Laktoosilaks

Eks inimesed ole mkord ka ikka omamoodi armsad - olgugi, et nad alati kõigest aru ei saa. Ma loodan, et see määratlus laieneb ka minule.

Tglt olen ma hakkama saanud sellega, et ma kõik need st mõlemad neljapäevased Illegaardis istumised olen truilt ühele margile kindlaks jäänud ja mulle on see lausa meeldima hakanud. Ma ei julge küll lubada, et ma seda ka edaspidi olen, aga seni tundub igatahes ahvatlev. Seltskond on mind küll veidi umbusklikult vaadand ja alul mitte uskunud seda, et see, mis ma joon, ongi see, millena ta näib ja ka baaritibid ei imesta enam. Õieti see üks, kes alati juhtub ka just siis tööl olema ja kes mind teenindanud on. Nimelt olen ma seal õhtu otsa suutnud juua kuuma piima. Ja hea maitseb. Juba mitmendas joomisastmes inimestele olen ma seda tutvustanud kui Kuursaali Blondi ja nad vist on isegi uskuma jäänud. Pärast on veel muretsetud, et kas ma ikka julgen rattaga koju sõita, mine sa tea, mis laktoosilaks veel ära teha võiks.

Ja siis täna peaks idee järgi puud saabuma - ma ei oska ega julge ka enam midagi arvata, aga no läheb nagu läheb. Igatahes ma olen siiralt tänulik kõigile neile, kes on kõik need korrad olnud valmis mulle appi tulema ja kes on hoolitsenud selle eest, et kõigi pot. puidladudasoovijateni see info jõudnud on. Et kui pärast maideamitmendat katset keegi enam ei usugi, et puud tulla võiks ja ennast sellest infist enam häirida ei lase, siis ma tean, et vähemalt moraalne toetus minule on äärmiselt tugev olnud.