Motivatsiooniüritus

Pingeline katseperiood läbi, vaja ennast uuesti laadida ja leida üles katse jooksul kadumaläinud motivatsioon. Või siis lihtsalt lõõgastuda, kes kuidas. Ühesõnaga teha väljasõit metsikusse loodusesse (loe: kõikide mugavustega turismitallu) ja juua ennast pildituks. Vahepeal käia ka saunas. Või vastupidi.

Kõikide ahvide/krokodillide autode peale jagamine toimus probleemideta. Meie ehk esimene ekipaazh (meie töögrupi kirglikud kalamehed ja mina) startis varahommikul st kl kümme.
Kuna kogu joogikraam oli ette nähtud tulema teise autoga - meie koormaks pidi söök jääma - siis otsustasime mingi koguse joogipoolisest teise ekipaazhi pealt enda omasse tõsta, et piltlikult väljendudes mitte janusse surra.
Pets vaatas murelikult kolme-nelja õllekohvrit ja arutles, kas võtta igaks juhuks veel. Indrek heitis pilgu peale ja arvas, et võiks piisata küll: "Ega me sinna ju jooma ei lähe!"
Vakatasime ja vaatasime teda kõik teatava üllatusega segatud etteheitega. "Eino ma mõtlesin, et _kalastamise_ kui sellise ajaks peaks ikka piisama," kukkus ta kärmelt ennast parandama. "ja lõppeks on meil ju ka kaks pudelit viskit."
Otsustasime, et ilmselt tuleme ots-otsaga siiski kokku ja ehk ei ähvarda meid kuivalejäämine enne joogiekipaazhi sihtpunkti jõudmist.
Tõe huvides olgu juba ära mainitud, et seda viskit jäi terve pudel ja piisake veel järgi.

Turismitalu küttekehad olid alles äsja sisse lülitatud ja seega oli seal olemine pehmelt väljendudes külm. Ehkki olime tee pealt lisaks söögile veel aukartustäratava koguse mingit uut Saaremaa kadakaõllet ostnud, tundus viski hetkel ahvatlevamana.
Kui olime küdemapandud kamina ees veidi soojenenud ja poolele pudelile viskile päkad silma ajanud, tundsime, et nüüd on piisavalt hea ja soe, et ka see uus kadakaõlle ära proovida.

Kuidagimoodi jõudsime siiski ka Ahja jõe äärde ja asusime usinalt kalastama.
Ma usun, et naiselikust vaistust on ka kalapüügil kasu - näiteks mina sain esimese tunni ajaga aru, et täna kala ei võta ja veetsin ülejäänud paar tundi hulka sisukamalt st päikesevanne võttes. Meestel läks selle paratamatu tõsiasja arusaamiseks 3-6 tundi.
Jah, miks mind ei kuulatud, kui me Rimis sisseoste tegemas käisime, et võtaks sealt mõned elusad kalad kaasa, siis oleks midagigi teistele näidata - mis sest, et sterletit meie vetes vbla ei esinegi, aga on´s vaja tähte närima hakata.

Igatahes oli ka see tunnike kalastamist minu jaoks üsna pingeline ja mõnusalt närvekõditav. Kuna me püüdsime forelli - rõhuval osal ülejäänutel oli paraku keeluaeg, juba enne esimest viset hüüti mulle, et haugi pean ma kohe tagasi laskma - siis kasutasime voblereid. Selgituseks - kui tavaliselt on nendel lantidel üks konks, mille otsa kinni jääda ja millega endal riidest ja ihust tükke välja kiskuda, siis vobleril on kolm konksu ja seega kolm korda rohkem võimalusi sinna takerduda. Minu konkreetsel vobleril oli kuus konksu, nii et pole raske arvata, kas ma veetsin enamuse aja seda õngekonksu küljest lahti harutades ja seejärel äärmise ettevaatlikkusega neid konkse enda käenaha küljest eemaldades. Suuri vigastusi õnneks ei saanud. Ehkki kohe sissejuhatuseks õnnestus Petsil osava heitega landi otsa mind saada. Harutasime seda mõnda aega minu püksitagumiku küljest lahti ja ülejäänud töögrupi mehed arutlesid samal ajal, et kui juba tagumikust näpistamise eest võib soliidse kahjutasu nõuda, siis ilmselt mul on nüüd küll lootus oma ülejäänud elupäevad muretult ja rikkalt veeta. Lubasin seda varianti kaaluda, kui mul töötamisest lõplikult siiber saama peaks.
Ja küsige veel, et kust see väljend "lantima" küll tuleb.
Lant õnnestus siiski päästa.

Viimaks jõudis kohale ka viimane ekipaazh, kes tegeles Põlva varjatud võlude avastamisega st veetis ligi tund aega Põlva ümber tiirutades. Kui nad viimaks sealt ringteelt maha said ja meie sekka jõudsid, olid nad pehmelt väljendudes ärritunud ja üksteisega põhjalikult tülli läinud ning keeldusid kategooriliselt nägemast selle seiga positiivseid ehk siis naljakaid külgi ja avaldasid arvamust, et meie huumorimeel on täiesti ilmselt veidi väärastunud. Ent pärast paari õllet nad rahunesid ning suutsid Põlvast rääkida juba veidi lahkemal toonil ja poole vähemate vägisõnadega.
Tagasisõidul eskortisime nad hoolikalt oma autoga Põlva ringteelt välja, enne kui omas tempos eest ära sõitsime.

Peremehele teatasime, et tulime siia seminari pidama, aga ilmselt saame ilma lisavahendite st projektori jms tehnikata hakkama, kuna on plaanis panustada pigem aktiivsele diskussioonile kui ettekannetele. Ja mingil kriitilisel kellaajal leiab niikuinii aset töö sektsioonides.
Mina isiklikult valisin varahommikuse kella viiese sessiooni, mille põhijäreldus oli see, et järgmisele samalaadsele üritusele tuleks rohkem piima kaasa võtta. Diskussioon oli elav ega tahtnud kuidagi ära lõppeda - selle päeva, õigemini öö viimaseks sessiooniks see jäigi.

Nüüd jääb üle ainult oodata, kuidas see meeletul hulgal kogutud motivatsioon ka sihtotstarbeliselt rakendatud saaks. Kuhu see kõik talletatud sai, on selgusetu, sest hetkel seda küll väga käepärast pole.