... maivõi

Kui mul ses juhatuses - et mite öelda NKK-s - olemise aja lõppedes veel närve järgi peaks olema, siis õigupoolest peaks ma malevale tänulik olema, et ma saan bürokraatia-asjaajamise eriti karmi praktika täitsa niisama kätte. Sinisilmselt lähed missiooniperedele kohvi keetma ja kohapeal avastad, eta ei saa ruumidesse sisse. Korrapidajat ei ole; sinul ka võtmeid ei ole ja sa ei tea, kust ja kelle käest neid saada võiks ja vähe sellest, mitekeegi maleva asjapulkadest st õigemini küll nendest kahest, kes sul ca paarikümne inimese läbihelistamise tulemina kätte saada õnnestub, seda ka ei tea - eit teadis, aga eit suri ära st need, kes mingitki infot omada võiks, on oma mölafoni postkasti pand või lihtsalt keelduvad suhtlemast. Ja sul on kohekohe tulemas missioonipered, kes loodaks kuulda sõbralikku ja julgustavat sõna - õnneks mite sinult, vaid kaplanilt - ja veeta aega meeldivas õhkkonnas kohvitassi taga, mite aga näha paanikas sind nagu munas kana ringi jooksmas hullunud lootuses kuskilt ikkagi võtmed saada.

Õnneks lahenes perede jaoks kõik suhteliselt valutult ja no milleks mulle neid närve ikka vaja. Või kellelegi mu relvaõdedest, kes täna samuti malevas asju ajada üritasid. Või kellele meist NKK-s neid närve üldse vaja on.

Ja selle juhtmõtte ajel ma üritan oma hispaanlannast tudengi tulemusi ümberanalüüsida ja -kirjutada. Mis valemiga ta töö jrgmisel nädalal valmis loodab saada, maitaha mõelda.