Veni, vidi, ei viici

Ehk siis teisisõnu, minu tänane tööpäev. Täpselt nii ongi. Käegakatsutavad põhjust ka pole. Tahaks seda seisundit kuidagi ilusamini nimetada kui pelgalt laiskus. Kevadväsimuseks nagu vara, hmm, ehk on magnettormid? Pigem vist ilma magnetita, täna ööseks lubavad -30. Alpinistid on väga elevil ja hakkamas, ometigi saab magamiskottide-telkide soojapidavust testida. Listis juba hulk üleskutseid. Mina olen enda oma juba ära testinud, alla 5 hakkab pehmelt väljendudes ebamugav. Mis ilmselt vastab ligikaudselt koti peale kirjutatule, mis andis vahemikuks +5 – 5. Mistähh, et +5 juures peaks veel mugav olema (hmm, oli ta jeee...), 0 juures mitte enam nii mugav ja – 5 juures jääd sa ellu. Noh, sellise temp juures on ka raske mitte ellu jääda. Magamiskotis sees ikka olles, ma mõtlen. Kusjuures inimene kohaneb ikka väga kiiresti suhtelise temperatuuriskaalaga – paari kuu eest tundus, et +17 kraadi pole ikka piisavalt soe, eriti hommikul üles tõustes, mil nigunii on külm ja paha vaikimisi. Mõne aja pärast tundus +15 ka igati norm, isegi ülestõusmiseks. Täna omiku ärgates tundus ka suhteliselt norm olevat, aga kraad näitas +13. Selle teadmise peale enam nii norm ei olnudki – mõnikord pole faktidega kurssiviimine üldse tervislik. Aga +4 toas annab tegelikult olla küll päris kenasti, kui kogu aeg liikuda ehk siis aktiivses tegevuses olla. Nii et ma arvan, et mingisuguse temperatuuritundlikkuse/soojapidavuse testimise olen ma endaga täiesti etteplaanimata juba läbi viinud. Igatahes – mina tänaööse välja ronima ei hakka, ei kavatsegi minna Emajõe luhale lustima, testin pigem siseruumes oma tekkide soojapidavust. Uhjah, mis temp mul seal veel õhtuks on... Ma ei taha teada. Ilmselt kütan siis öö läbi. Aga miskipärast tekitab see fakt kõikidele ümbritsevatele hulka suuremat probleemi kui mulle endale. Nagu enamasti. Ilmselt keegi siis ikkagi peab muretsema asjade pärast, mille pärast ma ise ei viici muretseda. Vott. Kirjutaks veel, aga üldse kohe ei viici.