Ikaldus

Õhkkond oli pemelt väljendudes masendav. Pehmelt, lubage rõhutada.

"Mina enam ei viitsi," teatas V. otsusekindlalt. "Tõesti ei viitsi. Üldse ei viitsi. Mais ma niikuinii ei saa, mul selleks ajaks sada üritust pluss eksamid. Juunis pole ka mõtet teha, siis pole siin enam kedagi."
"Eh, minu kogemus on just see, et juuni esimene pool on rahvast siin ikka nii et ulub," ei andnud H. alla. "Siis on just mõtet teha. Peale jaanipäeva hakkab rahvas laiali hajuma."
"Ei mina ei usu, et juunis siin üldse enam kedagi on," oli V. siiski veendunud.
"Äkki kedagi ikka on," katsusin minagi oma olematut entusiasmi väljendada, ent suhteliselt ebaõnnestunult. N. vaikis mõtlikult.
"Mina arvan küll, et juunis ikka võiks teha," ajas H. oma rida."Ja siis minna suvepuhkusele. Ja juunis võiks juba uues kohas teha-"
"-eeldusel, et me selle uue koha selleks a´aks leiame," katsusin H. hoogu veidi maha tõmmata.
"Ma ei viitsi aprilliski enam teha, maist rääkimata, ma ei viitsi üldse enam teha, no mis juunit me siin veel ajame," jätkas V.
"Ah, ega see asi nüüd nii hull ka ei ole," üritas N. veidi leebemaid noote lisada.
"Ma võtaks püssi ja laseks pool sellest rahvast maha- pole inimest, pole probleemi, no tõesti, 50% laseks maha, siis poleks enam probleeme," tigetses V. Natuke kainelt järgi mõelnuna lisades:"Poole vähem probleeme oleks siis."
"Einojah,"alustasin ma, ent jäin siis abitult vait, teadmata täpselt, mida öelda. Igaks juhuks jätsin mainimata, et tegelikult on mul ligipääs õhupüssile täiesti olemas. Ent kuna inimest sellega maha lasta on siiski suhteliselt raske, poleks tast abi niikuinii.

"Ja mis tähendab, et liiga suitsune, no ma lihtsalt ei või! Miks ei tehta klubisid-baare ainult suitsetajatele, ahh? Nii, et mittesuitsetajad sisse ei saaks?"
"No need mittesuitsetajad, keda ei häiri, võiks ju sisse saada ikka."
"Eino personalile peab ju ka mõtlema..."
"Personali võetakse ainult ahelsuitsetajad, see oleks tingimus!"
"Siis oleks jah igati norm"
"Ah, klge, kas me peame siin passima, lähem välja parem, ma tahan suitsu teha"

Läksime.

"Igatahes," V. hingas sügavalt sisse "et te teaks - mul on sellest absoluutselt kõriauguni."
"Jah, me teame juba," tõdes N. leebelt.
Selle õndsa teadmisega me laiali läksimegi.

Msnnis sattusin D. otsa. Kribisin talle lootusrikkalt:"Kas sul on ka kõriauguni?"
Ma ei tea, mis vastust ma lootsin. Jaatav vastus oleks tekitanud mõnusa küünarnukitunde. Eitav olnud jälle lohutav, et kellelgi siiski veel pole siiber.
"Ei," tuli vastus lühike ja konkreetne. "Ma olen sellega liiga vähe seotud ja pealegi on see nii harva ka - et veel ei ole igatahes."
"No küll varsti saab," lohutasin ma.
D. naeratas vaid põgusalt.
Ikkagi hakkas mul veidi parem.