... ja sealt edasi

Juhtub hullematki. Kui vaadata rahunenult möödanikule tagasi. Aga kindlasti saab ka paremini. Nagut mu isa mulle kunagi algklasside aegu leebelt selgeks tegi:"Pole mõtet ennast võrrelda nendega, kes on sinust kehvemad, vaid nendega, kes on sinust paremad"

Aga vigadest õppimine on ka midagi - tark õpib teiste omadest, loll ei õpi enda omadestki.

Aga krt aitab sellest mõttetust pläkutamisest, räägime päevakajalistel teemadel.

/maiviitsi/jõua enam rääkida sellest kuivähe mul aega on ja mida ma kõik tegema pean, sest noh, mis sellest ikka muutub, peale selle etma raiskan sellele täiesti mõttetult palju aega, mida mul nigunii ple/

Paha viirus, mis süüa eilase ja lubab armulikult ja kauplemata vaid teatud vedelaid substantse konsumeerida, sellega kaasakäiv tuikav pea pluss pool tuikavat lõulauud - ambaarstil käisin, hamba endaga tegelemine eiolnd valus, aga selle hamba fikseerimine küll, mille tulemina mulle see neetud metallfiksaator täie jõuga igemesse suruti ja lisaks üritati hambatikku otsapidi mu igemest läbi puurida; maidea miks, too tütarlaps ei näinud üldse sadisti moodi välja, ilmselt oli selle tiku mõte midagi avatud hoida, aga tunne oli täpselt selline, nagu keegi taoks sulle hambatikku igemesse kinni; ja seda kõike veel korrati igaks juhuks, kuna esimene fiksaator ei läinud piisavalt sügavale igemesse sisse ja see tuli sealt verest tilkuvana välja võtta ja uus toppida ja samuti uus tikk sisse taguda - ma peagut olin juba valmis kõik ülestunnistama, ärge küsige, misse kõik on, maidea isea ka, aga too moment ma oleks ilmselt sellest kõigest rääkinud. A täidis sai paika, asi seegi.

Enamasti mulle meeldib hambaarsti juures käimine, isegi rohkem kui nt juuksuri juures - lebotad mõnusalt, lõuad laiali, miski suriseb mõnusalt suus, suhtestuma ümbritsevaga sa oluliselt ei pea ja arsti katseid sinuga dialoogi arendada võid sa südamerahuga ignoreerida - ma ple kohand ühtki hambaarsti, kes ei üritaks sinult enam kui ühesõnalist-silblist eeldavat vastust saada mingisugusele teemakohasele küsimusele samal ajal, kui sul on suu pärani ja peagut täielikult igasuguse riistvaraga täidetud ning kõige paremal juhul suudad sa esile tuua mingi arusaamatu kurguhäälitsuse, mis võiks au teha algajale tuva laulikule ja mida võib tõlgendada kõikvõimalikul viisil (hambaarst tõlgendab seda enamasti omal viisil).
Juukuriga nt seda varianti pole, isegi siis, kui ta sulle juuksed hoolikalt peagut suhu kamminud on. Ja aegajalt ta ikkagi tahab teada midagi, enamasti sinu suhtumist selle kohta, mida ta su juustega korda saatnud on, ja see on tüütu. Hambaarsti juurest tulles olen ma ka vähem ja harvem pettundolnud kui juuksuri juurest naastes, vbla on põhjus ka seal.

Või seal, et tglt ma olengi imelik - no ja igased vereprotseduurid mulle ka enamasti meeldivad, va see üks kord, mida ma vist juba seletanud olen, aga kui ei, siis ma praegu ka ei viitsi, siis mul oli küll peagut selline tunne, et tore, et läbi sai.

Vanatantsutrenn, kuhu ma läksin väga tuikava peaga ja üldse mitte väga hea enesetundega - tulin ma sealt väga rõõmsa ja entusiastliku ja peagut hea enesetundega. Hästi mõjus, väga hästi.
Katip, sinust ma rääkisin täna palju ja pikalt, siia näe, ma ridu vedida ei suuda, aga reaalis olen ma seda võimekam.

Ja - üks tagantjärgi dilemma, mille ette mind pandi: kui Carl Gustavi laskmise nädvahel oleks olnud ülemaailmse tantsupäeva kontsert (loe: meie latiinotrupi esinemine), siis kumma ma valinud oleks? Mul tuli lausa hirmuhigi otsaette selle peale mõeldes ja takkajärgi ma leian, et ma olen ikka õnnelikult pääsenud.

Hetkel mudugi mul väga valida ei lasta, sest töö on töö ja halastamatu. Aga kuskil peab hetkeks ka auru välja laskma.

Jõudsin mõnevõrra masendavale arusaamisele sellest, mis arvamusel inimesed minust on. St ses suhtes, et mõnes aspektis sootuks paremal, kui asi tglt on. Aga aus händikäp ja-kõik-need-muud-loomaökoloogilised-sõnad.