ERNA tagalas

Pärast ellujäämist tuli ERNA laager, aga sellest pole midagi pikalt seletada. Tegelikult see aasta sinna minna ei plaaninudki, ent NKK listis koputati meie südametunnistusele ja niivõrd valjult, et minu oma ärkaski üles. Terve, külm ja kaalutlev mõistus ütles ka, et vahet pole, kas oled kaks nädalat laigus või kolm st samahästi võid siis juba kolm olla.

Enne teeleminekut katsusin meeleheitlikult meenutada, mis pagana koht see oli, kust Kautlasse sai. Ardu jah, muidugi. Mälu on meil nagu on... Sohver viskas mind kenasti õigesse teeotsa maha ja ma ei jõudnud kümmet meetritki kõndida, kui juba mind auto peale hõigati – ERNA ajal üldiselt on võimatu seda 7.5 km kõndida ilma, et iga saja meetri kohta vähemalt üks auto mööda sõidaks. Laagrisse jõudnud, näitasin ennast esmalt meie otsesele ülemusele, Edele, kes nentis heatujuliselt, et ma näen piisavalt üleelanud välja, et minna naistele appi tammepärga tegema – õhtuse tseremoonia tarvis. Konti see tõesti ei murdnud.

ERNA väravavalvegraafik oli alguses selline, et 3h postil ja 3h vaba - väljamagamisest ei saanud esialgu juttugi olla. Õnneks tekkisid mingi aeg ka 6h vahed, siis võtsin oma mati ja koti ja ronisin kuhugile põõsa vilusse magama - telgis oli võimatu olla, olnuks seal keris, saanuks hüva leili. Telgid tundusid alguses küll kõike muud kui funktsionaalsed - öösiti oli seal külm (esimesed ööd olid tõesti üllatuslikult väga külmad) ja päeval meeletult palav, nii et ei öösel ega päeval tahtnud seal meelsasti olla. Selle vahega, et öösel paraku sul paremat kohta polnud, kuhu minna, ja tõmbasid ennast sealsamas telgis võimalikult kerra. Siis, kui tekkis plaan telke kütma hakata ja selle tarbeks ka puid tehtud sai, läksid ööd kui nõiaväel soojaks ja olid seda kuni ERNA lõpuni.

Siiski oli öösel kolme-kuue vahel üäris mõnus väravavalves olles ennast aegajalt lõkke paistel soojendada - patrull tekitas meile korralikud ja ohutud lõkkeasemed ja kuna väravas pidi niikuinii kogu aeg _vähemalt_ üks inimene olema, siis tule üksijäämisohtu polnud. Pahatihti oli väravas neid inimesi terve trobikond ja öistel-varahommikustel aegadel sai nähtud seal ka mitte just väga kaines olekus isikuid. Üks soome kohtunik oli ilmselt oma südameasjaks võtnud valvesolevate tütarlaste lõbustamise ja ehkki me ennast just väga lõbustatutena ei tundnud, suutis ta siiski laveerida kuskil selle piiri peal, kus meelelahutamispüüded juba tüütuks lähevad.
Tõe huvides olgu mainitud, et ükski kohtunik ei väljunud järgmisel hommikul platsilt ilma, et ta poleks puhunud. Probleeme ei olnud.

Ühel ööl õnnestus näha ka tõsist Kaitseliidu-Kaitseväe vastasseisu ja ehkki mõlemal poolel oli omajagu õigus, ei suutnud nad siiski kompromissi leida. Õnneks suutis kohaletulnud patrull muljetavaldava diplomaatiaga olukorra veretult ja valutult lahendada ning väga kuraasikad ja kompromissitud osapooled maha rahustada. Tol hetkel olin küll väga rahul asjaoluga, et ma olen Naiskodukaitses, mitte otseselt Kaitseliidus ega ka Kaitsejõududes, sest väga ebameeldiv tunne jäi küll sellest sõnasõjast seal veel üsna pikaks ajaks. Ometi ei puudunud sel vahejuhtumil ka oma positiivne külg - need kolm tundi valves läksid kui lennates. 3-6 vahel liiklust enamasti ei ole - erandiks ainult avapäev - ja seetõttu tundub aeg venivat kui näts. Seevastu viimasel päeval sain ma teada, mida tähendab rabelemine väravas - minu valvekord oli 9-12 st just sellel ajal, kui lõpetatakse ehk siis tullakse järgi ja viiakse ära, mistähh täiesti lakkamatut autode voolu nii sisse kui ka välja. See oli küll meeletu. Õnneks said mingi hetk huulikud otsa, mistähh, et me neid enam puhuma panna ei saanud ja meie olemine väravas muutus seetõttu suhtkoht mõttetuks. Oo, oli see alles õnnis hetk, kui patrull meile seda ütlema tuli!

Võinuks arvata, et neil puhumine eelmisest aastast juba tuttav ja mitte küsimusi tekitav, ent siiski oli hämmastavalt palju neid, kes alkomeetrit kui vasikas vastset aiaväravat vaatasid ja küsisid, et mis see on. Küsimus oli enamjuhul retooriline ja pidi väljendama nende suhtumist sellesse protseduuri, ent käsk on vanem kui meie ja ei sõitnud keegi väravast välja ilma puhumata. Kõige enam probleeme tekitas see politseile - sõbralikumad mainisid lihtsalt pooltorisevalt, et nad on ise sellega piisavalt inimesi puhuma pannud, mitteniisõbralikud hakkasid nõudma volitust jms, mille peale me lahkelt teatasime, et kui neil meile puhuda ei kõlba, siis kutsume kohale sõjaväepolitsei, kes suusõnaliselt meie volitust kinnitab ja kindlasti ei vii nemad seda protseduuri sugugi mitte nii lahkelt läbi kui meie seda teeksime. Sellest vihjest enamasti ka piisas ja hambaid kiristades suutsid nad siis oma eneseuhkuse alla neelates meile ka puhuda.

Pidin oma pöidlad, mida hoida, tervelt kolme meeskonna/naiskonna vahel jagama. Esiteks muidugi sookaaslased Võru Naiskodukaitsest, mille juht oli meie Meegomäe instruktor Madli Lainemaa. Siis EROK ehk reservohvitserid ja viimaks kaaslinlased/-võitlejad Tartu malevast. Ja üks tuttav nägu oli tegelikult veel Politseiametist ka. Ent õnneks suutsid minu lemmikud ennast pingereas nii sättida, et kahestumis-kolmestumisohtu mul ei olnud – EROK oli ees (lõpuks võitiski, jeee!), Tartu malev seal kuskil keskel-eespool (lõppeks lausa kuuendad) ja naised tagaotsas (29 osavõtja seas 23. koht on täiesti arvestatav). Naised nägid pärast finisheerimist küll kõik ülimalt reipad ja rõõmsad välja. Seevastu peegeldus nii mõnegi finisheerunud mehe näol kogu 5 ööpäeva vältel trassil kogetu ning ühe taanlase näol ei peegeldunud pärast finishit enam eriti midagi - või ehk ei suutnud kõike seda oma ilmesse ära mahutadagi ja pani pildi tasku - ning ilme väskendamiseks tuli ta kohe sealsamas tilgutite alla panna. Aga ellu jäid siiski kõik.

Igatahes 20.august kl 18.15 näitab ETV ERNA saate kordust ja mõned meeleolukad klipid on ka ERNA kodukal üleval.