J´ai tout oublie

Jälle õnnestus. Zavoodi minna ja... alustada kolme õllega. Momendil hakkab kell kuus omiku saama, niiet võite ise arvata, kas läks nigu alati kui Zavoodis kolme õllega alustada... Õige!

Häält mul enam ei ole, aga kõigele vaatamata oli seda hädasti vaja. Täna st eile oli mul üsna hull päev. Üks emane suri üleeile ära ja see lõi kogu süsteemi täiesti sassi. Selgus, et kaks lindu on puudu ja juures on üks, keda üldse olemas olla ei tohiks. Pika sorimise ja uurimise peale leidsime, et üks tiivuline tõbras on meil varjunime st -numbri all. Mis lahendas ühe probleemi. Teised lahenesid nii, et... täielik gavnoo on. Juba enne katse algust. Krt 124 lindu hallata ple naljaasi. Kolmel on sitt puudu igatahes. Aga noh ikka juhtub. Eriti alguses. Sest siis pole asi veel käpas. Ja lõpus. Sest siis on tähelepanu nii hajund ja ise nii sodi, et ei jaga millestki midagi. Ja keskel. Sest siis on veidi käpas ja juba tüdimus. Ja nende vahepeal juhtub. Ühesõnaga koguaeg juhtub. Kunagi ei ole, et ei juhtuks. Ma targutaks siin veel, aga lihtsalt ei viitsi. Kusjuures mulle need õigeusupreestrid kohutavalt meeldivad. Nad on alati omas elemendis. Nii altari ees kui ka Zavoodis. Minu sügav kummardus.

Mais je suis... No miste ise arvate. Je suis ivre. Et je n´ai pas la gueule de bois... Ah, mul silm enam ei seleta.