Enam paremaks...

Eile tuli juhendaja minu juurde ja küsis pühalikult: "Ulvi, kas sa tahaksid saada veel paremaks inimeseks kui sa juba oled?"

"Eee...mmm," häälitsesin kahtlevalt, jättes sellega kõikvõimalikud vastusevariandid lahtiseks - jättes märkimata ka iseenesestmõistetavana tunduva fakti, et kas enam paremaks üldse saada ongi võimalik. Ilmselt on tegu jälle mingi tüütu ja aeganõudva tööga - kirjanduse loetelu või miski andmebaasi tekitamisega või millegi veel hullemaga. Keelduda sellest poleks loomulikult sünnis, aga vähemalt on mul õigus väljendada oma suhtumist sellesse.

"Võta see jõulukaktus enda hoole alla," lõpetas juhendaja viimaks minu praadimise ja lisas väga vandeseltslaslikult: "Minu käes ta lihtsalt sureks ära. Ta juba üritabki seda."

Hingasin kergendatult ja leidsin, et sellevõrra paremaks ma võin ikka saada.