On ne sait jamais

Keegi on mu kaardid segi ajanud. Maidea kes. Sest keegi pole minu korteris viibinud viimase nädala jooksul - mil ma viimati neid kaarte kasutasin - hetkegi nii, et mind poleks juures. Kaablikutt vaevalt et oleks selleks aega leidnud, aga temal hoidsin ka silma peal. Aga mitte kedagi pole seal vahepeal käinud. Ja minust jäid kaardid korda st nii, et allapoole 6 numbrid on eraldi sorteeritud. Et lihtsam oleks. Aga eila, kui kaardipaki kätte võtsin, olid kõik jälle segi. Kessa oled ja missa minust tahad? Ok, ilmselt tean, kes, aga millest/ks sellised vihjed..?
Sorteerisin siis kaardid uuesti korda ja sain teada, et keegi mõtleb mu peale. Kas ta ka ise seda teab, on iseasi. Aga kas me isegi tihtipeale teame, mille peale me üldse mõtleme? Eh, sina, kas sa tõesti mõtled... seda tõsiselt? Edasi ütlesid kaardid mulle, et mind petetakse. No mingi moment nad hakkavad valetama - kaardid, ma mõtlen. Leidsin, et tean juba piisavalt ja võin kaardid rahule jätta.

Ilm on harukordselt soojaks läinud. Täna hommikul oli lausa soe ärgata. Võrreldes eelmiste hommikutega. Ka termomeeter kah enam ei lange - pakase ajal mingil seletamatul kombel tegi ta seda lausa otseses mõttes, otsisin teda pidevalt riiuli alt ja vahelt. Näitlikustamisega ei maksa ka liiale minna.

Ja mulle tundub, et minu arusaam asjadest ja elust üldse on mingil valel rajal. Et mitte öelda, et elu ja asjad ise on valel rajal. Aga tegelikult piloodikas juba käib ja ees ootab ähvardav ja vältimatu hullumaja. 123 tõbrast pole üldse mitte naljaasi. Tore on see, et vaatamata kõigele jäädi laubase peoga väga rahule. Nojah, nad ei näinud minu sinilillakriimut kintsu... Või oleks nad sellest veel rohkem rahule jäänud, mine võta kinni.
Inimesed on kord juba nii imelikud. Kuidas mina siia sattusin? Vähimruutude meetodil?