*Porque soportamos este maldito clima?!

Küll on hea, et meie laiuskraadil - mereline kliima, my ass! - saab peagut sõltumata aastaajast kohe pikalt ja põhjalikult ilmast rääkida (loe: kiruda). Talvel oli ah kui külm, lubas enneolematut pakast, kraade ligi 30, tuli ka, harjutused sabale ja nabale ehk juhiseid ellujäämiseks. Suvel sama lugu, sedapuhku enneolematult soe, kraade sedapuhku üle 30, hoiatus hoida oma kõrvad ja karvad. Katsu siis niimoodi kohaneda, kui talve-suve temp vahe on 60 kraadi.

Aga vähemalt on alati midagigi käepärast, mida süüdistada kõiges isikliku viltuvedamises - miks eijõua, eiviitsi, eitaha, eisaa.

Kuima selles vaheeksamis põrun, siis ärge palun minu otsa vaadake, sest sellises kliimas pole võimalik ajutööd teha, eksju.

Taktikalised märgid on täiesti seosetud, pooled on puudu, mida on mõnes teises konspektis kasutatud ja üldse ei tundu kogu see süsteem eriti mingile loogikale alluvat. Hüva, st ma ei ole seda loogikat veel tuvastanud. Aga ega ma ei üllatu, ohei. Üritan püüdlikult rühma kõiki mehi vajaliku raske- ja muidurelvastusega paberile saada ja siis avastan, et mingid kompaniitaseme tingmärgid on mulle hoopis tundmatud. Lahingukäsku üritan juba mõnda aega pliiatsist välja imeda, aga no ei tule. Ah, minge sealt sellekaudu sinna ja tehke seda. See ja see võtke ka kaasa ja kui need peaks tulema, siis kukkuge aga andma. No ei lähe kohe mette.

Nägin unes, et ma pidin abielluma, ma ei tea küll kellega, aga käigupealt selgus, et ta on miskine muinasjutu- või muidu müütiline tegelane, keda tegelikult ei eksisteerigi. Sellele vaatamata olin ma temaga küll pikalt suhelnud ja ta tundus igati olemas olevat, aga siis kuskilt tuli mingi nõks - ma ei mäletagi, milline - ja keegi sosistas mulle kõrva, et miks sa arvad, et ta üldse olemas on? Siis hakkasin ma toda ojekti ristküsitlema ja selgus, et teda tegelikult polnudki olemas. Ega see teadmine mind väga muserdanudki, mõtlesin kohe automaatselt, et kellega ma nüüd siis abiellun. Tuli küll järgmine objekt ette ja kõik hakkas juba peagut sujuma, kui mul miskil momendil pähe turgatas, et too objekt ei tea seda ning ei pruugi seetõttu nõus olla. Kuna publik - minu pere ja muud loomad - vahtis seda kõike juba üsna igavlevate nägudega ja tahtis täiesti ilmselt, et asi kärmelt ühele poole saaks, siis pidin ma vähemalt näo tegema, et ma lähen ja abiellun. Hakkasingi minema ja arutlesin tee peal veel, et kui kaua see peaks aega võtma - kas ma tunnikese pärast tohiks tagas tulla? Või ehk kiiremini - et käisin ja abiellusin ära. Kaua see ikka aega võtab. Aga tegelikult on asi selles, et ülehomme on Mari pulmad.

Aga siis hakkas mingi väike vareslane minu akna taga hääleharjutusi tegema ja sinnapaika see kõik jäigi. Ma poleks iialgi arvanud, et mingi elusolendi suust (nokast) võiks sellised äärmiselt ebardlikud (et mitte öelda ebainimlikud) helid välja tulla. Igatahes oli huvitav. Naabri kass proovis ka hulk aega oma erinevaid hääleregistreid, enne kui ühe nende kasuks otsustas. Ent õigupoolest polnud mul lihtsalt niisama und, täiesti lambist polnud und, nagu seda juba mõnda aega olema juhtub.
____________________________________________________
*tsitaat teosest alt 14. rida