Kolbaca

Pilti allpool, mida seal enam pole, vaadates meenus mulle, et kuskil külmkapis konutab üks nukker vorstike, mis mulle juba päevi tagasi jäeti rangete instruktsioonidega see võimalikult kiirest ära süüa. Nüüd on sellest juba mitu head päeva möödas. Läksin ja vaatasin - endiselt oli ta külmkapis, sama üksik ja nukker kui viimati. Otsustasin tema maisele elule siis väärika lõpu teha ja suunasin ta külmkambrist krematooriumi st mikrouuni. Lõpp ent tuli kõike muud kui väärikas... Keerasin talle keskmisest veidi kõvemad kraadid peale, no vorst ikkagi ju, mine sa tea. Mingi aja pärast tuli mul isegi meelde seda vaadata – ei, see ei olnud kõrbelõhn, mis mulle seda meelde tuletas, seda ei tundnud õnneks enne, kui mikrouuni avasin. Vorstist oli järele jäänud miniatuurne kõrbenud junn ja isegi lähimal vaatlusel ei õnnestunud mul tuvastada ses midagi, mis oleks viidanud sellele, et ta ka süüa kõlbaks. Sest täiesti ilmselt ta seda ei kõlvanud. Küll aga suutis ta oma vääritule lahkumisele anda mõjusa lõhnaefekti, sest mitte aint puhkeruum, vaid kogu koridor oli nüüd üsna rämedat kõrbehaisu täis. Selle toimet polnud vaja kaua oodata.
"Oot, mis siin kärssab midagi või? Juhtmed või... kust see tuleb? Mis lahti on?" auväärt vanemteadur oli oma kabinetist välja tulnud ja nuhutas murelikult õhku.
"Ei... kõik on korras... Ma tegin endale süüa..." pomisesin süngelt.
"Aaa, süüa... No selge," vanemteadur naeratas mõistavalt ja kergendunult, minu mõningaseks nördimuseks ei viidanud miski sellele, et kuuldud info oleks teda mingil moel üllatanud. Jah, sellega seoses meenus meie vanast töökohast veel üks analoogne juhtum. Seekord polnud see minu süü. Juhendaja oli teinud endale mingit tervisesalatit, väga tervislikku ja väga aromaatset. Minu kasinad kulinaarsed võimed ei võimalda mul selle salati või õigemini möksi täit koostist siia ära tuua, ent seal oli rediseid, mädarõigast, mingit väga aromaatset juurikat, kiivit, midagi veel väga aromaatset ja kanget - ühesõnaga tõeliselt tervislik ja võimsa lõhnaefektiga. Aga ilmselt siiski piiratud annustes. Sest mingi moment hüüdis mu juhendaja "Eee, kuule Ulvi, kui sa tahad, siis sa võid selle salati ära süüa, mul jäi üle, ma... ma kõike ei jaksanud... Ta peaks väga tervislik olema, sest seal on /kõik see, mis ma eelpool loetlesin ja mis mul meelde ei tulnud/, et... kui sa tahad...Aga sa ei _pea_ seda sööma, kui sa ei taha, siis... No las ta olla, ma siis likvideerin ta ära, et ega sa ei pea seda sööma, aga... igatahes ta on siin laual."
Likvideerimine kõlas kuidagi väga kahtlaselt, üldiselt ma talun väga halvasti mistahes toidu sellisel moel likvideerimist, mis ei eelda selle konsumeerimist ega pole muul moel ökoloogiliselt tervitatav; pealegi pole mul sügavalt võttes söömise kui sellise vastu väga midagi, kui mind fakti st siis toidu ette asetada, ja eriti, kui veel tervisliku asjaga tegu on.
Lõhnaefekt oli... oli täiesti olemas, ma ütleks tagasihoidlikult. Tõmbasin nina vaistlikult topsist eemale.
"Ohjaa, ta lõhnab väga vängelt, aga maitse on tal täitsa normaalne, ta tegelikult maitseb paremini kui lõhnab, et lõhnast ei tasu ennast segada lasta," tuli juhendaja appi.
Kusjuures absoluutselt tõsi. Proovisin ja maitse oli - ma ütleks, et lausa suurepärane. Pärast esimesi suutäisi ei seganud lõhn ka enam eriti. Maitse oli VÄGA HEA. Kaapisin topsi tühjaks ja panin selle lauale tagasi.
"Aitäh, väga hea oli."
"Oi, ja sõidki kõik ära?" ei suutnud juhendaja oma imestust ja kergendust varjata. "No väga hea! Ma... mulle hakkas ta veidi liiga... Noh, ütleme, et minu jaoks oli teda liiga palju ja kuidagi liiga vänge sai," tunnistas ta viimaks.
Ent sellega lugu ei lõppenud.
Uksest astus sisse kolleeg-vanemteadur, kes kohe kahtlustavalt õhku nuhutama hakkas: "Kuulge, kas siin on midagi halvaks läinud või? Te ei tunne või? Oot, kas mõni kala on ära koolend või?" murelikult uuris ta akvaariumi, kus paraku küll ükski kalake halvaksminemise või koolemise märke ei näidanud. "Misasi see haiseb? Kustkohast see tuleb? Te tõesti ei tunne või?"
Juhendaja vaikis reetlikult. Ohkasin.
"Ma sõin selle juba ära," pomisesin.
"Misasja..? Aaa, selge, sa sõid selle asja ära, mis haises! Väga hea, et sa selle ära sõid, muidu haiseks see ilmselt veel rohkem... noh ma siis enam ei muretse. Ole sa tänatud igatahes!" Hääletoonis peegeldus selgelt pigem kergendus kui iroonia või imestus.
"See polnud üldse teab-mis suur eneseohverdus, see oli HEA"
"No seda parem siis - anna aga menna teinegikord." Vanemteadur naeris mõnevõrra lõbustatult ja sukeldus siis oma kabinetti.

Ohkasin veel kord. Ma ei lootnudki, et keegi mind/minu toitumistavasid mõistaks.