Frankofiilne nädalvahetus

Parema jala sääremari on omadega täiesti õhtal ja ikka veel, ehkki nädvahest juba omajagu möödas - no ei sobi mulle sellised brutaalsed eesti rahvatantsud nagu kaerajaan... Jutt käib möödunud nädvahest, mil toimusid Eesti Noorte Frankofiilide talvepäevad Kallastel. Frankofiilsusega oli nagu oli, aga ülemõistuse estofiilid olid need kohaletulnd prantslased küll - milline normaalne eestlane tantsiks vabatahtlikult kaerajaani ja lapatuult ja mul on üks tore tädi ja laulaks saaremaa valssi ja muid sellised süldisarnased laulukesi. Aga eks me katsusime vapralt vastu panna ja endast parima anda. Õnneks võtsid nad õhtu edenedes kitarri välja ja ausaltöeldes nende repertuaar lausa paitas kõrvu ja oli meile suureks kergenduseks.

Eestlased läksid Kallastele juba lauba hommikul ja kohe toimus kohustuslik jalgademärjakstegemine ehk siis ekskurss Ninakülla ja sealt Peipsi peale. Mis oli küll jääs, aga jää peal oli ohtralt vett. Tõdesin üllatusega, et minu ärapõlenud ninadega saapad on absoluutselt vettpidavad ikka, mis puttub Peipsi peal kablutamisesse. Siis imetlesime veel Alatsküla lossi ja läksime sokke ja saapaid kuivatama. Prantslased tulid õhtul aukartustäratava veinitagavaraga ja demonstreerides kohalike st eestioludega kohanemist, oli neil ka õlu ja viin kaasas. Olin juba vaikimisi leppinud faktiga, et seekord tuleb puht lugupidamisest prantslaste vastu veini juua ja imekombel ei olnudki see teab-mis jõupingutus. Kas tegu oli tõesti imeheade või ehk siis just minu maitsele vastavate veinidega - neid oli ikka paljupaljupalju - aga ma nautisin, tõesti nautisin veinijoomist endalegi ootamatult. Vbla oli asi ka õhkkonnas, mis oli prantsusest paks. Pidulik õhtusöök küünalde ja kalade ja igaste näksidega, kahvli ja noaga ja pokaaliga ja puha. Etteruttavalt olgu öeldud, et katsusin seda veiniteemat Kanni sünnipäeval testida ja pole midagi teha, seal mulle veinid niiiiväga enam ei maitsenud. Mitte et nad halvad oleks olnud, aga no ei olnud see. Mis ilmselt ikkagi tähendab seda, et minu tunded veini suhtes on üldjoontes endised, aga neid võib tugevasti mõjutada õhkkond. St täpsemalt prantslased kui sellised. Et suurest armastusest prantslaste vastu ma mõtlesin veini enda jaoks kah maitsvaks ja nauditavaks.

Tõttöelda ma enam ei mäleta, mis kamm selle prantsuse kui sellisega on, aga vbla polegi mingit kammi, lihtsalt hakkas meeldima ja meeldibki. Või vbla tuleb millaski meelde, et mis siis ikkagi.

Saun oli korralik, leil oli ka korralik - lava oli küll väike, aga leiliviskamisega tekkis sinna iga kord kenasti ruumi juurde. Lõpuks ma ikkagi halastasin prantslastele ja ootasin, kuni nad vabatahtlikult eesruumi läksid ja hakkasin siis uhama, kohe südamest. Heliefektid olid ilmselt eesruumi kosta, sest vahepeal pistis keegi pea murelikult uksevahelt sisse, jõllitas mind natuke, kuniks ta veendus, et ma elu ja tervise - ehkki ilmselt mitte küll täie mõistuse - juures olen. Kui ma juba teabmitmendat korda padavai lumme panin ja tagasiteel eesruumis väikese hingetõmbepeatuse tegin, küsis Eva retooriliselt, et kas ma tean, et ma täiesti hull olen - vastasin rõõmsalt, et selle täielikkuses ma varem nii veendunud polnud, aga üldiselt ei tule see mulle üllatusena, eriti mis saunakonteksti puttub.

Kui keris oli kogemata kombel ärauputatud ja kõik õlled ärajoodud, siis ronisime saunast välja ja jätkasime traditsiooniliselt ehk veini saatel. Magama sain millaski 4paik vist, aga kl 11 paiku ärgates oli igatahes vägagi värske tunne. Kristiina kullasõidu magasin maha, sellest oli kahju.

Pärast hommikusööki toimus aktsioon "prantslaste jalad ka märjaks". Läksime kohe sealtsamast turismitalu juurest jääle ja müts maha prantslannade ees, kellest mõni tuli surmapõlgavalt tennistega läbi pahkluuniulatuva vee. Pärast bussipeale ennast sättides tõmbas Charlene kilekotid jalgade otsa, enne kui need läbiligunend tennistesse pistis. Mulle tundub, et see seltskond on siinse elu-oluga küll päris kenasti kohanenud. Või võtavad nad seda aastakest-paari siin kui ekstreemsporti, millest pärast kodus uskumatuid lugusid pajatada. Aga igatahes olid nad väääga lahedad.

Tõe huvides olgu märgitud, et minu põlendninaga saapad on täiesti tasemel, mina jalgu märjaks eisaanudki, ehkki tahtmatult üritasin küll korduvalt. Aga need, st enamus, kelle jalad märjaks said, tunnistasid, et tegelikult oli vesi ikkagi päris soe. Ekstaole, Charlene peagut ei tahtnudki järvelt äratulla, kui mõnel meist juba kõrvad tuule tõttu peast kukkuma hakkasid, imetles seal veel tükkaega taevast ja vaadet Venemaa poole.

Igatahes väga mõnus riläksnädalavahetus oli, see täiesti juhuslikult frankofiilide pundiga liitumine oli ikka üks väärt mõte. Üldse mulle tundub, et enamus minu hetkemeeleolu ajel tehtud põhjalikumaid otsuseid on siiani lausa suurepärased ehk väga paljupakkuvad olnud - nagu nt ka langevarjurite ja reservohvitseridega ja kunagi alpinistidega liitumine seda olnud on. Täiesti selgelt pole põhjalikult mõtlemine teps mitte minu tugevaim külg, et ilmselt ei tasu siis sellega ka eriti vaeva näha.

Ja selle optimistliku tõdemusega ma lähen homme oma inglisekeele vahetesti tegema.

Ps. Vaatasin seda trükiviga seal titles ja leidsin, et see näeb piisavalt armas välja, et seda mitte parandada.