Meegomäe muljetused: VROK-42 II etapp I päev

VROK-42 II etapp. Esimene päev on olnud suureltjaolt molutamine. Saabumine, varustuse väljavõtmine, kottide lahtipakkimine jms. Varustuse saamisel tõdesin nördimusega, et vastupidiselt leitnant Kadaste kinnitusele, et seekord kummikuid välja ei anta - uurisin enne talt, et kas ma saaks enda kummikud kaasa võtta, mis erinevalt lahingukooli omadest oleks ka sihtotstarbeliselt kasutatavad, st mul jalas püsiks - me siiski kummikud saime. Kui eelmine kord olin saanud nr 39 - minu kummikunr on 34 muidu - siis seekord oli kõige väiksem nr 40. Mõtsin, et siis võiks juba võtta 45 või 46, sinna mahuks tervenisti ja lahedamalt ära. Aga kuna me neid jalga ilmselt ei pane, siis pole ju väga vahet, mis nr nad on.

Rühmaülema tunnis korrati üle põhilised käitumis-vormikandmis-jms reeglid. Ehetest võid kanda aint abielusõrmust, laibaplaati ja oma väeosa sõrmust. Ka suitsusaarel järgitakse vormikandmiseeskirju, ei tõmba püksisääri lõua alla ega kinnita neid kõrvade taha. Päikest võtta ja lebotada võib õhtul pärast viimast loengut all järve ääres ja siis võib kasvõi kogu päikese ära võtta. Metsas oleme 5 päeva ja kellegi mureliku küsimuse peale, mitu ööd neist me saame telkides ööbida ja mitu peame telkmantliga veetma, teatas leitnant Kadaste rõõmsalt, et ei ühti ööd telkmantliga - kolm ööd üldse ei saa magada ja kaks ööd telkides. Ilus.

Tunnike-poolteist jälle niisama olelemist ja siis riviõpe. Pöörded tulid kenasti välja. Siis jaotati meid jagude kaupa riviplatsile laiali ja hakkasime sellisel moel kõik läbi harjutama ise käskude andmist. Ja ka nende täitmist, mis - nagu üsna pea selgus - oli ka meelest läinud. Käskude andmisega sain ma kenasti hakkama, ent kui minu peal käske rakendati, siis nende veatu täitmine polnud üldse mitte nii ladus. Ülema juurde minek tuli välja, tema juurest lahkumine ka, ent rivisse tagasiastumise peale röögatas veebel Pindis :"No mida teie seal teete, kniksu või?!"
Omast arust üritasin ma kõige otsemat teed mööda tagasi rivvi saada. Tegin siis oma manöövrid uuesti. Ei jäädud rahule. Kolmandat korda. Viimaks tuli veebel Pindis minu kõrvale näitlikustama - võttis mul õlgadest kinni ja käskis endaga ühte sammu astuda. Tegin kohusetundlikult kõik järele. Nüüd jäädi rahule. Aga ma ei saaks öelda, et ma päris täpselt aru oleks siiski saanud, mis vahe oli minu kniksutamisel ja tema instruktsioonide järgi tehtaval pöördel. Aga üldiselt kipub nii olema, et iga uue riviõppe instruktoriga tuleb mingi osa teise instruktoriga õpitust ära unustada. Õnneks siiski mitte kõike. Parem pool on jätkuvalt paremal, vasak vasakul ja ümberpöörd selja taga.

Päev sai varakult läbi ja seepst oligi aega siin kribada selle sisutühja ja sündmustevaese päeva muljeid. Eksam veel kaugel ja selleks ka õppida ei viitsi - ehkki peaks, sest materjali on väga palju. Aga pole piisavalt motiveerivat paanikat.