Suur Reede

Käes teine juba ja mina rabelen ikke töö man. Aga mis teha, lammas augub ja kõvasti.

Mis võiks ühele endast lugupidavale meesterahvale olla veel ahvatlevam pakkumine kui nelja naise esindamine koormusmatkal - kui nad just ise seeaeg rajal ei ole. Aga rajal v mujal nad kipuvad olema, sest seis on jätkuvalt masendav. Ilmselt peab ikka silmast silma ründama ja otse küsima: "Kas sa tahaksid nelja naist... koormusmatkal esindada?"

Hakkasin mõtlema, et millas ma üldse viimati sain rahuldavalt ülestõusmisaegset usuelu (loe=kirkuskäia) elada. Ei tulnud aasta meelde. See oli millalgi siis, kui isa Vello Tartus oli. Pärast seda on katelokis iga kord mingi pornjuhha olnud.

Mineva aasta polnud ka viga - just siis oli mul sõduribaasväljaõppekursuse viimane moodul ja lõpulahing. Laupäeval igatahes mina ei teinud mingit pauku - poolekaheteistpaiku küll avas tinglik vaenlane meie pihta tule - neetud paganad, eksole - ja me pidime kibekiirelt kottpimedas positsioonidele vudima. Ja pärast seda toimus pidulik õnnitlemine SBK läbimise puhul - tõrvikute ja mite just ilutulestiku, aga imitatsioonivahendite-valgusrakettidega ja oli nagu päris. Pühaba oli lõpulahing ja siis sai küll pauku tehtud ja mitte vähe. Et tegelikult vist nagu polnudki päris viga. Kontseptil kui sellisel.

See aasta peaks I ülestõusmispühal meil sideõppus olema, ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas keegi mind seal ka näha tahab - ise tahaks küll minna - aga äkitse saab otse Aleksandrist minna. Viimane ülestõusmipüha, kui ma seal olin, siis igatahes lahkusin ma kuuepaik omiku, kõriauguni täissöönuna ja kohutavalt rahulolevana, roosa muna käes. Siis võisin ma tõeste puhta südamega kinnitada seda, mida ma ka ülehomme kinnitada loodan.