Ma süüa teen, keeb pliidil seen...

Nädvaheks õnnestus mul linnast ära saada isand Liivamäe sünnipäevapidamisele Maaritsas - mitte just kõigist jumalaist ja inimestest hüljatud kohta, sest neid seenelisi kakerdas sealt hoovist läbi küll. Aga siiski tsivilisatsioonist piisavalt eraldatud koht.

Seeni oli nagu pärast vihma. Käisime reedel ja käisime laupäevalgi Siiriga mittekupatatavaid kohepannipealevisatavaid söögiks otsimas ja lisaks veel pani kõik see mees - miski 12 inimest - pühapäeva hommikul metsa eesmärgiga endale kogu talve seenevarud kindlustada. Hirm, et eelmisel päeval sealsamas kakerdanud suvalised seenelised kõik ära korjanud on, osutus asjatuks.

Rahvad üritas metsa alla kuidagi nii haruneda, et päris kokku ei joostaks ja teineteise nina alt krabama ei hakataks. Minul seda problet ei olnud, ma võisin vabalt ka teiste jälgedes käia, sest mina otsustasin kohe, et mina väga tõsise korilusega tegelema ei kavatsegi hakata ja katsun metsaskondamisest eelkõige esteetilise naudingu saada. Ja katsusin seda rida ka seenenoppimisel ajada - korjasin ainult väga ilusaid seeni, no teate küll, need punased ja kenakeste valgete täppidega. Vahepeal sattusin mingisse sellisesse võpsikusse, kus neid minu lemmikuid ei olnud, küll aga paistsid seal väga kobeda olemisega puravikud ja ehkki ma endale kinnitasin, et nad niikuinii ussitanud on, keerasin nad siiski ümber ja veendusin teatud nördimusega, et nad on tõesti nii kobedad kuinad välja näevad. Kohusetundlikult korjasin nad siis kaasa, sest patt olnuks neid ju sinna vedelema jätta.

Mingi hetk leidsin, et nüüd aitab, ja suundusin maja juurde tagasi. Sain seal tubli tunnikese lebotada, sest ülejäänud olid seenetamise väga põhjalikult ette võtnud ja tulid metsast välja alles siis, kui korv juba üle ajas, taskud täis ja voodri vahele ka enam midagi ei mahtunud. Minu esteetilised seenekesed ajasid nii mõnegi kadedaks ja meie autotäis võttiski endale eesmärgiks tagasiteel minna konkreetselt kärbseseenejahile. Lassie sõnutsi olla surnuaia juures neid hulgi. Paraku oli eelmine autotäis, kellele sama mõte pähe torkas, ent sellest targu enne vaikisid, seal juba puhta töö teinud. Ehkki Kaarel iga natukese aja tagant hallukaid nägi ja rõõmuhõikega edasi tormas, et siis mõne meetri pärast nõutult seisma jääda ja vanduda, et ta nägi seal kärbseseent olevat, ei õnnestunud meil ühtegi sellist kärbsekat, mida kõik asjaosalised näinud oleks, leida.

Kirusime natuke eelmist punti ja sõitsime edasi. Kambja juures pöörasime Lassie juhatuste järgi kuhugile metsatukka ja sööstsime kohe sisse. Ent alusmets oli liiga tihe, et seal tõsiseltvõetavalt seeni olla võiks, seepst röökis Kaarel meid teele tagasi. Kuulas meid kõik üle, et kas keegi nägi mõnda kärbseseent. Ei näind, seega sõitsime edasi. Vastu tuli paar seenelisi. Mõtlesime neilt küsida, et kust nad tulevad, et kui nemad sealt juba seeni said, siis on meilgi lootust - eeldusel, et kärbseseened neid ei huvita. Ja nagu me varem tuvastasime - puravikud kasvavad koos kärbseseentega, et kui puravikke on, siis on lootust ka kärbseseeni leida. Et neile lähemale jõudes nägime vaid tühje korve. Usaldasime siis taas Lassie juhatusi ja sisenesime metsa ca km pärast. Söödavaid seeni oli seal küll, aga keda need ikka huvitavad. Ent - veidi edasi minnes hakkasid paistma tuttavad punakad kübarad. Mõnekümne minutiga said kõik oma limiidi täis ja suundusime rahulolevatena välja. Arutasime, et bussi oleks niimoodi stiilne minna - kõigil läbipaistvad kilekotid kärbseseeni täis. Normaalne.

Tõe huvides olgu mainit, et ca pannitäie neid seeni, mida tavapäraselt ikka korjatatakse ja söödavaks peetakse, sain ma möödaminnes ka.

Nii et minge seenele - jagub igale maitsele.