Doonori meelespea

Registratuuris.

Õde (pika pilguga mind mõõtes): Olete ikka 50 kg täis??
Mina (maailma kõige veenvama häälega): Jaa!!
Õde (pilkliku muigega): Ega välimusest küll ei usuks... Saabastega koos võibolla tõesti.

Hg mõõtmisel.

Õde (resoluutselt): Palju te kaalute?
Mina (maailma kõige jnejne): 50!!
Õde (vaatab mulle läbitungiva pilguga otsa, ent ei ütle midagi. Tunnen, et mind ei usuta).

Arsti juures (eiran uksel olevat silti, mis käsib ennast enne arsti juurde minekut kaaluda).

Arst (murelikult): Kas te ikka kaalute 50?
Mina (veendunult): Jah!!
Arst (huvitatult): Kotiga või ilma?
Mina (teen näo, nagu ma ei saaks aru, millest jutt käib): ???

Verevõturuumis.

Õde (lõbustatud toonil): No teie nüüd küll 50 kilo täis pole!
Mina (üha veendunumal hääletoonil): Olen muidugi!
Õde (otsutanud sellest õnneks mitte probleemi teha): No hea küll... Kuidas te ennast tunnete?
Mina (väsinult): Väga hästi, tänan küsimast.

---------------------------------------------------------------------------------
Ma võiks lavaka sisseastumiskatsetel väga edukalt etendada 50 kilo, mulle näib. Seniks aga pean ma oma näitlejameisterlikkust verekeskuses demonstreerima, kus nad seda hulka vähem hinnata oskavad. Milleks kogu see kamm iga kord??

Heaküll, ma lähen võtan hantlid taskust ära. Ja vahetan riided õhemate vastu.

Ja minge kõik verd andma. Seal on väga lõbus.