Veebipõhine keeleõpe

Prantsuse keele arvestuse eel avastasin, et paar nädalat ärajäänud loengud on jätnud oma jälje st pole enam midagi järgi jäänud sellest, mida ma kunagi oskasin. Veebipõhise keeleõppega, mis eeldab meeletut iseseisvat tööd ja ainult korra nädalas loengut, on väga raske keelt omandada, kui väga tugevat enesedistsipliini pole. Ja suhtlema veebipõhiselt ikka ei õpi küll. Harjutused harjutusteks, aga reaalsed suhtlussituatsioonid on ikka midagi muud. Ent arvestus eeldas ka suhtlemist õpitud teemade piires ja nii ma palehigis sõnavara ja lausekonstruktsioone pähe ajama kukkusingi. Siis leidsin, et nende päheajamise asemel võiks asja loomingulisemalt ja loomulikumalt võtta ja üritada lihtsalt suhelda. Aga kust leida sellisel õhtusel tunnil mõni prantslane või minuga prantsuse keeles suhelda tahtev isik? Eh, aga prooviks õige miskist prkeelset jutukat!

Ronisingi siis esimesse netistleitud prkeelsesse jutukasse sisse. Meeletult palju rahvast oli seal ja igaüks üritas mingit oma rida ajada. Millestki sai isegi aru. Otsustasin esialgu lihtsalt niisama jälgida ja üht-teist kõrva taha panna. Kaua aga ma seal oleleda ei saanud, sest juba hakatigi mulle privasse tulema. Rõõmuga tõdesin, et elementaarsete viisakusfraaside vahetamine täiesti töötab ka sellises kohas ja jutt jätkus ka meeldivalt loogiliselt. Kust ma pärit olen, mis linnast – emmm... kus see asub? Ah, Estonie, tres bien... Mõni ei üritanudki varjata, et tal pole õrnemat aimugi sellisest riigist. Mõnel aga tundus seos täiesti tekkivat. Ahjaa, kõigepealt pakkus neile siiski huvi minu sugu ja vanus. Ja mõni jättis maa ja linna sujuvalt vahele ja uuris, mida/keda ma siia otsima tulin ja enne, kui ma siiralt vastata jõudsin, et tulin keelt praktiseerima, pakuti mulle virtuaalseksi. Lükkasin pakkumised nördinult tagasi ja seletasin, et ma tahan ainult rääkida ja mitte midagi muud. Vist ei kõlanud usutavalt.

Aga ma saan aru küll, kui mulle midagi sündsusetut öelda üritatakse, igatahes kõik vähegi kahtlased soovitused-fraasid, mida ma sellise tahtmise juures endaga pihta hakata võiks, said vastuseks põhjaliku ja üsna ropu tiraadi sellest, mida nad ise ette võtta võiks. Kuna ma olen ikkagi ellujääja, siis ei ütle ma kunagi ära võimalusest igas õpitavas keeles roppused korralikult omandada. Näis igatahes töötavat, sest pärast seda kadusid mu vestluspartnerid kärmelt ära.

Pikapeale aga hakkasin aru saama, et olen sattunud ilmselt kuhugi kas vallaliste vms kahtlase väärtusega jutukasse ja et mingit normaalset diskussiooni siin kellegagi arendada pole vist võimalik. Uut jutukat kah otsima hakata ei viitsinud, mõtlesin siis sellega leppida ja võtta mis võtta annab. Mingi elementaarse lausetekitamispraktika ikka saab. Ja pealegi oli arvestusele tulevate teemade seas ka riietus, samuti olime läbi võtnud üldisemad kehaosad – sellealasele sõnavarale poldud loengus ega materjalides siiski piisavalt palju tähelepanu pööratud, kogesin ma paraku üsna pea.

Niisiis ei saatnudki ma järgmist virtuaalseksi pakkujat pikalt, vaid olin igati nõus, jätmata siiski märkimata ka selle, et tegelikult ma oleks niisama suhtlemisest keeleõppe eesmärgil huvitatud ja võibolla ma antud temaatikaga seotud sõnavara siiski nii hästi ei valda. Selle teadmisega paisteti armulikult leppivat ja taheti kiiresti asja kallale asuda. Kõigepealt – mis mul seljas on? Otsustasin kenasti süstemaatiliselt ülevaate anda ja alustasin jalanõudest. Bien, aga mis mul ülevalpool on? Nimetasin selle T-shirt´iks ja pärast mõningast järelemõtlemist panin ette „sexy“. Tekitasin ilusa täislause kohe ja puha. Siis tahtsin jätkata sokkidega. Olin valmis just põhjalikult nende värvi kirjeldama ja otsisin veebist, kuidas on „triibuline“ prantsuse keeles, kui juba taheti teada, mis mul T-shirt´i all on. Jätsin selle tähele panemata ja üritasin ilma „triibulise“ sõna kasutamata adekvaatselt oma sokke kirjeldada – need olid mul, muide, hästi ilusad sokid, eesti keeleski on nende mustrit raske kirjeldada – ent mu läbematu vestluskaaslane uuris üha tungivamalt minu aluspesu kohta. Lõppeks vihastasin ja teatasin südametäiega, et mul pole ei T-shirt´i ega jean`ide all mitte midagi. Vist aitas, igatahes tekkis selle peal pikk vaikus. Ohkasin ja võtsin järgmise privaja ette.

Ega märgatavalt paremaks seis ei läinudki – oma riietusega lõpuni ma ühelgi juhul ei jõudnud, ehkki sokkide kirjeldust kärpisin oluliselt, ja kui ma nende riietuse kohta uurisin, siis kas neil tõesti oligi vähem riideid seljas, igatahes ei olnud nad nõus seda üldse nii põhjalikult kirjeldama, kui ma tahtnud oleks. Isegi riiete värvist ei tahtnud nad rääkida. No kuidas nii saab ?!

Jõudsin paratamatule arusaamisele, et meestega mul ei sõnavara ega ka lausekonstruktsiooni harjutamine ilmselt rahuldavalt ei õnnestu ja otsustasin niisama avalikku vestlust jälgida ja privajaid ignoreerida. Avalik vestlus tundus mõnevõrra viisakam ja siivsam, aga korralikke täispikki lauseid nad ikka moodustada ei tahtnud.

Siis sattus mu privasse mingi naine. Vahetasime formaalsusi ja ajasime niisama viisakat juttu ja üsna pikalt - jõudsin juba rõõmustama hakata, kui tuli teadagi-mis pakkumine. Leppisin paratamatusega ja lootsin, et ehk naised kui verbaalsemad olendid suudavad rahuldavamaid konstruktsioone tekitada.

Ja tõepoolest – ma sain oma sokijutu täies pikkuses ette kanda. Ainult korra sinna vahele ta viisakalt uuris, et mis sokkidest edasi tuleb. Aga kannatas välja. Niipaljukest, kui ma aru sain, polnud temalgi eriti palju riideid seljas, aga vähemalt suutis ta seda hulka pikemalt serveerida. Õppisin isegi paar uut riietuseset juurde. Ilus.

Siis tuli kõike seda seljast ära võtma hakata. Armulikult leppis ta minu kohmakate lahtiriietumisväljenditega ja teatas, et ta võib mul ise riided seljast ära võtta. Siis hakkas juba keeruliseks minema ja ilmnesid puudujäägid õppematerjalides olnud kehaosade sõnavara osas. Tuhlasin meeleheitlikult erinevates netisõnastikes, ent miskipärast poldud peetud tarvilikuks ka sinna kõiki sõnu ära tuua. Miskipärast ei tulnud mul tol hetkel pähe, et netisõnastike asemel võinuks mõnele muule leheküljele minna, sest ma olin nii süvenenud keeleõppesse kui sellisesse, sõnavarasse-konstruktsioonidesse-fraasidesse – virtuaalseks oli abinõu, mitte eesmärk.

Kasutasin siis oma fantaasiat - mu vestluspartner oli juba asja juurde asunud ja oli hetkel, niipaljukest kui ma aru sain, kaela juures. Virtuaalseks prantsuse keeles on isegi kirjapandud kujul meelierutav – konstruktsioonid olid väga ilusad, sisust täpselt aru saamata pakkusid need laused igatahes esteetilist naudingut küll. Paraku jah üksnes esteetilist naudingut, sest sisuline külg jäi siiski arusaamatuks. Aga nagu mainit, see ju eesmärk polnudki - minul. Küll aga vastaspoolel, sest ta juba uuriski, et kuhu ma kadunud olen ja kirjeldagu ma nüüd ka, mida ma temaga teeks.

Hmm. Õppematerjalidest enam abi ei olnud, ent sahtlites sorides sattus mulle kätte Jacques Prevert´i luulekogu. Asusin õhinaga lappama, ent kõige kirglikumad read, mis mul sealt leida õnnestus, kõlasid küll nagu viktooriaaegne vaoshoitud armuavaldus. Tippisin siis selle lootusrikkalt sisse. Vestluspartner oli vist juba leppinud paratamatusega, et ta on sattunud mingisugusest riidefetishist konservatiivi otsa, kuid üritas siiski järjekindlalt oma rida ajada. Selle kirgliku kirjelduse vahele üritasin aegajalt viisakalt uurida, mida üks või teine fraas tähendab ja ehkki see tekitas vastaspooles teatava segaduse ja kerge ärrituvuse sobimatu vahelesegamise pärast, oli ta siiski nõus need lahti seletama. Sõnavara aina täienes.

Mingi hetk aga sain ma aru, et vaevalt mul homsel arvestusel vastavasisulist sõnavara rakendada õnnestuks ja otsustasin, et selline vestlus ei toida enam piisavalt. Küll aga tuli veel omandada söömisega seotud sõnavara. Lõhestasingi järjekordse tulise mõtteavalduse oma proosalise küsimusega, et mida ta hommikuti tavaliselt sööb ja mida ta homme hommikul süüa sooviks. Võibolla oli küsimus küll veidi etteruttav, ent minu arust üldse mitte väga kohatu - tundus aga siiski, et selle peale jooksis minu vestluspartneril juhe lõplikult kokku ja ta loobus edasisest vestlusest minuga. Aga isegi pidas kaua vastu – ma ei saanud küll päris kõike, mida ma soovisin, hulk teemasid jäi siiski puutumata, ent ilmselt ei saanud ka tema päris mitte kõike.

Eh, küll see veebipõhine keeleõpe on ikka komplitseeritud...

Tõe huvides olgu mainit, et arvestuse, mille raames minuga individuaalselt tervelt 4 h tegeleti, tegin ma siiski ära. Edukalt.