Meegomäe militaarchill ehk II, III jne päev

See moodul tundub kuidagi eriti lõdva olevat. Millest annab märku ka see, et mul on piisavalt aega siin blogida. Ma ei julge arvata, kas mul tuleb neid sõnu sööma hakata... Ei!

Eile oli päev läbi relvaõpet. Algas Makaroviga, mida pidime pärastlõunal laskma minema ja mille viimased laskjad meie ilmselt olime, sest paari kuu pärast pidada minevat need hävitamisele. Armas väike relvake, lahti võtta lihtne, kokku panna esialgu mitte nii lihtne, aga kui see nõks kätte saada, siis läheb üsna ladusalt. Ent sinnagi on võimalik näppe kenasti vahele jätta - mis relva puhul see üldse võimalik poleks... - ja sellega osad ka hakkama said. Haavad muidugi olid üsna tühised. Teooriaosa väga pikalt polnud, enamuse ajast tegimegi seda lahti ja panime kokku tagasi. Ahjaa, ohutu suund sellel relval pidi olema liivakast.

Toimus veel granaadiheitja M69 ja kuulipilduja MG3 kordamine ja mis seal salata, ega meeles küll palju polnud. M69 kohta öeldi meile kohe, et ega meil neid andmeid eriti vaja lähe ja seetõttu hajus tähelepanu juba enne, kui instruktor asja juurde jõudis. Relva osadest pakkus kõige rohkem huvi optiline sihik, sest sellega oli võimalik tahvlile vaadata, kuhu instruktor usinasti tehnilis-taktilisi andmeid sisaldavaid sildikesi kleepis, mida paraku tahapinkidesse palja silmaga hästi näha ei olnud. Pärast ei tahtnud see sihik kuidagimoodi oma kotti tagasi minna ja veetsime mõned veidi murelikud momendid seda igal võimalikul moel sinna toppides ja üritades seda ikka ühes tükis hoida, ent lõpuks õnnestus ta meil siiski õigesse asendisse panna. MG3 tunnis oli rohkem tähelepanu vaja, sest osad meist (see oli veel selgitamisel, kes täpselt) pidid seda metsalahingus laskma hakkama. Natuke nikerdamist, kokku-lahtivõtmist, rihmaga laadimist, relva ohutukstegemist - ja hakkas meelde tulema küll eelmisel moodulil õpitu.
Pärast sööki siis Kuperjanovi laskepolügoonile Makarovit laskma. Laskmine toimus 3 jaos, mis tähendas seda, et kui üks jagu laskis, siis ülejäänud lasid silma sõbale või nautisid muul viisil mõnusat äraolemist. Sportpüstoliga olin kunagi väga ammu lasknud ja ega mul sellest ka väga palju mälestusi polnud. Aga väga mõnus relv - proovisin nii klassikalisel sportlaskmise moel - ühe käega - kui ka politseimoodi - kahe käega - ja pidin tõdema, et ühe käega oli siiski mugavam. Pihta sain alguses üsna hajusalt, valdavalt näopiirkonda ja kiivrisse, ent kõige viimaseks raundiks õnnestus mul relv nö soojaks lasta: 7-st 4 lasku tabasin otse rinnapiirkonda ja ülejäänud lasud läksid ka strateegiliselt olulistesse piirkondadesse. Aga siis said padrunid otsa ja see lõbu oli selleks korraks läbi. Natuke lebotamist liivasel pinnal ja siis Lahingukooli tagasi sööma. Lebota-söö-lebota-lase-lebota-söö... Pärast söömist oli päev läbi ja avanes jälle võimalus lebotada. Aga sel õhtul otsustasime linna peale laiama minna. Ladusime ennast kaheksakesi Alo autosse ära - suurem osa meist küll pagassis - ja sõit läks lahti. Leidsime mingi kõrtsi ja enne, kui tuju jõudis juba haripunkti hakata minema, oli õnneks aeg tagasi pöörduda. Veidi sumisevate peadega, ent väga rahulolevatena jõudsime kena ajavaruga kooli tagasi.

Üleeilset päeva ma enam ei mäleta, igatahes midagi väga koormavat sealt küll ei meenu. Tänane päev jätkas eilset rida. Õppetöö algas sellega, et v-veebel Pindis üritas meile kahe tunniga selgeks teha ca 4h materjali orienteerumise ja käsukaardi tegemise kohta ja kokkuvõte oli see, et minul küll oli lõpuks kõik segi kui pudur ja kapsad. Siis tuli n-ltn Kadaste rühmajuhitund, mis seisnes randaminekus ja seal ujumises, palli-kulli jms mängimises ehk siis mõnusas äraolemises. Siis lõunasöök ja seejärel orienteerumine. Seekord tuli ka asimuute määrata ja üldse kompassiga mängida ja kaardid polnud ka enam orienteerumiskaardid - fakt, mis mulle väga meeldis. Mitte et see minu jaoks asja märgatavalt kergemaks oleks teinud, aga kaardist oli hulka kergem aru saada. Õnneks tundis kursuslane Remmelgas asja päris hästi ja ehkki meie lahingutrio vahepeal sissitaktika kasuks otsutas - läksime enamikku puntkidesse asimuudi järgi ja ühel korral jäi ette padrik, mille taga oli soliidse laiuse ja sügavusega jõgi, mille kallast mööda me mõnda aega sumpasime, enne kui kopratammi leidsime ja sedakaudu üle kõõlusime - oli meil siiski kokkuvõtes kuues aeg ja võisime ürituse lugeda igati kordaläinuks. Siis kuni söögini - üllatus - lebotamine ja pärast sööki vaba aeg. Mida ma viimasel ajal üritan õppimiseks kasutada. Hetkel on arvutiklass kõige rahulikum koht, sest sõdurikodus vaadatakse filmi ja kasarmus loetakse ja kommenteeritakse häälekalt uut Kroonikat. Siin õigupoolest ka aegajalt kommenteeritakse ja väga häälekalt, aga siiski harvemini. Aga no ega sõdurielu polegi meelakkumine.

Ja minu lahingpaariline hakkab otsi andma - juba teist päeva kannatab mingite kirjeldamatute iiveldushoogude käes ja näeb iga päevaga üha halvem ja halvem välja. Tänase orienteerumise jättis ta ka vahele - võibolla minu õnneks, sest kui ta seal metsavahel oleks otsi andma hakanud, siis - tegu on üsna turske meesterahvaga ja teda kaasa lohistada olnuks vast paras katsumus. Loodetavasti ta metsaõppuse jaoks võtab ikka kargu korralikult alla.

Homsest pidi raskeks minema - tervelt pool päeva on ette nähtud lahingukäsu kirjutamiseks. Ja see ei tundu tõesti lihtsate killast asi olevat. Eriti, kui seda veel esimest korda teha. Ja laubast metsa ja siis läheb andmiseks. Elame-näeme või siis ka vastupidi.