Kogu tõde hennast

Leidsin viimaks kuskilt Pelgulinna miskist x-putkast selle ühe ja ainuma mu lemmikpunasejuuksevärvi. Tglt on mul neid lemmikuid kaks, aga seda teist polnud. Mätsisingi selle endale kenasti pähe, aga ei saa öelda, et ma märgatavalt punasemaks läinud oleks. Sama plont kui varem. Või isegi... Kui õele mainisin, et juukseid värvisin, siis vaatas ta huviga ja ütles, et oleks jah nagu heledamaks läinud. Trromikust, eksole. Varem pole sellist asja juhtunud. Aga mulle tundub, et keegi on mind ära kaetanud ja ma isegi aiman, kes. Nii siit- kui sealtilmast. Maiole blondi, miks te ei või sellega ükskord siis leppida!
Sinise ja rohelisega oli veel segasem lugu. Pähe nad just eriti hästi ja permanentselt ei jäänud, küll aga jäid nad väga hästi värvimiseks kasutatud interjöörile – vann ja kraanikauss olid pärast vägagi permanentselt sinise- ja roheliselaigulised. Ka terasnuustiku ja erinevate puhastusvahendite abil ei õnnestunud neid veenda nende poolt valitud substraadist eemalduma. Ja seda nii mõndagi aega. Juustest seevastu olid nad nõus meelsasti üsna kärmelt lahkuma. Nii need asjad käivad, jajah...
Tegelikult tahtsin seda ka öelda, et talin on päris lahe. Üritasin dominiiklasi seal rünnata. Aga nad olid ennast osavalt barrikadeerinud. Tagusin vastu aknaid ja uksi, aga ei midagi. Siis ronisin suure nördimusega üle kirikuaia ja avastasin, et ma oleks teiselt poolt lähenedes suisa lahtisest väravast sisse saanud. Aga miks otse minna, kui ringiga saab ja miks asju lahendada kergemini, kui keerulisemalt saab...Missa oli aus. Mõlemal õhtul. Esmene kord oli vist mingi poolakas, kes pidas missat kolmes eri keeles, millest ta ühtegi korralikult ei vallanud. Tema emakeeles poleks see tõesti oluliselt arusaamatum olnud. Teine õhtu oli mingi pesueht latiino, kes pooldas üles-alla karglemist ja minus teatavaid ebameeldivaid assotsiatsioone tekitas. Ent muidu tal süüd polnud. Isegi eesti keelt üritas rääkida. Mitte just arusaadavalt, aga no kes olen mina preestreid arvustama. Hea, et... no isegi, eksole.