Ullumaja buffet ja sealt edasi

Ma lähen kohe lolliks.

Või õigupoolest maideakuhu, sest ple enam eriti palju kuhugile edasi minna.
A iga kord tabab mind jälle uuesti üllatus, et ikkagi saab kaugemale minna.
Et kust nüüd kronoloogiliselt pihtahakatagi.

Eilane päev oli vahelduseks rahulik st sundriläks ehk siis päeva möödus suureltjaolt KVM (kaitseväeline molutamine) sildi all. Passisin Leholas, aitasin teed teha kodutute koerade varjupaigale, kütsin katelt ja hoidsin sellel silma peal ja siis hoidsin ka staabil silma peal, kui mehed seal väljas siblisid - et natukene nagu tegelesin ka riikliku julgeoleku tagamisega. Sain teada, et mingit varustust peaks veel juurde tellima, kulutasin paar olematut kilo närvirakke sinna ja õhtuks leidsin, et aitab küll, ja läksime Meritiga Tõnis Mäge kuulama. Iluz oli. Igatahes õhtu lõppes suhteliselt kenasti ja rahulikult - hakkasime Mulholland Drive´i vaatama, a kuna see oli niii pikk ja me alustasime niii hilja - enne oli tarvis ju pläkutada ja veini juua - siis enne seda kohta, kus asi eriti õõvastavaks minema hakkas, panime kinni ja kobisime magama. Ja tänaomik hakkas pihta.

Kpealt sain ma teada, et kohtunikke on niiiii puudu, et mind oleks ikka väga hädasti tarvis.
Kohe nii hädasti, et ollakse ka sellega nõus, et ma kpealt passin ühes täiesti ohutus KP-s, kus mul puudub võimalus saada mistahes informatsiooni, mida ma võiks oma võistkonna huvides ärakasutada ja pärast siis tegelen oma võistkonna esindamisega edasi. Ja ükski kirp ei köhi.

Leppisin sellega - ehkki ma oleks ikkagi taht 100% oma võistkonnale pühenduda - ja viskasin veel nalja, et õigupoolest olen ma ka varuvariant rajaleminekuks, et see võiks kah veel otsa tulla, selline 3 in 1 variant. Aga mul pole sedasorti lollid naljad kunagi eriti hästi väljakukkund /vt eelmise aasta sõduriproov/ sest järgmine kõne just seda mulle teada andiski, et ühel tiimiliikmel on seljanärvipõletik ja ei saa eriti ei istuda ega ka astuda. Väike paanika, kibekiirelt sain siiski selle esimese vahetuse varuliikme nõusse ja tundus, et hetkeks on korras. Aga olukord siin meie täielises EW-s muutub minutitega ja võtab vahelduva eduga õõvastavaid pöördeid - nii ka meie koormusmatka orgunn. Peagut poole toiduvarustuse ostmise pealt sain teada, et veel üks liige ei saa rajale minna. Pluss veel üks kahtlane jalavigastusega liige, kes kohutavalt tahaks rajale minna. Seega oli napikalt poolteist võistkonda ja teha tuli kiire otsus, kes siis rajale lõppeks lähevad ja kes seekord eemale jäävad. Selge on ka see, et need väljajäetud, olgugi, et objektiivsetel põhjustel, mulle selle otsuse eest aitäh kindlasti ütlema ei tule.

Ma tunnen ennast u nagut Ansip v politseipeadirektor - ma usun, et neil on küll oluliselt sitem, aga ausalt, mul on kah.

Ma saan aru, et hädad ja haigused ja arusaamatused ei käi kände ja kivamööda, aga abs alati tulevad nad inimeselooma peale jalutama peagut viimasel minutil.

Kuise koormusmatk läbisaab, siis ma mõnda aega tegeleks millegi tõsiselt rahustava ja närvepuhkava tegevusega nt langevarjuhüpped. Minu närvade rahustamiseks läheks hetkel ikka üsna mitu kilo ekstreemsporti vaja.

Tglt ma tahtsin rääkida hoopis nädvahel toimunud Carl Gustavi laskmistest, mis olid absoluutselt võrratud ja absoluutselt ootuspärased. Instuktor teatas meile, esmalaskjatele, saatanlikult naeratades sama, mida meile langevarjuhüppamisekursuselgi öeldi - pärast esimest korda on võimalikud 2 varianti: 1) sa kas tahad seda veel ja veel teha või 2) sa ei taha seda enam kunagi teha. Õieti küll sõnastas instruktor selle salapärasemalt - pärast esimest lasku hakkab enamiku inimestega toimuma huvitavaid asju. Mis kõik päädivad sellega, et nad teist ega kolmandat ega jne lasku enam ei tee. Minu jaoks on muidugi paremat reklaami raske teha. Üldiselt ma ei lähegi tegema mistahes samalaadse maiguga asju ilma teadmiseta, et ma tahan seda korduvalt ja korduvalt ja korduvalt teha. Aga Carl Gustav, nagu mainit, oli ootuispärane :)

Alguses lasime alakaliibrilist, mis ei teinud õieti paukugi, rääkimata tagasi- v kuhugile mujale -löögist. See oli liht sihtimise ja relvaga ümberkäimise kinnistamiseks-harjutamiseks. Siis hakkasime kipsiga laskma.

Pärast esimest pauku olid mul suu-silmad liiva täis ja mind täitis õnnesegune hämming - see põmakas käis mitte ainult minu allolevast maapinnast, vaid ka minu luuüdist läbi. Tagaplahvatusalas tampis meie instruktor ennastsalgavalt väikest tulekahjut maha.

Ma tglt ei oskagi seda füsioloogilist efekti paremini kirjeldada kui et mu luuüdil hakkas hetkeks valus. Ja vaat see oli võimas tunne! Ja - esimese lasu tegi minu lahingpaariline, mina olin abi. See, kes laeb relva ja kontrollib tagaplahvatusala ja jälgib, kuhu lask tabab. Aga selle relva puhul saavad lasu järellainetusest osa nii laskur kui ka abi.

Ka pärast esimest oma tehtud lasku- enne seda oli mu paariline neid 2 tk juba teinud - oli mul kindel teadmine, et ma tahaks seda veel teha. Jrgmine päev saime kumulatiivgranaatidega lasta. Mmmõnus :) Üks selline üle pika aja riläksnädalavahetus - kuise toidutegemine välja arvata, see osa liiga riläks küll plnd, aga õnneks ma närveldasin ette, sest toit ise tuli täiesti söödav välja. No purgisupi ärarikkumiseks mudugi läheb vist ikka oluliselt rohkem jõupingutusi vaja. Aga sellele vaatamata läks kõik korda.

Nuvott ja niipea, kuima jõudsin arusaamisele, et koormusmatkani adekvaatsuse sälitamiseks /ellujäämiseks on mul vaja kas iga päev rahusteid süüa v iga õhtu juua, tuli kuiv seadus. Ja nüüd ei ole enam ei isu ega ka võimalust, sest vormikandmiseeskiri ja õigupoolest ka sisetunne, mis ütleb, et ma kohtunikuna pean klaara-veera olema. Hea, et niigi läks.