Kilbiga-kilbil, õppustega-õppustel...sõduriproov

Nende õppustega pole teps mitte nii kerge st nende kronoloogiline meenutamine ja siiakandmine. Allahi jms päikesed läevad enne vist looja, kui ma nende Meegomäeheietustega ühele poole saan, rääkimata sellest, et uued ähvardava peale tulla. Seepst ma katsun siis vahelduseks meenutada lähisajalugu.

Kohe pärast Meegomäed tuli Tartu Maleva sõduriproov. Kuina kõik SBKk-s käinud kohale ei ilmunud, siis kästi meil ise uued jaod moodustada. Kui me need mitte just kerge vaevaga komplekteeritud saime, siis ilmnes, et jaod määras paika ikkagi korraldustiim ja suvalises järjekorras. Nii et ma ei olnud mitte esimeses jaos, vaid teises. Esimene ei suutnud selle tõsiasjaga leppida, eriti, kui nad mingil ankeedil oma jaonimekirjas ka minu nime nägid ja lohistasid mind enda juurde. Olin valmis juba esimest ülesannet - maskeerimist - täitma ja jõudsin sellega edukalt poole peale, kui isetegevus avastati ja mind esimese jao juurest ära saadeti. Natuke segadust, veidi sõimu ja esimesele jaole isetegevuse eest miinuspunktid. Ja mina tagasi teise jakku, mis õigupoolest andis pigem pooljao mõõdu välja - kokku oli meid seal viis.
Tundus küll, et teine jagu komplekteeriti pikkuse järgi ja mina olin seal selge erind. Ent sellele vaatamata polnud mul probleeme sammu pidamisega ja püsisin stabiilselt grupi keskel. Jalgu pidi küll poole kiiremini liigutama kui teised, ent õnneks võhma jagus.

Pildistas Maris Toomessalu
Kontrollpunkte oli 9 ja vahemaad suhteliselt lühikesed. Kogu trassi pikkus oli 37 km. Mida lõpupoole, seda pikemaks vahemaad läksid. Rääkimata muidugi sellest, et lõpupoole iga kilomeeter järgmisest oluliselt pikem tundus. Teab-mitmendal-kümnendal kilomeetril kinnitas Maris, et tema homme küll väga palju liikuda ei kavatse, mõne aja pärast arvas ta, et õigupoolest ta vist isegi hea meelega voodist välja ei tuleks. Veel natuke edasi oli ta üsna veendunud, et ainsad võimalikud liikumisteed oleks ainult peldiku ja kööki ning veel-veel edasi oli ta surmkindel, et ainuvõimalik tee oleks aint peldiku ja tagasi, söögi laseb voodisse tuua. Selle aja peale olin mina lakanud jalgu tundmast ja mõlgutasin mõtteid, et kui nad homme samamoodi lihasmälu najal toimiks, siis võiks ma neid ju samahästi ka kasutada, kui ma neid niikuinii ei tunne. Poisid oma järgmise päeva võimalikke trajektoore ei avaldanud, ent neelasid siiski salamahti valuvaigisteid.

© Maris Toomessalu
Noaloopimispunktis tunnistati meile, et punkti annab juba see, kui nuga teraga lauda puutub, sest õigupoolest sinna lauda nuga väga hästi sisse ei jäägi, nad olla just järgi proovinud. Ei mäleta ma, mitu punkti ma sealt sain, aga kindlasti mitte ülearu palju.

Vahetult enne kontrollpunkti olin keksinud just, et küll on tore, et vihma ei saja, ilm ilus ja puha - siira eesmärgiga meie jao võitlusmoraali tõsta. Pärast noaloopimist aga sadas küll ja üsna viisakalt. Miskipärast oli mul jätkuvalt loll idee optimistlikke noote loopida ja teatasin rõõmsalt, et no vihm küll, aga hea, et padukat ei tule. Loll idee tõesti. Kui püksid olid lauspaduvihmast nii märjaks vettinud, et neid raske oli jalas vedada, tuletas keegi mulle minu fraase mõnevõrra kerge mürgisusega meelde. Tahtsin juba entusiastlikult meelde tuletada, et aastaaeg on ometigi väga meeldiv, mõelda vaid, kui rahet ja lund... - aga miskipärast karjuti mind vait, enne kui ma lõpuni jõudsin. Seda, kas lõppeks rahet tuli, ma tõttöelda enam ei mäleta, igatahes pole välistatud. Aga selle aja peale oli juba niikuinii savi.

Keegi tuletas meelde stardis peastläbikäinud ideed, et viimased viis kilomeetrit võiks joosta. Muidu igati sõbraliku ja lahke loomuga Maris teatas kategooriliselt, et ta tapab oma kätega selle inimese ära, kes jooksma hakkab. Millest arendasime edasi loogiliselt, et sel juhul asi töötaks, motivatsioon oleks nii tagaaetaval kui ka tagaajajal. Kuna aga me polnud päris kindlad, kas me Marise eest piisava varuga ära saaks, ei hakanud me seetõttu igaks juhuks oma ideed ellu viima.
Omajagu kergendust tundsime sellest lahendusest siiski.

Esimese jao meelehärmiks jalutasime viimase kontrollpunkti eel neist mööda. Nende jaos valitses karm distsipliin, jagu liikus eeskujulikult järjestikku. Nende kriitiliste märkuste kohta meie liikumisviisi kohta vastasime, et meie liigume malelauas - loomingulises malelauas, kui nad soovivad, igatahes seda male mängitakse parasjagu. Selle tõestuseks tegin ühe suurepärase ratsukäigu, ent tundus, et see ei avaldanud soovitud muljet, umbusklikult nad meie malemängu igatahes põrnitsesid, kuniks me neil silmist kadusime. Igatahes meie jao puhul selline malelaud töötas ja päris hästi.

Viis viimast kilomeetrit tundusid väga pikad. Keegi mainis, et ei tea, kas ikka peab lõpuni vastu. Käisin välja suurepärase idee, et kui enam edasi ei jõua, siis pöörame otsa ringi ja läheme tagasi. Sellise variandi olemasolu tõstis meie jao võitlusvaimu oluliselt ja andis kohe teise mineku. Ehkki viimase kontrollpunkti ülesleidmisega oli probleeme, jõudsime sinna siiski esimestena. Ülesandeks oli traatside tekitamine. SBKk-l meile sellist asja küll ei demonstreeritud, ent meid lohutati, et meile ju räägiti sellest ja küllap me jutu põhjal sellest põhimõttest ikka aru saime. Rääkimata teema komplitseeritusest, sattus sideloeng SBKk-l alati olema pärastlõunasel ajal ja ainus meenutus loengust oli minul küll see, kuidas ma meeleheitlikult üritasin mitte magama jääda. Kaasvõitlejate nägudest sain aru, et nende vastavad mälupildid side tekitamisest vist oluliselt teistsugused pole. Aga polnud parata, läksime Marisega siis sideülesannet lahendama. Vaatasin seda värgendust seal, kinnitas pigem iseendale kui kellegile teisele, et ma ei saa mittekuimidagi aru, mis see on ja kuhu mis käib ja mis üldse toimuma peaks. Kaasvõitleja tegevust silmanurgast jälgides suutsin saatja siiski lahti harutada ja kõrvalseisva instruktori esialgu mittemidagiütlevad fraasid sellest, et juhtmed tuleks ühendada, hakkasid tasapisi mõtet omandama, kui ma meenutasin seda, kuidas ma oma korteris laelampi paigaldasin ja juhtmeid ühendasin. Saatjal aga ei paistnud ühtegi mõistlikku kohta olevat, kuhu neid ühendada saaks ja mul puudus absoluutselt igasugune ettekujutus, mida ma nende lahtiharutatud juhtmeotstega tegema peaks või kuhu pistma. Kaasvõitleja tegevuse jälgmisest ei tundunud mingit kasu olevat, sest ta oli juhtmed minu arust kõige võimatumasse kohta kerinud. Lõin käega ja seletasin taas väga sisenduslikult, et olgu ma neetud, kui ma millestkigi aru saan, mida ma teen, üritades samal ajal neid juhtmeid nonde mutrite külge kuidagimoodi kerida. Eneselegi märkamatult olin ma seda mantrat "olgu-ma-neetud-kui-ma-millestki-aru-saan-mida-ma-teen" nii järjekindlalt ja veenvalt kedranud, et instruktor vaatas mind enam mitte pelgalt huviga, vaid juba mõnevõrra murelikult. Siis teatas ta kaastundlikult, et nüüd tuleb side olemasolu ka kontrollida. Naersin peaaegu et varjamatult ja kordasin oma mantrat. Aga siis hakkas saatja mingit imelikku tirinat tegema. Veendunud, et see on ikka minu saatja, võtsin kohusetundlikult toru ja uskumatu -teises otsas oli Maris! Juhendis oli kirjas, et tuleb edastada ettenähtud kutsung, mis see olema pidi, ma ei tea, aga meie sideseanss nägi välja stiilis "Ooda, kle sa kuuled mind ve?" - "Jaa, kuulen küll, see töötab, jessjesss!!!" - "Uskumatu, ei või olla, ausalt ve, jessjess!" - "Jaa, jessjessjess!" - "Täitsa lõpp, jessjessjess!" Mingi hetke jahtusime maha ja otsustasime, et side on olemas ja lõpetame selle sisutiheda seansi ära. See hetk ilmus kohale instruktor ja ma teatasin tallegi säravsilmil, et hakkama sain, side on olemas. Ma ei pannud üldse pahaks, et ta mind enam kui umbusklikult vaatas ja ise järgi kontrollis. Õnneks oli Maris siiski teises otsas olemas ja ehkki instruktor tunnistas ühenduse siiski liiga ragisevaks, möönas ta side olemasolu.

Pärast seda olime valmis õhinaga finishisse kappama, ent meie hämmastuseks ja kurvastuseks selgus, et sealsamas ongi finish. See oli väga tugev moraalne tagasilöök, ent pikapeale leppisime siiski paratamatusega ja suutsime inertsi mõjul edasiliikudatahtvad tundetud tagajäsemed vaigistada. Masinale sai kenasti. Masinalt maha tulla oli veidi raske. Saunas veendusin, et mingil seletamatul põhjusel ei olnud mul mitte ühtegi villi, mitte kõige väiksematki ei tuvastanud ma väga hoolikal ülevaatusel. Mõningaseks lohutuseks avastasin, et saapaäär on säärt veidi hõõrunud, aga vigastus polnud siiski märkimisväärne. Ja samavõrd kummalisel kombel olin ma suuteline jalgu ka järgmisel päeval sihtotstarbeliselt kasutama. Tjah, mõnikord on asjad praktikas hulka valutumad ja kergemad kui teoorias esialgu paistab.