Heade Mõtete Päev

Täna pidi see päev olema, mil kõik, nii head kui halvad mõtted realiseeruda võivad, mulle saadeti isegi ühe armsa inimese poolt mõned päevad tagasi sellesisuline kiri, a mina loll unustasin täitsa ära. St kuupäevad ajasin segamini. Mõtsin et homme. Aga siis kuulsin, et ikka täna oli.

Südametsakrad ja UV kiirgus ja misiganes, a minuarust selles haiges ja läbinisti depressiivses ühiskonnas pole ükski ettekääne mõnelgi päeval ainult ja ainult häid mõtteid mõelda piisavalt jabur. Ma tõesõna oleks hakanud varem üritama, aga eks ma siis üritasin alles sellest ajast peale, kui teada sain.

Ühesõnaga kui nüüd inimkond kolmanda maailmasõja kasuks otsustas, siis võin ma ennast osaliselt süüdi tunda. Ehkki nii halvad mu mõtted täna siiski ka polnud. Tglt vist polnud üldse halvad, pgem asised. Kuidas kolme kala ja kahe leivaga (v kuipalju tal seda nänni seal mäejutlusel oli) maideamitu inimest ära toita ehk kuidas siis nädala-pooleteisega maideamitu esseed-ettekannet teha, jooksvateks kontrolltöödeks õppida, kodulugeda, artiklit kirjutada ja siis veel mõned tühiasjad. Trenni ma parem vist ei üritagi jõuda sest nigunii ei jõua. Vpeal jookseb juhe kokku, a mkord saab õhtuti minna Küllijuure filme vaatama ja see mõjub väga värskendavalt, pärast kerin lahtihargnenud juhtmed ettevaatlikult kokku ja viskan siis hooletult õlale. Ja olen töine edasi kuni enam ei jaksa. Ja hommikul ärgates ei saa kuidagi maast lahti.

Täna sain teada, et mind on peagut juba registreeritud mingile detsembris Jyväskyläs asetleidvale doktorikooli seminarile. Et tahvad mind sinna ettekandega ja puha saata. Tuletasin siis neile ettevaatlikult meelde oma kohustusi isamaa ees - nimelt just selle aja sees on meie reservohvitseride kursuse viimane moodul ja puudumine ei tule kõne allagi - ja üritasin neid veenda selles, et riikliku julgeoleku huvides pean ma selle seminari siiski vahele jätma. Keegi veel karjuma pole tulnud, nii et eksmatt mind kah ilmselt ei ähvarda. Muidugi parim kaitse on rünnak, peale selle fakti teatavakstegemist - kursuse ma mõtlen ikka - käisin siin instas ka nii fuckoff näoga ringi, et keegi ei tahtnud midagi küsida. Või polnud neil mahti selliste pisiasjade peale mõelda. Enivei. Läks vist õnneks.

Täielik paabel on hetkel, sain ingkeelsed paar esseed ühelepoole ja üritan nüüd prkeele kodulugemist teha ja just vaatasin Almodovarit ja meenus kunagi ammu õpitud hispaaniakeel ja. Ja sis ingõppejõud imestab, et miks mul prpärane hääldus on ja prõppejõud ei saa aru, kuidas mõni ikka veel ei suuda kõige elementaarsemaid hääldusaluseid meelde jätta. Njaa.

24h retkele vist ikka saan minna, sest too medtibin läheb ka rajale, mitte ei taga meditsiini. Ja kui tema juba rajale läheb sis ei saa ta minu kohta küll ses osas enam suud pruukida. Kui see just nüüd eiolnd mingi teravmeelsus.

Ja missioonitoetusprogrammil jms kahtlastes kohtades ei tohiks ma vist enam käia, sest väga kahtlased mõtted tulevad pähe. Viimane kord registreersin ma ennast pärast sellist hoogu langevarjukursustele. Järgmine aasta lubati allveekoolitust. Näis. Ei tundu nii erutav.