Monday, September 11, 2006

Vihast ja soome sauna(de)st - sarjast "normaalsed eesti loomaökoloogid"

Kuusevihaga vihtlemine on vihtlemise momendil väga mõnus ja paneb vere mõnusasti käima, aga liiga hoogu sattuda ei tohi, sest iga järgneva hoobiga puistab ta pooled oma okastest ja lõppeks peksad ennast pigem rootsu kui vihaga. Ja järgmine ca pool nädalat pead ligimestes õudustunde tekitamise ja mõttetute küsimuste vältimiseks käima suhteliselt pikkade varrukatega ja loomulikult ka kaetud seljaga. Sellised pisikesed ja tihedad verevalumid näevad välja kõike muud kui esteetilised. Aga valus ei ole.

Igatahes on kuuseviht mõnusam ja valutum kui kaseviht, millel lehti küljes pole. Sellist sadomasovihta sattusin proovima Soomes miski ökoloogiakonverentsi raames. Eeskujuliku saunarahvana korraldasid nad kõigi muude meelelahutuste kõrval ka saunaõhtu, kus meie töögrupil õnnestus ülejäänud osavõtjates täiesti tahtmatult kerget segadust ja mõningast õudu külvata. Viidi meid kõiki saunakülla ja loomulikult oli ette nähtud ja eksponaatide sihtotstarbeline külastamine. Saunu oli seal palju, märgistet siltidega "ladies" ja "gentelmen". Ainult ühel saunal oli silt "mixed". Just sinna meie sooliselt mixed töögrupp tormaski - muidugi võinuks me võtta ka mõne gentelmeni-sildiga sauna, aga otsustasime, et ei hakka kohe alguses siivsaid lääneeurooplasi ehmatama. Meie seltskonnaga liitusid veel karastunud põhjanaabrid soomlased ja mõned üksikud läänlased, kelle jaoks juba saun iseenesest oli eksootika, aga segasaun seda enam, ja nad otsustasid seda võimalust mitte käest lasta.

Kui läks juba üsna mitmes tund ja õlle(kast), siis said häbelikumad meesisikud ka aru, et lava peal pole mõtet käterätti endal kramplikult ümber hoida. Naiste auks peab ütlema, et neist ei teinud seda keegi (mixed sauna naistest ma räägin loomulikult), enamik ei vaevunud seda ka väljas õllet rüübates tegema. Kõrvalsauna sooliselt korrektselt eristatud seltskonnad vaatasid meie punti teatava uudishimu ja ka hirmuga - eriti siis, kui maskuliinsem osa meie töörühmast leidis, et võiks ka teiste saunade leiliruume proovida.

Ca poolekilomeetri kaugusel pidada olema ka mingi järve moodi veekogu, kuhu kunagi mingi kraadiõppur olla purjus peaga ära uppunud. Meie sauna punt pani seda kuuldes padavai järve poole ajama ja meie tempo oli nii haarav, et ka paljud kõrvalsaunadest järgisid meie eeskuju. Meie isikukoosseisus järvest väljudes kadusid õnneks ei esinenud. Aga jah, mitte sellest ma ei taht rääkida, vaid vihast. Lõppeks õnnestus meil ka naabersaunade lavadele saada, püüdlikult mööda vaadates faktist, et pärast meie sisenemist sealt kiiresti moraalijüngritest antinudiste väljuma hakkas. Aga oligi ruumi rohkem. Ja mõnel laval oli, oh üllatust, isegi mingi viha moodi asjadus säilinud. Otsustasime Petsiga, et ongi viimane aeg vihtlema hakata, viskasime leili ja Pets kukkus aga mulle piki selga andma, kõvasti ja korralikult. Laval viibivad muulased ja mittesoomlased ahhetasid, Pets aga seletas neile, et pole midagi, ma olen katoliiklane. Lääneeurooplastena võinuks nad katoliiklusest siiski midagi ju teada, ent ilmselt polnud nad seda mõistet varem sellises kontekstis kuulnud. Mingi hetk tundsin minagi, et viht on kuidagi imelik. Kui Pets võttis endale hingetõmbamishetke, siis pöördusin vihta uurima ja pidin nentima, et vihaks oli seda üsna raske pidada. Kunagi olid tal kindlasti lehed küljes olnud, aga ilmselt väga ammu ja sel hetkel meenutas ta pigem vägamitmeharulist piitsa. Selg kirendas kergelt, aga muidu sai vere väga mõnusalt käima. Otsustasime veel leili võtta, aga ilma vihtlemiseta seekord. Peale meie kahe ei olnud lavale enam kedagi jäänud, see vaatepilt oli ilmselt rohkem, kui nad taluda suutsid.

Kui olime veel mõned saunad läbi käinud ja kõikides viimse leili ka ära võtnud, oli aeg hakata ennast tsivilisatsioonikõlbulikuks tegema ehk siis alustuseks riided selga panna. Pikapeale õnnestus meil isegi oma riided üles leida - Indrek kinnitas küll, et see ei ole tema rinnahoidja, mis ta asjade juures on, pigem tahaks ta ikkagi oma särki tagasi saada, aga soovitasime tal leppida sellega, mis on.

Olin just enda kuivatamisega ühele poole saanud, kui kuulsin oma selja tagant pikka ja tõsiselt valulikku oiet. Pöördusin vaatama, et kellel ja mis juhtunud on - seal seisis miski itaalia teadlane, kes osutas shokeeritud ilmel minu seljale ja küsis, mis sellega juhtus. Teatasin talle leebelt nii nagu oli - et ei midagi erilist, mu juhendaja lihtsalt nuhtles mind. Pets veidi maad eemal kukkus ka seletama, et jah, meie töögrupis on selline komme, et kraadiõppureid peab aegajalt ikka nuhtlema, et nad korralikult tööd teeks. Tuli siis ka nalja pärast minu selga vaatama ja vakatas. Pomises midagi segast ja läks pead raputades enda riidessepanekuprotseduuri jätkama. Itaallane oli selle aja peale kadunud. Üldiselt kadus meie ümbert igasugu inimesi hämmastavalt kiiresti ära. Ei tea, miks küll. Ainult üks kergelt mafiooso väljanägemisega sitsiillane näis meie seltskonda kõikidele teistele eelistavat ja kutsus veel enda juurde külla.

Tsivilisatsiooni ehk hotelli naastes läksin siis dushiruumi uurima, mis ses seljas nii rabavat on. Selg ja osaliselt ka õlad olid tihedalt vermeis ja verevalumitega kaetud, vaid üksikutes kohtades paistis laiguti normaalselt värvunud nahka. Nägi veidi õõvastav välja küll, ent minu hämmastuseks ei valutanud üldse nii, nagu sellise pildi puhul ta seda teha võiks. Kirendas ja tundlik oli küll, aga ega ma ei armastagi eriti sellili magada. Ehkki meie töögrupi imago enam palju hullemaks minna ei saanud, panin järgmine päev palava ilma kiuste pikemate varrukatega särgi selga, et veidigi esteetilisem välja näha.

Aga leil oli hea. Ja saunad olid ausad. Igati kordaläinud konverents.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home