: "Noh-jah, mis on?"
Ei saa ma aru, kellele neid ametlikke pöördumisi vaja on, enamuste juures ei jõua ma nendega poolegi peale, kui mind juba katkestatakse, ja vaid vähesed oskavad seda hinnata. Vuristasin siis nii delikaatselt kui ma suutsin, ette meie mure:"Päevakavas on kirjas, et iseseisev õppetöö, me tahtsime teada, et... et... kas teil on mingeid korraldusi selle läbiviimise suhtes või... või.. et mida me tegema peame?"
Veebli tuju tundus üha paremaks minevat:"Aaa, tahate väga teha midagi või?! Mmm, mis ma teile välja siis mõtlen, ma kohe ei teagi...Et teha midagi..."
Katsusin päästa mis päästa andis oma siiruse ja otsekohesusega ja viskasin kõik kaardid lauale:"No tahame teada, et kas on siis vaba aeg või mitte!"
Veebel nautis olukorda täiel rinnal:"Hmmm, no.., oot ma mõtlen... Eh...(vallatu pilk minule, veendumaks, et ma iga oma keharakuga ootan positiivset lõpplahendust)...midagi teha... Ah, no mis ma teiega ikka teen, no tehke mis tahate. Oot, enne siiski - viige relvaeksamiklassidesse lauad tagasi."
Hingasin kergendatult. Ette teades, et seda vaevalt hinnata osatakse, ent reglement on minusugustele pisipututkatele siiski järgmiseks, pöördusin kombekohaselt veebli poole: "Härra veebel, lubate lahkuda?"
Veebel itsitas seekord varjamatult: "LAHKUTAKSE jalad ees. Jah, minge, MINGE!"

Ei jää mulle eladeski see meelde, et õige fraas oleks:"Lubate minna?"

Aga tõesti - see oli minu jaoks päeva lõpp. Ja ma ei olnud üldse üllatunud, et mu pea lõhkus täiel raual valutada. Sest - ma sain hakkama! Või noh, suhteliselt siiski. Võinuks ka hullemini minna.

Niipaljukest hetkel, edaspidi edasi.