No regrets

Mäx kaitses täna oma doktori. Selle pühitsemise raames viskusin dzotile oma juhendaja eest ja olin nõus meie värske rektoriga duellile minema. Õnneks rahustasid meie insta inimesed ta maha ja soovitasid minuga mitte tüli norida. No me jodas, nagu ispaanlased ütlevad või midagi. Kui meil nüüd kehvasti minema hakkab, siis minu roll selles ei ole mitte väike. Ehkki samas - tsiteerides klassikuid ehk Heleni viimaste päevade msnni juhtlause.

Mari käis Tartus ja ma veendusin, et minu ekstantsupartner on ikka niii endine niii endine. Süda läks kohe soojaks. Meenutasime heldimusega vanu häid aegu ja leidsime, et siiski pole vaja neid taga nutta. Mis aga tuletas mulle meelde, et ma pean mustlastega kontakti võtma. Valus see olema saab, aga mis parata, pealegi olen ma siiski neile võlgu oma senise elu kirevamad ja enimpakkuvamad aastad. Kusjuures tänu neile sai minust peagut patrioot. Ja tänu neile olen ma oma rahvuse pärast piinlikkust tundnud. Imelik, et eestlased kui sellised pole minus iial suutnud nii tugevalt neid emotsioone esile kutsuda. St piinlikkuse tekitamisega on nad küll hakkama saanud. Patriotismiga aga mitte. Seni.

Hisp tudeng saatis enne Rabarokile minekut oma töö tulemuste osa. Otsustasin, et ma ei puhke nutma.

Kes tahab mingit tõsiselt emo lugu kuulata, siis siin see on.

Kes tahab midagi head kuulata, siis see on siin.

Minult paluti täna indulgentsi miskise tee-meepakikese eest. Ma lubasin need asjad korda ajada. P. Franciscusele meeldib muteada mesi. V kui ei meeldi, siis saab meeldima.
Mulle meeldivad inemesed, kes saavad aru, et midagi nihu on ja nad ses suhtes midagi ette võtta üritavad.

"Paani labürinti" olen endiselt armunud. Ma pean seda veel nägema.