Parikmaher ja lantimisest

Jõudsin täna viimaks ometi juuksurisse. Sellesse minu maja kõrval, mis näeb välja, nagu oleks see imekombel veeuputuse üle elanud ja kannab endas tolle ajastu eksimatuid märke. Personal on samuti veeuputuseelne ja seetõttu omamoodi võluv. Juba minu peale vaadates said nad aru, et ma tahan ainult otsi lõigata, mind juhatati peegli ette ja seletati, et seda on kergem teha siis, kui ma püsti seisan, sest istudes jäävad juuksed tooli seljatoe külge kinni ja siis on neid paha lõigata. Sellist teooriat pole ma varem küll kohanud. Seisingi siis truilt ja pöörasin oma pead aegajalt soovitud suunas ja lõigatud ma niimoodi saingi. Vahepeal juuksur küll ohkas, et oi, siit sai nüüd küll palju, no eks siis pea mujalt kah veel võtma. Kiirelt käis, mitte ka eriti põhjalikult seetõttu, nõutud 35 eeku oli selle eest küll ilmne liialdus, aga nõukogudeaegne - vabandust, veeuputuseelne - eksootika maksab ka ometi midagi. Ja isegi midagi jäi veel pähe selle rebase ja juustukera mängu peale. Hea seegi.

Veekogusid kaanetav pakane on meie töögrupi kirglikelt kalameestelt nende meelisvabaajaajaviite (no on konstruktsioon!) ära võtnud, ent nad ei lase ennast sest oluliselt häirida. Istun töhe süvenenult arvuti taga, kui kõrvaltruumist kolleeg-vanemteadur röögatab: "Jess, ma sain 3,5 kilose haugi!". Puhta segi lännu, mõtlesin. Mõne aja pärast sisenes tugevasti ärritunud olekus kolleeg-kursavend, kes seletas täiesti ilmselt pahandatult, et tal just rebis 5-kilone haug õnge puru. Ilmselt on tegu massipsühhoosiga, järeldasin. Ent selgus, et kala püüda on võimalik ka võrgu teel. Umbes nagu laevade pommitamine. Ainult et püüad kala. Ja saad sööta vahetada space klahviga ka, muide. Kohta saad ka vahetada. Edasi ma enam ei suutnud süveneda. Kuskil ometigi on ju piirid või mis.