Ellujäämiskursus

Mõned tähelepanekud siis Tartu maleva poolt korraldatud suvisest ellujäämiskursusest.

Ellujäämislaager tähendas seda, et reede lõunal poogiti malevas meie kõhud täis ja pühapäeva lõuna ajal tehti sealsamas sedasama. Vahepealse aja st üks pluss kaks poolikut päeva metsas marju ja juurikaid ja säsi närida pole ju teab-mis katsumus. Ehkki ma möönan, et siin hakkavad mängima individuaalsed erinevused - mul ei valmista probleemi täiel aurul tegutsedes olla kolm päeva söömata, samas ma tean inimesi, kel juba poolepäevase söömataoleku peale pilt tasku läheb.

Ikkagi oli pigem katsumus saada hakkama ja taluda seda järelvalvet - mureliku näoga koolitajad käisid iga natukese aja tagant meie juures, vaatasid meile tähelepanelikult näkku ja uurisid, kuidas me ennast tunneme. ja joogu me vett, kindlasti tuleb vett juua! Kuda need targad nummerid oligi - ilma veeta elab kuni 3 päeva, a normaalolekus läheb inimesel päevas vaja vähemalt 2.5 l vett ja juba 3% vedelikukaotust vähendab töövõimet 20%. Tööd kui sellist me seal metsas eriti ei teinud küll - söögiotsimine ja onniehitamine väga võhmale just ei võta. Iga päev mõõdeti meie versuhkrut ja kui mul enne metsaminekut oli see 4.7 midagi, siis teisel päeval metsas oli see 5.7. Metsast välja tulemise järel 3.7. Mis tähendas seda, et üldiselt oli kõik kontrolli all. Ainult veri keeldus viimaks näpust välja tulemast ja seega olid mu sõrmed pärast viimast verevõtmist pehmelt öeldes valulikud.

Toidust niipalju, et vaarikad olid head ja kui neid teeleheõisikutega segada, siis tulemuseks saadud supp maitses ka päris hea - nagu veidi maitsetu ja mitte päris pehmekskeenud tatar vaarikatega. Takjajuur oli maitsev, põdrakanepi säsi närimine oli pigem aja surnukslöömiseks sobiv tegevus kui tõsiseltvõetav toidu omastamine. Teise päeva õhtul õnnestus meil plastpudelist tehtud mõrraga saada kümmekond kala, keda paraku sai iseloomustada väljenditega "väike" või siis "väga väike". Siiski panime nad koos nõgeste, toorete õunte ja muu tränaga oma supi sisse ja ehkki neil maitset eriti polnud - soola meil ju polnud - ei maitsenud nad ka halvasti ja andsid nad leemele endale kerge kalamaitse.

Magamine toimus onnides ja kasutada oli oma telkmantel ja kampsun. Nendest tegelikult piisas täiesti, et öö mõnusalt üle elada. Esimene öö magasime püstkojas ja kuna vihma polnud me plaani võtnud, siis pealepandud kiled asetsesid üsna suvaliselt. Öösel hakkas täesti plaaniväliselt sadama. Kuna mul oli Meegomäest soliidne unevõlg, siis nihutasin vaid oma telkmantli endale rohkem peale ega lasknud ennast pähetilkuvast veest ja üldisest sahmerdamahakkamisest onnis segada - mul oli too hetk üsna savi kõigest muust peale magamise. Õnneks suutsid mehed kärmelt need ehituslikud apsakad parandada ja onn jäi seespoolt suhteliselt kuivaks.

Hommikul sadu jätkus. Mina pidin selle päeva jaoülem olema ja andsin korralduse, et kohe pärast hommikutee joomist kõik marss onni ja kohustuslikus korras lebo kuni koolitajate poolt korraldatava kogunemiseni. Lebo leboks, aga märjaksaanud riiete kuivatamiseks ja enda taassoojustamiseks kuluv energia on liiga suur, et meie oma seisundis seda endale lubada võiks - märjaks saime me toitu otsides pärast niikuinii, aga meie võimuses oli seda hetke veidi edasi lükata. Õnneks lubati õhtul riiete kuivatamiseks lõke teha. Lõunaks oli traditsiooniline vaarika-teeleheõie supp. Õhtusöögiks lubasin oma jao sedapuhku välja sööma viia - paarisaja meetri kaugusel oli soliidne vaarikapõõsastik. Õnneks aga sattusid sellele toidukorralle plaaniväliselt kalad ning kuna kõik kalad olid eranditult meie jao mõrras - hästi pandud mõrd oli - , siis leidsime, et oleks igati aus, kui teine jagu need supiks ära teeb ja siis ühisele sel roal hea maitsa laseksime. Teise jao mehed olid veel nii entusiastlikud, et tegid magustoiduks vaarika-õuna-pihlaka moosi. Pihlakamaitse oli küll üle kõige ja huvitaval kombel oli moos soolane, mitte hapu, ent süüa kõlbas ja maitses ka päris hea. Ja pärast õhtusööki põhku. Kuna kõik olid parasjagu uimased - koolitajad olid suutnud meile veenvalt sisendada, et näljas inimene muutub uimaseks - siis võeti minu ettepanek vastu üldise heakskiiduga ja mulle teatati tunnustavalt, et ma olen väga hea pealik.

Ja õhtul anti meile täiesti üllatuslikult viil leiba ja suhkur. Maitses hea küll, aga kas seda nüüd tõesti hädasti vaja oli... Aga isegi pääsesime kergelt - eelmisel kursusel olla isegi tangu antud söögitegemiseks. Ilmselt tundus siis, et meie oleme suutelised omal käel ikkagi söönuks saama ja leib-suhkur oli lihtsalt boonus.

Näljas inimene muutuda ka ebaadekvaatseks - otsustamine ja tegutsemine muutuvat raskeks või aeglustuvat. Seda viimast kogesime Liiviga küll, kui lõkke juures istusime ja mõtlikult vaatasime, kuidas tuleleegid meeste kuivamapandud saapaid nilpsama hakkasid. Igatahes ma salvestasin selle info endale küll: tuli hakkab saabaste peale käima. Veidi hiljem mõtlesin: hmm, äkki peaks saapad veidi eemale tõstma. Läks veel mõnda aega, kui ma selle tegevuseni jõudsin. Liivi vaatas minu tegutsemist huviga ja märkis, et ta just mõtles sedasama, et saapad võiks vist ära võtta - aga ta lihtsalt ei jõudnud selle teostamiseni. Sokkidega sama lugu. Ent õnneks midagi põlema ei läinud ja võisime oma suhteliselt adekvaatse oleku üle uhked olla.

Teoreetilises osas rääkis üks koolitaja meile omal nahal kogetust, kuidas väisnud ja näljases olekus võivad tekkida huvitavad ja siegi ohtlikud seosed ja arusaamad - kuidas ta oli päev otsa rabelenud ja söömata olnud jnejne ja saabus noorkotkaste laagrisse ja käskis neil lõkke üles teha. Mingi hetk ta nägi, kuidas tuli hakkas levima ümbritsevale kulule. Ta vaatas seda pilti ja mõtles, et ah, ongi hea, kulu põleb lõkke ümbert ära, siis ei lähe vähemalt hiljem enam põlema. Õnneks sai tulele siiski enne piir seatud, kui kulu juba lõkkest hulka maad kaugemalt ära põlenud oleks.

Viimasel päeval toimus ka põgenemise/otsimise koolitus - kahe ja poole tunni jooksul pidime nö põgenema etteantud ala piires ja üritama mitte politsekoerale ja otsijatele vahele jääda. Meie jagu nägi selleks ka tublisti vaeva - sellises olukorras saad sa petta üksnes koerajuhti, mitte koera, ent tegime kõik endastsõltuva, et ka koera veidi segadusse ajada. Ise teist teed mööda kõninud, lasime ühel inimesel väikese haagi teha, et jätta värksem jälg maha; jalutasime läbi taluhoovi, kus oli üks väga lärmakas, ent ka väga sõbralik taksi; jätsime jäljerea maha ka oma endisesse laagrikohta jnejne. Esimene jagu saadi kätte, ent meie jõudsime ettenähtud kellaajaks nö omal jalal kogunemiskohta tagasi. Ühe elu kaotas küll Signe, keda me valedele jälgedele juhtimiseks ja peibutusena kasutasime, aga üritamine oli tulemust väärt, sest jälitajad läksidki meist mööda. Nii et ülejäänutel meie jaost jäid mõlemad elud alles - mul on siiani taskus 2 silti kirjaga "ELU". Igaks juhuks, mine tea, millal jälle vaja läheb.

Tagasisides avaldasin arvamust, et laager oli liiga leebe, liiga lühike, liiga palju abivahendeid... Koolitajad aga tõid mind maa peale tagasi, seletades, et nädalapikkuse laagri tegemisel ei tuleks sinna üldse inimesi - kolmepäevasele kursusele oli ennast registreerinud üle 20 inimese, aga reaalselt kohale tuli... 9. See teadmine oli tõesti masendav. Kaitseliit ja Naiskodukaitse ja kogu see kamm on tõesti vabatahlik, aga kui ma selles juba olen, siis... Mis mõttega ma sinna üldse astun, kui mul enamustel üritustel pole aega käia?!! No ok, see selleks, aga mis annab mulle vabaduse ennast registreerida ja siis mitte kohale ilmuda? Vabatahtlikkus ei tähenda seda, et ma tulen siis, kui tahan, ega vaevu elementaarseid viisakusreegleid järgima. Oh, ma ei saa aru, ma ei saa aru - st õigupoolest ma ei tahagi sellisest suhtumisest üldse aru saada.

Sellise masendava noodiga ka hetkeks lõpetame. Ei tahaks hakata tegema reklaami, et kui teil midagi targemat teha pole, siis tulge Kaitseliitu v Naiskodukaitsesse... Hoidke parem heaga eemale ja tulge ainult siis, kui te seal tõesti ka midagi teha tahate.