Kes pole jalust vigane...

Ma lihtsalt hakkasin mõtlema - jajah, isegi minul juhtub seda - et. Ja natuke edasi ka veel.

Aga veidi selgemalt siis. Eile sai poole ööni kohe südamest tantsitud. Täna oli ka tantsutrenn ja midagi on toimumas minu vasaku pahkluuga. Ja muudkui toimub ja toimub üha intensiivsemalt iga järgneva tunniga - ma tean kedagi, kellel on jrgmine pühapäev esinemine ja sellesama nikastatud jalaga siis ilmselt.

Käisin täna kostüümiproovis ja püksade sääred on nagu ABBA kuubis või siis veel mingis kõrgemas astmes. Et kui nende sisse takerduma peaks, siis lahti harutada annab kaua. Ja tantsu tempo on selline, et taktis vähemalt kolm liigutust ja enne kui ühe elemendi lõpetada jõuad, pead juba järgmisega poole peal olema. Ma olen ikka ja alati arvanud, et latiino oleks piisavalt vaatamisväärne ka siis, kui seda teha adekvaatsema tempoga ja liigutused oleks ainult näiliselt keerulised - väga kerge saavutada ja näeb äärmiselt atraktiivne välja - mitte et keerad ennast seal ülehelikiirusel mitmekorra kaheksasse ja õigupoolest vaadata polegi midagi.

Aga jah, kes ütles, et kerge peab olema ja kõik-need-muud-sõnad. Ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Siis ma virutasin millegipärast veel käeseljaga vastu uksenurka ja seal on nüüd väga vastik verevalum ja käe kasutamine mõnevõrra komplitseeritud. Sinikad, mis ma paari nädala eest peolt sain, pole veel sugugi mitte kadunud. Põlv on ka mõnevõrra hell.

Mitte et ma viriseks, ma lihtsalt konstanteerin fakti. Et see tsiviilelu on ikka ohtlik. Pärast mingeid pidusid näen ma välja nagu sõjast tulnud - sinised plekid siinseal, kriimustused, muhud jms. Kusjuures iga kord pole isegi mitte pidu vaja, piisab ka suvalistest argipäeva ohutuna näivatest tegevustest nagu nt uksest sisse- ja väljaminek jms. Ja ma ei mäleta, millal mul viimati õppustelt tulles ka mingeid väiksemat sorti vigastusi oleks olnud. Ahjaa, meenub, 2004 aasta detsembris InBoili laagriõppelt tulles ei olnud mul tõesti ühtki lihast, mis poleks valutanud, absoluutselt mitte ühtki. Aga need nähud möödusid ka paari päevaga.

Samas ma ei mäleta viimastest aegadest ühtki pidu, pärast mida mul poleks olnud üsna häirivaid füüsilisi tüsistusi veel mõnda aega pärast pidu.

Ent asümmeetrial on minu jaoks alati ütlemata suur võlu olnud.

Ja ärge tulge siis ütlema, et militaristlik tegevus tervistkahjustav on. Vaimust ma ei räägi, see õitseb niikuinii, ja ega ka ihu kiratse. Ent katsu sa tsiviilis ellu ja terveks jääda.