Lehmakett

Tegelikult ei olnudki see lehmakett, vaid hoopis paadikinnituskett. Ja tegelikult seda ei antudki mulle, vaid laenati etenduse jaoks. Mitte mulle, vaid meile kõigile. Mina lihtsalt jõhkra iseenesestmõistetavusega krabasin selle enda kätte ja kaela. Käisin ringi nagu vana rets ja küsimuse peale, mis ma sellega teen, vastasin kurjakuulutavalt: "Kas te tõesti tahate, et ma teile ütlen?!!". Ei, suuremaltjaolt nad ei tahtnud. Ükski neist ei tahtnud tegelikult. Kui mõni olekski tahtnud, ega ma õigupoolest poleks teadnud, mida vastata. Sest ega ma teadnud isegi, milleks õige mulle see lehmakett. Atribuudiks lihtsalt. Ikonograafiliseks atribuudiks, kui soovite. Püha Ursula lehmakett, millega tegelikult kinnitati ühte ilmsüüta paati ja millega Püha Ursula ise ei osanud midagi pihta hakata ka kõige parema tahtmise juures. Aga ühiskondlikule survele alludes ja hea maitse piiridesse jäämise nimel pidi ta seda alatasa endaga kaasas kandma. Et keegi ei arvaks naiivselt - hoidku! - et ta vajadusel seda kasutada ei võiks. Milleks? Ehhh, kas te tõesti tahate, et ma ütlen teile ?!! Näete siis...
PS. Selle õnnetu laenatud lehmaketi lukk (mida ma ei tohtinud ära kaotada) on kadunud kuhugile teadmatusse ja mul ei õnnestu seda sealt kuidagi leida /mitte et ma üldse otsida üritanud oleks, ent siiski/. Ma kardan, et sellest tuleb mulle veel jama. /Tema esimene avalik prohveteering, muide/. Shit happens, rama-rama!