Häda puudega

See lihtsalt on nii, et esimesel katsel puud minuni ei jõua. Nagu alati. Täna pidid tulema, aga tutkit - autol mingi vidin korrast ära ja tulevad homme - eeldusel, et auto mistahes vidin ikka korda saadakse. Ma ei taha küll midagi ennustada, aga aasta tagasi ei tulnudki. Ajas hinge täis ja ega ma siis enam tellinudki. Ajasin nende puudega läbi, mis vanast elamisest ära toodud sai. Mitte et nende äratoomine ka komplikatsioonideta oleks olnud. Kõigepealt ootasime tund-paar inimest, kes pidanuks autoga tulema. Puud olid kenasti kuurist välja loobitud, lebotasime juba pikemat aega ja kui olime juba igasuguse lootuse kaotanud ja moraalselt valmis juba need tagasi kuuri loopima, siis viimaks tuli masin. Olid muud asjad ette tulnud ja siis oli ära eksinud ka veel loomulikult. Aga edasi sujus juba kõik ilusti.

Üleeelmine aasta tulid ka üsna mitu korda - esimene kord oli varajane valehäire, niiet polnd jõund veel suuri masse kohale tellida. Helistati tervelt päev ette ja öeldi, et ei saa sel päeval. Teine kord - kõik rahvas kohale aetud, masside viisi entusiastlikke ja töötahtelisi inimesi. Aga mida polnud, olid puud. Sõime, jõime, viisime läbi murumänge, lebotasime niisama ja viimaks ei lasknud enam keegi segada ennast faktist, ei puid ei ole. Mina mõnevõrra küll, sestap uurisin järgi ja selgus, et puud olla läinud kuhugile Ujula tn ja hakanud sealt Jõe tn otsima - no praktiliselt teise mitte just linna-, aga jõe otsa. Ära nad sealt tulla enam ei saanud, sest kumm olla katki läinud v olla autoga midagi muud sellist juhtunud, et ta samal päeval ennast enam kuhugile edasi liigutada ei suutnud. Maimäleta, kas puud jõudsid minuni juba kolmandal korral v tuli veel midagi vahele, aga fakt oli see, et iga korraga jäi neid potentsiaalseid puuladujaid üha vähesemaks. No kaua sa ikka käid ja passid niisama, ehkki lõbus on.

Tänaseks oli mulle enese teadmata kohale orgunnitud sinna hulk inimesi, kelle tulekust mul polnud õrna aimugi st mina neid kutsund polnd. Fakt tuli ilmsiks siis, kui üks neist mulle helistas ja vabandas, et ta ikka täna ei saa tulla appi laduma. Lohutasin teda, et sest pole midagi - isegi kui ta väga tahaks, ei saaks ta täna puid laduda või kui, siis kuskil mujal. Ma siiralt loodan, et kõik see ohjeldamatu hulk mulleteadmata vabatahtlikke sinna täna kohale enam ei roni, sest pika ninaga jäävad nad küll ja vaevalt, et nad homme sama korrata tahaks. Ehkki kuna ma ei tea, kui palju neid on, siis ei oskaks ma neist homme ka puudust tunda. Järelikult ei kaota ma midagi.

Tuli see sellest, et ma õhtul liiga palju hapukapsast sõin või mis, aga mingit paranoilist unenägu nägin. Idee järgi pidanuks ta mind hirmutama, aga ma kohe mitte ei viitsinud vedu võtta ja siis ta üritas ja üritas ja üritas. Kuni ma viimaks küll hoopis mingi kõrvalisema ja tunduvalt helgema liini peale üles ärkasin. Mu sugulased olid endale uue koera võtnud, kes oli üksühele jääkaru. Olin mõnevõrra pettunudki, kui uni katkes, sest me just hakkasime tutvust sobitama.

Ja päris hommikul ärkasin sellepeale, et puud helistasid, et nad ikka täna tulevad - eile õhta nad muga kontakti ei võtt ja olin moraalselt tglt juba valmis hakkama inimesi läbihelistama, et ärge tulge, sest puud ei tule, nad ei teagi, kuhu tulla, seega ei saaks nad parima tahtmise juures ka tulla. Aga ilmselt tundus hommikul tolle auto mistahes jubin hulka lootustandvam.
Mitte et see midagi muutnud oleks, nagu näha juuresolevalt pildilt.