Noche de accion

Mingi tunkedes mees tuli täna mulle uksetaha ja küsis viisakalt, et kas ta võib mulle kaabli panna. Et siis nägevat Eesti kanaleid paremini. Teatasin talle küll armastusväärselt, et enam paremini ma neid vaevalt et näha saan, sest mul ei ole telekat nimelt, ent ta ei lasknud ennast sellest tõsiasjast suuremat häirida ja pakkus, et kaabel võiks ju ikka olla. Kaalusin natuke ja leidsin, et ehk sellest mulle suuremat kahju tule, ei saa ometigi inimeselt kaablipanemise rõõmu ära võtta. Nüüd ongi mul kaabel, aga ma ei ütleks, et Eesti pilt sellest oluliselt paremaks läinud oleks. Aga tõepoolest, ega ta enne ka suurem asi polnud.

Üsna läbipekstud tunne on. Vasaku kintsu peal laiutab üüratu sinikas ja sügav vagu selle peal. Segab isegi liikumist veidi. Midagi sai eile vist üsna tõsiselt rammitud. Aga mõne inimesega pole võimalik tantsida teisiti, kui et sa lööd ennast igaste asjade vastu ära - õigemini küll, tema lööb sind igaste asjade vastu. Ja sõrm on ka paistes ja sõrmus kõver. Ja pisemad sinikad siin-seal. Muljumisjäljed. Kõik see tuleb sellest, kui üks inimene üritab sind ühes ja teine teises suunas tirida ja kumbki pole nõus järgi andma. Ikka juhtub. Et sõnad jäävad liialt mannetuks oma soovide väljendamiseks. Või pole neil soovitud mõju.

Tegelikult maitseb söök juba üsna hästi. Kõri on kehvavõitu. Aga ilm hakkab soojaks minema. Ja 71 tiivulist tõbrast on juba majutatud. Ülejäänd tulevad täna öösel. Varsti läheb andmiseks.