Issand, Sa näed ja... müristad

Täna st eile siis juba, oli minu kaitsepühaku sünnipäev, ühe neist õigemini, ja ma täiesti magasin selle maha :S Kõige ahastamisväärsem selle juures on see, et maha magasin ma ka meite peapiiskopi missa sel puhul. Pmtselt et peaks ka sellest midagi olema, kui mitte teada fakti, et Migueli poolt mittepeetavaid ehk siis missa nime väärivaid missasid meie kirikus on keskeltläbi paar korda aastas ja eila oli siis see teine kord - esimene kord oli millaski kevadel dominiiklasega, aga sellest sain ma ka teada alles pärast selle toimumist. Ja see fakt teeb juba tõeliselt kurvaks. Sest missal kui sellisel meie (või kuidas ma seda nimetama peaks arvestades minu käimissagedust seal) kirikus käisin ma viimati ca aasta eest, kui Philippe Ilus meil külas käis. Ja missal kui sellisel käisin ka viimati Tallinnas just tema peetud missal. Fakt, et ta on opusdeilane, ei mõjuta kuidagi tema missa pidamise viisi või kui, siis ainult paremuse suunas. Neokatehumeenide kohta seda kahjuks öelda ei saa. Aga mitte sellest ja-kõik-need-muud-sõnad, sest esteks läeb liiga pikaks ja see pole teema ja teiseks, liiga palju vist poleks kah kasulik lõugu laiutada.

Aga Tartu katelokis käisin ma viimati õigupoolest oma sünnipäeval, kui seal Anne Maasik ja Mikk Sarv esitasid Püha risti ringkäiku regivärsilisel kujul. Imekaunis oli. Juba üksnes fakt, et ma saan seal kirikus nii istuda, et mind miski ei seda, pigem vastupidi. Ja siis algas äike. See oli võimas. Seda oli isegi nendest ahtakestest akendest selgelt tunda. Näha ja kuulda. Kõik see mõjus kuidagi nii sümboolselt ja mul tekkisid nii tugevad seosed (vt eespoolt millal ma viimati kirikus käisin jne) et hakkas lausa kõhe. Ja samas oli ka väga hea. Sest midaiganes sellega ka mulle öelda ei tahetud, oli see siiski vääriline avapauk minu sünnipäevale. Muide, kui ma nüüd meenutan, siis õigupoolest ma sündisingi nii umbes peale seitset millaski, nii et isegi ajastus oli veatu. Lisaks oli sellel veel üks tänuväärt point. Ja üldse... Ma ei viitsi kõike seda siia kirjutada, mida ma õigupoolest mõtlesin, aga ma seisin veel pärast kontsertigi pikalt vihma käes, vaatasin äikest ja nautisin olemist.

Et mul siiski meelest ei läheks, et elu pole meelakkumine ja et taevased märguanded pole üksnes nautimiseks, saadeti kontserdi lõpuks kohale ka hull-Triin. Adrenaliinilaks oli tugev, aga õnneks suutsin tast terve nahaga ja märkamatult mööduda. Lõppeks läks siiski hästi.

Tõestamaks, et ma iseendaga ikka hästi läbi saan, ostsin endale kolm roosikest. Üks neist oli täiesti kõrvulukustavalt roosa ja mercedes oli nimi. Lõhnas nigu loom. See tegelane muide on ennast praeguseks oma täies ilus lahti löönud ja on nii Roos kui üks roos üldse olla saab. Liiga klassikaline, et olla päris. Sääne ehe kitsh. Näeb välja nagu mingi ilane plamasslill. Aga lõhnab. Ja on päris. Kohe näha, et südamega kingitud...

Õhtal vaatasin veel seitset aastat Tiibetis ja tundsin, et ple viga. Olekski peagut ilusti magama jäänd, a siis hakkasin mõtlema ja tegin seda peagut hommikuni välja. Kümnesesse loengusse vedasin ennast lausa väevõimuga. Üldiselt hakkab üha enam tunduma, et unemati on mind ikka vist totaalselt unarusse jätt. Midagi võiks ette võtta. Aga see on ka mitme otsaga asi. Eileõhtu võtsin tervelt kaks tabletti ja magasin tõesti vist välja - kuna mul täna midagi kellaajalist plaanis polnud, siis õnneks mitte sisse. Ehkki tööle võinuks ma ikka hulka varem jõuda kui kl kolm. Aga enamasti tähendab väljamagamine ühtlasi sissemagamist.

Oh, ja siis tuli mulle meelde, et ma pean miskises noori valgustavas ja sallivust tõstvas kooliprogrammis etendama katoliiklast. St minust tehakse portreelugu, pilt pandakse juure ja puha ja sinna kõrvale seletatakse, et vaadake, see tsikk on usklik, katoliiklane lausa, ja nagu täiega normaalne tegelt - tantsib, tegeleb võitluskunstidega, on käinud mägedes turnimas, käib aegajalt metsas ninapidi poris-püss hambus roomamas, hüppab langevarjuga... Hmm, mulle tundub, et kuskil siin oleks nagu vastuolu. Aga see ple enam minu mure, sest ma olen ju tõesti nõnda tõesti nõnda lahke. Pakkusin ennast varmalt ka budistiks ja satanistiks, et ma veaks need rollid ka kenasti välja, aga satanismi leidsid nad liiga vägivaldse olevat ja budist oli neil juba olemas. No niipaljukest kui mina budiste isiklikult tundnud-kohand olen, siis ma nii karmilt nagu normaalne nende kohta küll ei ütleks. Aga no see pole enam minu mure. Igatahes minu kasutamine selles programmis annab määratlusele "normaalne" kuidagi väga kahtlase maigu man.

Igatahes selle koolituse raames listi tulevad kirjad on küll vahvad ja panevad fantaasia tööle: Vaja oleks biseksuaali, kes tahaks olla? Usklikke on puudu, vabatahtlikke? Kust me mõne invaliidi saaks? Mustanahalist oleks hädasti vaja, no mingi asiaat käiks ka, on kellelgi?

No ja umbes nii ongi. Umbes, ma rõhutan.