Thursday, May 11, 2006

Kerge õppustel



Metsast väljas. Metsas kõigest 4 päeva. Aga mmmõnus oli :)

Kui nüüd kõigest kronoloogiliselt - algus oli veidi murettekitav. Sest minek oli ratastega. Ja kaitsejõudude käes olevad rattad on tüüpilised nn rootsi rohelised ja meesterattad. Olen juhtunud korra sellisega sõitma ja minu tagasihoidlike parameetrite sobitamine sellega oli mõnevõrra vaevaline ja valuline. Kui seda toru seal vaid ees ei oleks...
Kuna käsk on vanem kui keegi meist, siis ei tulnud mul pähegi mitte veenduda selles, et minu parameetrid jätkuvalt pole kohanenud meesterattaga - enne kui ma pole selles katseliselt veendunud. Mõeldes riigi vara peale, küsisin ekstra kuruseülemalt luba selleks ajaks relv hoiule anda, kui ma veendun minu ja ratta parameetrite sobivuses/sobimatuses - kuna võimalikul kukkumisel võiks relv kannatada saada. Ukerdasin mõnda aega ratta peal ja veendusin, et töötab ainult jalapidur, mis tegi rattalt mahasaamise minu jaoks veel komplitseeritumaks. Allahi jm jumalate abiga ma ühes tükis sealt maha ikka sain. Kui retkel liiga palju peatusi ei tehta, siis mingi hägune lootus on... igaks juhuks pakkisin kõik asjad vasakule küljele teadmisega, et kukun ma ainult ja ainult paremale poole.

Vahetult enne väljasõitu selgus, et üks ratas on lootusetult katki. Kuna selle ajutine haldaja oli üsna turske meesterahvas ja kursuseülem oli minu ukerdamist rattaga pealt näinud, siis polnudki imekspandav, et mind välja praagiti, minu ratas üle anti ja mind auto peale komandeeriti. Ei osanud selle üle ei kurvastada ega rõõmustada - ehkki olnuks ju huvitav katsetada, kaua ma rattal püsin. Aga käsk on vanem kui meie. Nii jõudsingi Nursipalu harjutusalale kõvasti enne oma relvavendi/õdesid ja tänutäheks oli mul võimalus kuni personali saabumiseni laskemoona valvata. Mis polnud just kaelamurdev - seda siiski põletav - tegevus.

Peagi saabus ka ülejäänud rühm ning paljude poolt kardetud rattaretk oli osutunud siiski kõigile jõukohane olevat. Et jala kulgeda on märgatavalt ohtlikum, seda tõestas meile kursuslane Kalda, kes oma jala maastikul liikudes põhjalikult välja väänas. Paari tunniga tegi jäse läbi totaalse värvimuutuse spektri heledamast osast täiesti tumedani välja. Tumesinakaslilla ja ligi kaks korda suurem jalalaba oli selge märk sellest, et oleks vaja meditisiinilisemat sekkumist ja nii Kalda linna arsti juurde kärutatigi. Mis nipiga tal arst ära rääkida õnnestus, ei tea, ent ta tuli metsa tagasi, küll kipsis jalaga. Ja sai vähemalt teoreetilise osa kõigist tegemistest, liibates meil karkudega kohusetundlikult igal pool järel.

Lootus, et metsas istumist kui sellist - ja selle tulemina pärastlõunasel ajal paratamatult silma kinnikukkumist - ei ole, kadus pärast esimesi õppetunde. Liiatigi on mätta peal ja puu najal oluliselt parem tukkuda kui klassiruumis tooli peal. Kui olime oma õppetunnid niimoodi ära unelenud ja päev õhtusse jõudnud, tuli hakata telke püsti panema. Päris mõnus ja meelierutav ukerdamine oli, ent püsti nad lõpuks kõik said. Ja sisse mahtusime ka kõik kenasti oma jaoga ära - ja rohkemgi veel. Nimelt pärast ametlikku öörahu selgus, et meie telk on see seltsielu keskus ja nn unetuid hakkas muudkui sisse voorima. Kuna ööd olid seal mitte ainult pimedad, vaid sel ajal ka külmad, siis oli hädavajalik enne magamaminekut veidi teed juua. Kel väga külm oli, sel oli võimalus juua teed suhkruga. Olemine läks pikapeale päris lõbusaks, ent äratus pidi olema kl 6 ja mingi aeg otsustasime siiski magama jääda.

Hommikul oli külm ja nõme - ehkki ma ei mäleta tõesti, millal mul viimati hommikul ärgates mõnus ja hea oleks olla olnud, sest ärkamine on paratamatult see kõige valulisem protseduur päevast ja seda peaaegu et sõltumata kellaajast, va kui ma poole lõunani magada ei saa. Ent sellistes tingimustes seda paratamatult ei saa. Veidi lohutas see, et pea kõik paistsid minu seisukohta jagavat. Minimaalselt keksimist, mida hommikuvõimlemiseks nimetati, siis hommikusöögi ootamine. Ja siis metsa madistama.

Pärast poolrühma liikumisviiside harjutamist hakkasime seda jagude kaupa proovima. Murutar kui jaoülem määras tema paremal käel oleva jao esimeseks ja vasakul oleva jao teiseks pooljaoks. Vastavalt käsklustele siis kõigepealt esimene sööstis ja teine kattis ja vastupidi. Kõik läks suhteliselt kenasti ehk siis oma loomulikku konarlikku rada mööda, kuniks me ümber pöörasime ja tagasi tulema hakkasime. Osa esimesest pooljaost arvas nüüd, et ta on teine pooljagu ja vastupidi ka. Mistõttu liikumine polnud enam jagude kaupa, vaid sellest lähtuvalt, kes ennast kummaks pooljaoks pidas ja tekkis teatav malelaua sarnane struktuur. Kuna pea kõik meie jaos olevad mehed on üsna autoritaarsed, siis hakati üksteise võidu Murutarile selgitama, kuidas pooljaod ümberpöördumisega samuti ümber nimetuvad. Kõige selle segaduse keskel üritas Murutar siiski jagu ohjata ja jätkuvalt käske edastada, mida me siis ka korralikult dubleerida üritasime ja vastavalt oma äranägemisele ka täita.
"Esimene pooljagu sööstab, teine katab! - kuhu kurat teie lähete!?!" möiratas Murutar.
"No mitmes kuradi pooljagu me oleme siis, raisk, tee see selgeks!"
"Põrgusse, ma ei saa *****gi aru, v****, raisk"
"*****, enne olime esimene, nüüd oleme teine, mida ***** siin aru saada on!"
"Teine, idikas, teine katab, ja miks te ei dubleeri, teine katab!!"
"Mine m***i!!"
Kõik dubleerisid kohusetundlikult.
Instruktor tuli vaatama, millest meil selline aktiivne mõttevahetus seal tekkis ja leidis, et nüüd oleks ilmselt paras aeg väike paus teha ja maha rahuneda.

Kaeviku rullimisel õnnestus mul taas taset näidata. Olin valmis 10m kaugusele kaevikust külitama, et siis granaat heita, kuid veebel Kägo naeris mu välja ja leidis, et siis ma võin juba ilma granaati heitmata kaevikusse minna ja seejuures sealt ka kuuli saada, et mingu ma parem heaga kaugemale. Üritasin seletada küll, et ma ei suuda granaati naljalt enda ninaesiesest kaugemale heita, mistõttu tekiks reaalne oht, et ma ennast õhku lasen, nii et sama hästi võiks ma juba kaevikust tuleva kuuliga riskida, ent pidin seda siiski ka katseliselt tõestama. Minu ninast veidi kaugemale see siiski läks, kaevikule küll pihta ei saanud, ent õnneks ka mitte kaeviku kõrval seisvale veebel Kägole, kes taas oma head reaktsioonikiirust demonstreeris ja selg ees paari hooletu hüppega granaadist eemaldus. Õnneks oli minu lahingpaarilisel hulka parem viskekäsi ja meil õnnestus siiski kaevik ohutuks teha.

jatkuu...

1 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Need rootsi päritolu jalgrattad on saanud lahingukooli firmamärgiks. VABK käis nendega oma väljaõppel metsas kuni esimese lumeni

4:20 PM  

Post a Comment

<< Home