Esimene hüpe

Lõpuks siis omal nahal ära proovitud, kuipaljukest sa ümmarguse varjuga kohapeal ehk õhus otsustada saad, kuhu ja kuidas suunduda. St otsustada sa ju võid, teostus on iseasi.

Meie nkk-põhine esindus laekus Nurmisse kohale ja veendus, et meie Tartu instruktorit seal ei olnud ega pidanudki olema. Lennuki-, hüppamis- ja rippumiskoolituse läbiviijaks oli keegi Ets, kes polnud üldse mitte vaimustuses sellest, et me sinna etteteatamata kohale sadasime, kuna tal oli seal koolitatavaid küll ja veel ja lisaks näis tal ka tuline kiire olevat, et meiesuguste idiootidega tegeleda. Minuni esialgu ümmargustega rippujate koolituse järg ei jõudnudki, ma siis toppisin ennast osavalt tiivaga rippujate vahele. Ronisin mõnigase vaevaga tooli pealt rakmetesse ja katsusin endale võimalikult tõepäraselt ette kujutada õhusolekut. Sain hakkama kõigi ettepandud situatsioonide lahendamisega nagu seda oli lennukist väljumine ja metsahüppamine ja külje pealt läheneva relvavennaga kokkupõrke vältimine. Varuvarju kasutamist minu puhul ilmselt ette ei nähtud, ühtegi tõrget mulle ette ei mängitud - mõnevõrra lohutav see oli. Eks ma seda varuvarjuteatrit olin omaette õigupoolest harjutanud küll, ehkki ilma varjuta.

Hüppamise koolitus oli kõige koledam osa - etteruttavalt öeldes, hüppamine kui selline polnud selle kõrval peagut midagi - seda pidi tegema autokatuselt ja minul hakkas küll hirm. Judisesin seal äärepeal veidi, unustasin ära, et jalad tuleb kokku panna, seda tuletati mulle korduvalt meelde, siis lõpuks võtsin julguse kokku ja maandusin küll jalad koos, ent käsi ei suutnud ma maast eemal hoida. Veel korra. Ikka käed maha. Ja veel korra. Maandusin seekord üleloomulikku jõudu rakendades ilma käsa kasutamata ja sain paraja sinika puusakondile. Sellega jäädi lõpuks rahule. Mina ise küll ei jäänud, aga olin tänulik, et ma seda uuesti tegema ei pidanud. Ma ei tea, miks, aga juba siis olin ma veendunud, et langevarjuga maandumine ei ole pooltki nii vaevarikas kui selleks maapeal treenimine. Ja ma ei pannud üldse mööda.

Lennukikoolitus oli lihtsalt lennukisse sisseminek, seal istumine ja uuesti väljatulek, sedapuhku hüpates. Ei olnud hirmus. Aga ikkagi need maapinnalähedased hüppamised mulle ei meeldi. Kas kõrgelthüppamised märgatvalt rohkem meeldivad, ehk saab seda näha. Väidetavalt on vahetult pärast esimest hüpet võimalikud kaks emotsiooni - 1) jee, ma tahan veel 2) ma ei taha seda enam kunagi teha. Eks näis. Vältimaks seda, et ma esimese hüppe eel juba põnnama löön, oli mingi osa minu tutvusringkonnast juba kursis, et hüppama lähen ja seega olin sillad enda järel põletanud. Hüppe pean ma tegema. Kas ma neid ka rohkem teen, on iseasi. Aga, krt, ma olen nende eest ju maksnud, järelikult ma pean need 5 hüpet tegema! Praktline meel ikka ennekõige.
Partenavia profid panid juba ajama, meie tõus oli komplekteerimisel. Arvasin (loe: lootsin) küll, et tiivaomad lähevad enne, aga ei. Minul polnud veel varju, pidin ootama, kui selle pakkimisega lõpuni jõutakse. Siis leiti kuskilt vedelemas veel mingi ümmargune vari, ent millel polnud ilmselt mingit olulist asja küljes, sest instruktor kukkus soravalt vanduma ja käskis kellelgi ümmarguse avamisrõnga tuua. Vantsisin kohusetundlikult kaasas, sest tundsin, et minu elu ja tervise huvides on olla kursis sellega, kas ja kuidas see vari komplekteeritud saab. Kala alias Mihkel Haug soris mingis kastis põhjalikult, tõstis sealt aegajalt mingeid vidinaid välja, vaatas neid, kulm kortsus, ja nentis, et ei, need ikka ei sobi. Lõppeks leidis keegi kuskilt mingi vidina, mis Kala arvates sobis ja nad hakkasid seda minu varjule külge monteerima. Ma siiralt lootsin, et nad teavad, mis nad teevad.

Kuna oli lootust, et mulle mingi varju ikka saab, läksin juba kiivrit ja prille sobitama. Minu varju juurest kostis aegajalt valulikke hüüdeid ja kirumisi kellegi Karupojaks-hüütava aadressil, mis päädisid retoorilise küsimusega mida-kuradit-see-karupoeg-siin-teinud-on? Ilmselt oli tema selle langevarju pakkinud. Ma lootsin, et... õigupoolest ma ei teagi, mida ma lootsin, aga ma ei tahtnud kuulda, mis sellel varjul viga on või tglt seda, et tal üldse midaig viga on. Lõpuks sobitati see vari mulle selga ja hakkasin endal rihmu parajaks tegema. Mitte et neid väga palju reguleerida oleks saanud, sobitajad tegid märkusi minu oletatavate söömisharjumuste kohta ja leidsid mingi aeg, et käib küll. Keegi käis veel minu stabilisaatorit vaatamas ja ohkis jälle midagi Karupoja-aadressil. Mulle tundub, et ma löön selle tegelase maha, kui ma eluga maale jõuan.

Kohendasin veel oma rihmu - poleks pidanud seda tegema, sest ühel rihmal nägin selgelt ääres rebendit. Küsisin oma kõrvaltseisjalt, ilmnähtavalt kogenud hüppajalt, et kas see rihm on ikka piisavalt tugev - ta vaatas ja arvas optimistlikult, et sellega võib autot vedada. Võrdlesin mõttes enda ja auto parameetreid ja ehkki mõnevõrra umbusklikult, leppisin siiski selle teadmisega.

Olin joonel ja kontroll ehk Ets jõudis minuni. Midagi ei meeldinud talle minu parema vabaotsa juures, igatahes hüüdis ta Kala. Koos näppisid siis nad silmanähtava murelikkusega midagi minu parempoolse vabaotsa juures, Kala raputas pead ja teatas, et see vari tuleb pärast üle vaadata, toodagu see talle näha.

Ets luges mulle ka sõnad peale, et kohe, kui ma sellega maandunud olen ja lahti laotanud, kutsugu ma tema ja ärgu enne midagi tehku. Olin valmis juba skeptiliselt küsima, kui suur tõenäosus on, et a) see avaneb b) ma selle omal jalal ära toon, ent Ets tegeles juba mingi teise probleemiga.

Maisaa aru, miks nad seda delikaatsemalt teha ei saa, sest kui ma tõesti sellega hüppama pean minema, siis ma tõesti eelistan mitte enne teada, mis tal viga on - pärast võib ta minupoolest kasvõi maha kanda, kui ta on ka enne minu hüppamist juhtumisi maha kantud, tühja sest - aga ENNE hüppamist ma seda teada ei sooviks.

Katsusin oma kõrvalseisjalt veel võimalikult muretult küsida, et ei tea, kas see langevari, mis mul seljas on, üldse avanebki, kui tal niipalju vigu on. Ta lohutas, et ei ole hullu, need on mingid pisivead, kui midagi väga nässus oleks, ega mind siis hüppama lastaks, ja et - jutt oli PÄRAST maandumist, mis tähendab, et elu peaks edasi minema ka pärast sellega maandumist. Ja pealegi - varuvari avaneb küll kindlasti.

Selle lohutava teadmisega ma lennukisse suundusingi, katsudes tee peal meenutada, millises suunas seda varuvarjurõngast tõmmata tuli. Nii, nüüd enam tagasiteed ei ole, väga hea, sest lennukisse minekus iseenesest polegi midagi nii hirmsat. Väljumine pidigi olema minu meelehärmiks massist lähtuvalt, mis tähendas seda, et mina olin viimane. Ma ei taha seda teada ega näha, kui kellelgi enne mind peaks närvid üles ütlema. Minu peamine mure oli saada omal jalal ukse juurde, sest seal enam minu tahe ei loe - kes uksel, see välja ka läheb, selle eest hoolitsevad instruktorid.

Lendamine lennukiga oli lahedam, kui ma osanuks arvata. Esimene kord mul, kusjuures, lennata - ja siis ka peab poole pealt sealt lahkuma, röökiv ebaõiglus. Lennuk tegi küll selliseid pöördeid ja ülesalla pendeldamisi, et südame alt käis jutt läbi, ent mulle see meeldis. Miski minu sees veel ütles, et see oli hea mõte hommikul mitte süüa. Aga mõnus oli ikkagi.

Katsusin mitte akendest välja vaadata, sest lisaks sellele, et kõik algajaid selle eest hoiatasid, sain ma isegi aru, et see ei mõjuks mu hüppemoraalile kindlasti mitte hästi. Inimesed mu vastas nägid õnneks välja üsna roosad ja rõõmsad. Sulgesin igaks juhuks silmad ja naeratasin isegi. Polnud päris vigagi. Siis lasti see nn proovivari ehk kott kive varjuga alla, et kontrollida tuult ja kõrgust ja maideaveelmida. Olin õnnelik, et ma ukse vastas oleval kohal ei istunud, sest uksest pooleldi väljaukerdavad instruktorid polnud kah just see vaatepilt, mis mu silmi paitand oleks. Sulgesin aegajalt veel igaks juhuks silmad ja mõtlesin, et kas peaks endale katsuma ette kujutada lauget maad ja madalikke, ent sain isegi aru, et see juba kõlas ääretult jaburalt, lisaks sellele, et selle ettekujutamine võimatu oli. Pealegi näis maa meie all tunduvalt tõesti liiga kaugel, et see reaalne olla võiks, niipaljukest ma ikka piilusin. Päris ilus oli.

By Varulla. Ilus oled, isamaa...

Esimesel viiel kästi üles tõusta. Järjest uksele ja välja. Üsna vähesed tahtsid ise minna. Mida neile mõnes mõttes ei saanud ka üldse ette heita. Kas teie asuksite vabatahtlikult välja 200km/h lendavalt lennukilt 600m kõrguselt eikuhugi? Mina küll mitte. Mõtlesin veel, et ma võinuks seda maa peal instruktoritele öelda, et olgu nad valmis mind sealt jõuga välja lükkama, sest - vähe on neid asju, milles ma nii kindel olen, kui ma enne hüppamist olin selles, et ma ise lennukist välja ei astu. Lõppeks on mul ikkagi paaniline kõrgusekartus ja mul pole aimu, kuidas ma võiks käituda, kui mul tõsine hoog peale tuleb - hakata karjuma, märatsema, instruktoreid peksma. Õnneks oli neid kaks ja silmnähtavalt minust tugevamad, seega rahunesin. Väljumata mul igatahes ei jää, tahtku ma seda või mitte. Järelikult võin ma samahästi ka ise väljuda, kui ma seda niikuinii tegema pean. Olin lausa uhke oma nii loogilise mõttekäigu üle.


By Varulla. Kas sina astuks sealt välja?

Instruktorid käisid veel seletamas, et mingu me kiiresti välja, ärgu me jokutagu seal ukse peal, sest mida kauem me aega viidame, seda kaugemale me satume ja seda pikem tee on meil tagasi. Ma usun, et keegi meist seal ukse peal ei mõelnud sellele, kuidas ja kui pikk tee tal laagrisse tagasi on. Aga vastutulelik oli neist seda meile meelde tuletada.

Viis viimast ei leia kuskil ootust, neid iialgi ei kutsuta hauda - meenus mul laulujupike, kui meil, viimasel viiel, kästi ennast valmis panna ja püsti tõusta. Üks tütarlaps ei saanud kuidagi uksest välja, tuli korduvalt selg ees tagasi. Pärast maal ta nördinult seletas, et just sel hetkel lennuk kallutas ennast nii, et jube enne uksele jõudmist lõi tal nii tugev õhuvoog vastu, et see ta ukselt tagasi lükkas. Tol hetkel ma seda ei teadnud ja vaatasin kasvava murelikkusega instruktorite jõupingutusi teda uksele ja sealt välja saada. Lõpuks saidki. Ohkasin ja sain üha enam ja enam kinnitust sellele, et ma tahan ja pean sealt uksest ikka ise välja saama. Issand, anna mulle seda jõudu sealt omal jalal välja saada... ma saan sealt ise välja küll... kordasin neid mõttekäike nagu mantrat, kui uksele lähemale liikusin. Elu ega millegi muu silme eest möödajooksmist ei olnud, sest kogu mu mõttetegevus läks eelpoolnimetatule ja mida lähemale ma uksele jõudsin, seda kindlam oli mu teadmine, et ma lähengi sealt ise välja.

Minu kord. Parem käsi hoidi rõngast, vasak haaras masinlikult ukseäärest - meile oli seda korrutatud, et ärge võtke ukseäärest ega kuskilt ülevalt kinni, nurgad on teravad, teete endale haiget ja jääte sinna veel kinni - aga mul olid kindad käes ja valus ei olnud ja pealegi ma ei tahtnud sealt ometi ju välja KUKKUDA. Hüppamine on ikkagi midagi muud. Sekundi murdosa jooksul trügis pähe mõte : "Tüdruk, sa oled idi..." Aga ei jõund sellega poolegi peale, sest juba karjus instruktor juba mu kõrval: "Valmis?" Röögatasin talle endagi üllatuseks reipa "Jaa!" ning, voila! astusingi ise välja. Enam ei jõudnud midagi mõelda, ei karta, ei saanud üldse millestki aru - järgnevad 3 sekundit oli totaalne tohuvabohu ja mul on raske selle jooksul toimuvat kronoloogiliselt järjestada. Meeletu laksakas vastu vahtimist, mis lõi mu prillid ja nende peale oleva kaitseprillid pehmelt öeldes mööda nägu laiali. Kogu minu järgnev põhienergia sinna läkski. Haarasin instinktiivselt prillide järgi , läbi udu tuli aga meelde, et rõngast tuleb tõmmata, ilmselt olin lõviosa ettenähtud kolmest sekundist juba ära jokutanud, seega tõmbasin kohe.

Ei saa ma aru, miks sellest 3 avamiseelsest sekundist sellise paatosega räägitakse - näed kogu oma eelnevat elu mööda jooksmas; kirjeldamatu; no seda tunnet ei saa millegi muuga võrrelda jnejne. Kirjeldada on teda tõesti mõnevõrra raske, mina võtaks selle müstilised kolm sekki kokku sõnaga "hämming" ja seda tunnet olen ma suuteline vabalt ka kahe jalaga maa peal olles saavutama ning pahatihti kestab see oluliselt kauem kui 3 sekundit.

Tohuvabohu jatkuu, mingi hetk tugev ja kõikehaarav raputus ja suht vastik tõmme ja seejärel jäi kõik vaikseks. Langevari avanes, järeldasin ma loogiliselt, vaatasin enda ümber, veendusin, et kõik ukerdavad oma varjudega ohututes kaugustes ja hakkasin nägemist taastama ehk siis prille näo õigesse piirkonda tagasi liigutama. Siis meenus, et pidi kontrollima varju avanemist. Tõttöelda oli seda väga selgelt tunda, et ta lahti oli, ent vaatasin siiski - pilt oli ilus ja rahustav. Siis tegelesin taas oma prioriteetidega ehk prillidega edasi. Kas nad mul nina ka viltu lõid ve? Tundus, et näos on kõik, mis seal olema peab, endisel olemas, või vastasel juhul polnuks mul seal õhus ka selle muutmiseks midagi ette võtta olnud ja nii otsustasin kohustuslike mälupunktidega edasi minna. Suuna määramine. Mitte halligi polnud aru saada, tuul oli kas kõikvõimalikest suundadest v üldse mitte kuskilt. All oli põld ja polnud näha, et ma sellest kuidagimoodi mööda langeda võiks. Seepärast lubasin endale mõned hetked nautida vaadet Tallinn-Tartu maanteele. Siis hakkasin taas suunaga tegelema. Segane. Sain aru, et ma olen kuidagimoodi pendlisse sattunud ja selle kõrvaldamiseks ei osanud midagi teha - õigupoolest ei saanukski midagi teha, aga kuna see minu äranägemist mööda ohtlik ei olnud, siis ei muretsenud ma ka sellepärast.

Maapinna lähenedes sain viimaks aru, et mingi tuul on ikka ja ilmselt on see mu paremalt poolt. Juhttroppideni polnud üldse mitte kerge ulatuda. Tõmbasin siiski vasema tropi alla ja veidi keeras. Väga vähe, maapind lähenes hämmastavalt kiiresti ja kardetavasti pean ma maandumisse minema külg ees. Võtsin maandumisasendi sisse ja olin valmis kõvaks maandumiseks, nagu eeskiri ette näeb. Kui jalad maad puudutasid, viskusin kohe külili, mida polnud eriti raske teha, kuna ma olin juba niigi külg ees. Kerge mats oli, aga siiski võis selle lugeda igati pehmeks maandumiseks. Korjasin oma kama õnnelikult kokku, vantsisin laagrisse ja leidsin, et jee, ma tahan veel, lahee !!!

Laotasime kõik oma varjud pakkimiseks lahti ja meie kõigi suureks üllatuseks pidime me seda ise tegema hakkama. Oti kirjelduste järgi sain aru, et seda teevad ikka profid. Aga hetkel neid proffe seal nappis ja ilmselt pidid nad leppima kas üldse mitte varjudega või siis meie pakitutega. Loomulikult meid juhendati ja vari oli kahe peale pakkida.

Paljude varjude kuplis olid augud. Oti õpetuste järgi võib auke olla ca 3-5 eri armeerimislindi piires, kui nad on väiksed. Suur auk on selline, millest mahuks sõber õllekastiga läbi. No meie omadest mahtusid vaid pudelid, mitte kast ise, läbi, seega oli korras. Üks vana kala, kes meie kõrval ka pakkis, leidis oma varjust üsna soliidse augu. Ets vaatas seda ja kinnitas, et tema seda küll oma vastutusele ei võta. Niipaljukest, kui mina nägin, siis õllekast ja sõber sealt korraga vast läbi mahtunud poleks, aga kordamööda võinuks see neil täiesti õnnestuda. Kala tuli ka vaatamaja leidis, et no üle armeerimislindi ei lähe, et pole hullu. Pakkija ise ka avaldas arvamust, et ei ole midagi, jõuabki veidi kiiremini alla. Ilmselt see siis ära pakitigi - ma ei taha teada, mis selle number oli. Samas meenus mulle, et ehkki mina hüppasin viimasena, ei jõudnud ma teps mitte viimasena maandumisse. Peale minu maandumist hõljus neid seal veel mõnigi. Järeldasin, et mul oli siis üsna kiire maandumine ja ehk oli see ka pendli pärast, mitte sellepärast, et... Samas, kui ma varju passi vaatasin, siis hüpatud oli sellega viimati enne mind aastal 2005. Mis on muljetavaldavalt pikk vahe, kui arvestada seda, et sel aastal on juba ohjeldamatult hüppamas käidud, no nii umbes maist saati enamustel nädalavahetustel. Kust krt see õnnetu Karupoeg selle välja võttis? Kindlasti oli ta juba vaikimis maha kantud. Aga põhimõtteliselt kõik töötas, et mis seal ikka.


By Duke. No miks nad nii sõlmes on??

Teistegi varjude juures ilmnes pisivigu. Seda, mida meie Ingridiga pakkisime, käis ka Kala üle vaatamas, mingid kummid olid seal katkemise äärel. Kala sügas murelikult kukalt, mõtles veidi, lõi käega ja ütles, et ah, ühe korra kannatab veel ära küll, aga toodagu see vari siis pärast talle. Ingrid, kelle vari see oli ja kes sellega ka hüppama pidi, muutus veidi tõsiseks ja arvas, et ta täna enam hüpata ei taha. Minu varju peal näitas õnneks Ets varju pakkimist, seepst ma väga ei muretsenud.

Aga tõe huvides mainin ära, et need kahtlastena tunduvad kummid hoidsid troppe kinni, mistähh, et kui nad oleks ka katkenud, poleks nad varju avamist mingil moel takistanud, pigem soodustanud. Ja pärast iga järgmist liigutust käis Ets meid ikka üle vaatamas. Et saatuslikuks saavaid vigu me pakkimisel teha ei saanud. Õigemini - neid sisse jätta ei saanud. Aga ega me ei teinud ka. Vist.

Kokku võttis see pakkimise kamm ca neli tundi aega ja olime pehmelt öeldes omadega üsna läbi. Ets oli ilmselt pakkimise käigus jõudnud arvamusele, et ehkki me siiski idioodid oleme, oleme me püüdlikud ja arenemisvõimelised idioodid ja oli muutunud märksa lahkemaks ja isegi kiitis meid. Sest pot. pakkijaid oli seal tõesti vähe.

Hüpata kahjuks sel päeval enam ei jõudnudki ja tõttöelda oli selline väsimus peal, et poleks sellest rõõmu tundnud ka. Ja ehk ongi hea, kui veidi pikem vahe kahe hüpe vahele jääb, et siis järgmine hüpe tundub jälle - nagu esimene kord.